Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Keegi ei tea, millal temast saab põgenik…

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Filmimaailma tuntuima soomlase Aki Kaurismäki viimane teos «Teispool lootust». | FOTO: Kaader filmist

Filmimaailma tuntuima soomlase Aki Kaurismäki vastne teos avas jaanuaris «Soome 100» esilinastuste sarja põhjanaabrite kinodes. Veebruaris, Berliini filmifestivalil sai AK (sellise lühendiga teda vahel märgitakse) Hõbekaru parima režii eest. Pealkirjas osundatud lause pärinebki AK pressikonverentsilt enne pidulikku esitust Berliinis.

Uus film

«Teispool lootust»

Režissöör Aki Kaurismäki

Soome, 2017

Kinodes alates 8. juunist

Lavastaja, keda mõnikord on nimetatud ka igaveseks teiseks, keeldus hiljem Berlinale žürii otsust kuuldes lavale auhinda vastu võtma minemast ning lasi mittekuldse karu endale saali kätte tuua. Nalja sai. Ja 15 aasta eest Cannes’is oodati AK meisterlikkusele Kuldset Palmioksa «Mees ilma minevikuta» («Mies vailla menneisyyttä») eest, aga töö sai siiski ainult kaks «hõbedat»: lavastuse grand prix’ ja Kati Outinen parima naisnäitleja palmioksa. Au küll, aga...

Ent nüüd värskest filmist «Teispool lootust» (originaal «Toivon tuolla puolen» on praeguse eestinduse kõrval nüansimahukam, võiks pigem olla «Lootuse teisel poolel», aga see kõlaks kohmakamalt).

Filmi jutustus algab kahest loost, mis suubuvad enne teose keskpaika teineteisesse. Esimene kõneleb Süüria põgenikust, kes maabub söepraami pardal endalegi üllatuseks Helsingis, mehe nimi on Khaled (Sherwan Haji). Teine lugu on ukselt uksele triiksärke ja kaelasidemeid (kes neid veel kannab?!) turustavast harjuskist, aristokraatliku perenimega Wikström. Nimi meest ei riku.

Wikström lahutab tühjast tööst luituvat meelt kaardilauas, tal on selleks piisavalt tõhus läbinähtamatu pokkeripilk (AK filmide korduv peaosaline Sakari Kuosmanen). Ja mees võidab ühel õhtul muinasjutulise hunniku raha. Teised kivinäod on Wikströmist viletsamad mängurid.

Inimesel on aega

Khaledikene küsib Soome riigilt varjupaika, teda koheldakse muidugi mõista nii, nagu Soomes sellistel juhtumitel ikka. Ulgurännak öises Helsingis viib tõmmu mehe viimaks mingisse varjulisse tagahoovi, millest on selleks filmihetkeks saanud juba Wikströmi võidurahaga ostetud restorani prügikastide koht. Siit edasi lähebki lugu päriselt käima. Ehkki võib tunnistada, et ka sinnamaani on film olnud huviga jälgitav, ja mis peamine, tihtipeale vähemalt muigama sundiv, kui mitte naerma ajav pildistus kolmanda aastatuhande Helsingist. (AK filmide kohta võikski Laozid ümber üteldes märkida, et see mees naerab naermata.)

Oleks patt öelda AK uue filmi kohta, nagu oleks tegu justkui vana hea veiniga. Esiteks, AK joob viina või õlut. Praegu, kuuekümneselt muide ei joo peaaegu üldse. Aga uus AK film on siiski täpselt sama hea nagu vanad head AK filmid. Ta ei karda ennast mõne aasta pärast uues filmis jälle korrata, sest tal on ikka oma publik, Tokyost New Yorgini.

Mõnes mõttes ongi AK kaubamärk vanad asjad: vanad autod, mitu kilo kaaluvad mobiiltelefonid, faksimasinad, millega saab ka paberkoopiat teha... Tema filmides söövad tegelased alati päris taldrikutelt, isegi kui nad pole restoranipidajad nagu härra Wikström ja tema töövõtjad. Mitte iial ei kasutata pappaluseid ega kartongtotsikuid, ikka klaasist joob õige inimene, loe: AK filmi tegelane. Ja inimesel on aega. Enne mõtleb, kui ütleb, kui üldse ütleb. Enamasti polegi midagi lisada, sest kõik on niigi selge. Mitte mingil juhul ei räägi keegi palju, mitte mingil juhul mitte kunagi ülearu.

