Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Inimene saab jääda inimeseks vaid inimlikes tingimustes

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Adolf Hitler | FOTO: War/Scanpix

Juba pool sajandit lokanud holokaustikirjanduse kiuste söandab Timothy Snyder raamatus «Must muld: holokaust kui ajalugu ja hoiatus» väita, et mitte ainult pole me kuue miljoni Euroopa juudi genotsiidi Teise maailmasõja ajal vääriti mõistnud, pole me samuti osanud sellest õppust võtta.

Niisugune lööklause on populaarses žanris ootuspärane, ent tuntud Yale’i Ülikooli ajalooprofessor, kelle sulest on varem eestikeelses tõlkes ilmunud raamatud «Punane prints» ja «Veremaad», ei lahma sõnadega huupi. Snyderi raamat on autori eruditsioonile ja moraalsele kirele tuginev ekskursioon Hitleri maailma ja sündmustesse, mis sellest tõuke said. Eeskätt ei kirjuta Snyder ajaloo ülevaadet, vaid esitab teesi holokausti olemusest, mis nõuab lugejalt nii mineviku kui ka tuleviku ümberhindamist.

Snyder määratleb Hitleri antisemiitlikku ideoloogiat zooloogilise anarhismina, mille aluseks on rassidevaheline olelusvõitlus piiratud loodusrikkuste pärast. Raamatu pealkiri viitab Ukraina viljakale maale, millest Hitleri nägemuse järgi pidi saama saksa rassi eluruum, kuid ühtlasi rõhutab see füüreri maailmapildi ökoloogilist tahku. Snyder lükkab tagasi levinud ettekujutuse Hitlerist kui marurahvuslasest – natsionalism oli vaid instrument masside mobiliseerimiseks ja võimu kindlustamiseks.

Hitleri tõeline siht oli luua riigita tsoonid, milles rassisõda kui ainus tõeline loodusseadus saaks puhtal kujul realiseeruda. Juudid kui mitterass rikkusid rassisõja loomulikku kulgu abstraktsioonidega nagu riik ja eetika, mille varjus nad taotlesid üleilmset võimu. Maailma ökoloogilise tasakaalu huvides tuli nad hävitada. Hitleri poliitika oli järelikult sisuliselt bioloogiline ja mõõdult kogu planeeti hõlmav.

Raamatu lõppsõnas, milles Snyder esineb ennem prohveti kui ajaloolase rollis, kirjeldab autor, kuidas eri maailmaosades võib puhkeda kliimamuutuste tagajärjel uus ökoloogiline paanika, mis päädib luuluga globaalsest vaenlasest, kes tuleb kõrvaldada. Säherdune katastrofistlik mõtteviis näeb vaid globaalseid probleeme ja kõikehõlmavaid lahendusi ning hägustab piiri teaduse ja poliitika vahel.

Paanikat ohjeldavate sammude asemel võivad massid mobiliseeruda totaalsete ideede toetuseks, mille järgi on allakäigus süüdi geid või moslemid või – miks ka mitte – venelased. «Mõeldes, et me oleme mingi ülemaailmse vandenõu ohvrid, lähenemegi Hitlerile,» kirjutab Snyder tuliselt. Kui riigipea hüüab välja idee, et kliimamuutus on hiinlaste sepitsetud vandenõu, on see kahtlemata vesi totaalse ideoloogia veskile.

Snyderi sõnum on aga sügavam kui üheülbaline argumentum ad Hitlerum, mis ammugi pole veenev. Tema keskne mure on riik. Selmet näha Natsi-Saksamaas modernse riigiaparaadi ekstsessi, leiab Snyder, et Hitleri põhiline poliitika oli riigistruktuuride õõnestamine. Loonud õiguslikke tühimikke nii Saksamaal kui ka mujal (enamasti Ida-Euroopas, kus riikide likvideerimine oli mõnikord lausa kahekordne), oli füüreril võimalik korraldada riigikaitse kaotanud juutide mõrvakampaania.

Natsi ekstremismi mõju ulatus sõltus sellest, kui tugevad olid riigi institutsioonid. Harutades natsipoliitika rakendamist riik riigi haaval, demonstreerib Snyder, et ainuüksi antisemitism ei seleta holokausti. Hoopis kodakondsuse ja bürokraatia puudumine osutus juutidele saatuslikuks. Lõppude lõppuks polnud see, mis eristas inimest loomast või asjast, millega omavolitseda, mingisugune sünnipärane tunnus nagu mõistus, vaid isikut tõendav dokument.

Tervikpildi nägemiseks kulub lugejal omajagu aega. Kui raamatu algus- ja lõpuosa moodustavad lööva terviku, siis ülejäänud paarisajal leheküljel käsitleb Snyder põhiteesi vaid riivamisi. Ühtlasi kannatab keskosa liigse kordamise all. Ometi avaneb kannatlikule lugejale uudne ettekujutus holokaustist, nagu raamatukaanel ka lubatakse.

Selmet käsitleda holokausti identiteetide põhiselt, nagu sakslased ja juudid või venelased ja poolakad, loob Snyder tervikpildi, mis moodustub täielikult partikulaaridest. Ajaloolaval astuvad ette konkreetsed riigid, institutsioonid ja isikud ning eri tingimused ja juhused, mis nende ainulaadseid otsuseid mõjutavad.

Snyderi tõlgendus on seetõttu äärmiselt inimlik. Tsiteerides poola kirjanikku Gustaw Herling-Grudzińskit: «Inimene saab jääda inimeseks vaid inimlikes tingimustes,» toonitab aga Snyder, et meil tuleb kindlustada riiklike institutsioonide paljusus, et neid tingimusi säilitada. Riik kui püsivuse ja mitmekesisuse tagaja on parim ravim totaalse ideoloogia vastu, mis näeb maailma vaid üldistes kategooriates.

***

Timothy Snyder «Must muld: holokaust kui ajalugu ja hoiatus» / Raamat

Timothy Snyder

«Must muld: holokaust kui ajalugu ja hoiatus»

Tõlkija Olavi Teppan

Varrak 2017

360 lk

Tagasi üles