Täpsus ja lakoonilisus kõigis detailides ongi AK kullaproov. Tundub, et ta ei teegi vigu: kui film läheb käima, kulgeb kõik täiuslikult nagu hea kontsert suurepäraste interpreetidega. Võib aru saada, et osal kriitikutest on raske üle saada oma déjà vu-elamusest, tahaks ikka uut ja modernsemat, mis?

Soome arvustused sellele filmile läksidki muide kahte lehte: Helsingin Sanomat pritsis mürki, Tampere Aamulehti, suuruselt teine päevaleht, oli vaimustuses. Minu meelest see ongi AK filmide üks võlu, et midagi eriti pidulikku korda saatmata kutsub ta esile arvamusi seinast seina. Venelased ütlevad, et on veregrupi küsimus, kas film meeldib või ei. Näib nii, et minule AK veregrupp sobib.

Soome filmikorüfee Antti Alanen on kirjutanud AK kohta muu hulgas, et André Bazini määratluse järgi kuulub ta kunstnike hulka, kes usuvad kujutisse, mitte reaalsusse. AK ei usu reaalsusse. Tema filmidel on oma reaalsus.

Rohkesti mainitud AK eeskujude kõrval – need on prantsuse filmiloojad Robert Bresson ja Jean-Pierre Melville – toob Alanen oluliste refleksidena soomlase loomingus esile Charles Chaplini ja Luis Buñueli erilise huumorimeele. Kas see on just lõpuni paikapidav osutus, aga kindlasti on nende võimalike maitseainete segamisel kokku saadud üks väga erilise mekiga, võib-olla AK roog.

Alanen osutab muide ka mitme «ismi» olulisusele AK filmide lahtimuukimisel; kes viitsib tööriistakastis sorida, lasku käia: need on dada-, sürreal-, eksistentsial-, absurd- +ism. Ja kui seda on veel vähe, võib kauba peale rääkida AKst kui postmodernismi toojast Soome filmi. Mine võta seda Alaneni kinni. Mängufilme teeb AK juba alates 1983. aastast.

Kas ja kaua tuleb lisa?

Berliini pressikonverentsil kõneles AK, et kuna tal on vilets mälu ning ta ei viitsi oma filme kokku lugeda, jagab ta need triloogiateks. Eelmine, Soome-triloogia koosnes filmidest «Põgenevad pilved» («Kauas pilvet karkaavat», 1996, muide esimese PÖFFi tähtfilm), «Mees ilma minevikuta» (2002) ja «Äärelinna tuled» («Laitakaupungin valot», 2006).

Nüüd on siis käsil uus, sadamalinnade triloogia, mis algas 2011. aastal filmiga «Le Havre», jätkub nüüd filmiga «Teispool lootust» ja küsigem: kas tuleb lisa? AK on lubanud juba varem filmitegemisest loobuda, nüüd lubas ta siiski triloogia ära lõpetada ja seejärel rahulikult «pinsi peale» jääda. Ega see kerge töö ole, sest mees väntab ikka veel filme 35 mm filmilindile. Seisus kohustab?!

Lõpetuseks veel kolm taustapildikest.

Soome filmiloo grand old man Peter von Bagh toob oma 700-leheküljelises piiblis «Soome filmi uus kuldraamat» (2005) tähelepanuväärsena ära seitse AK filmi. Filmiajaloolane Sakari Toiviainen tõstab Soome filmi 100. sünnipäevaks 2007. aastal ilmunud raamatus «Sada aastat, sada filmi» esile viit AK filmi, koolipoisimatemaatikat pole kokkuvõtteks vist vaja kasutada.

Selge see, et AK kujuteldav ausammas Soome filminduses on kaunis majesteetlik, värske lavastus annab meistrist taas märku. Igati mõtlemapanev tähis naabrite riigi ja kultuuri tähtpäevade teel, hea, et see just nüüd meiegi kinodesse jõuab.

Seejuures ei saa ju unustada, et mitme AK filmi sündmustikus või kujunduses on tähelepanu väärivaid seoseid Eestiga: juba varajase «Calamari Unioni» tegelased otsustavad loo lõpus Eestisse põgeneda (1980. aastate keskel!), «Hoia rätikust kinni, Tatjana» («Pidä huivista kiinni, Tatjana») osa tegevusest toimubki Eestis ning meie Georg Otsa laulu kuuleb mitmes filmis, teate ju näiteks tema soomekeelset «Musta mere valssi»?!

Viimaks, kes tahab tutvuda AK lemmikutega filmiajaloost, saab klassiku maitset testida aadressil: www.criterion.com/explore/163-aki-kaurismaki-s-top-10.

Tagasi üles