Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Apelsin käib siia-sinna, kuid võib vahel katki minna

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Teater paratamatult ei ole kino. Mõlemal on oma tugevad ja nõrgad küljed. Seetõttu tuleb laval luua omaette suveräänne kunstiliste väärtuste süsteem ja selle abil vaatajale pähe lajatada, nii et jääb kauaks meelde. Erinevalt filmist ta seda ju näiteks viie aasta pärast üle vaadata ei saa. Süsteem on «Kellavärgiga apelsini» lavastuses olemas, tervik aga eriti meelde ei jää.

Nii Stanley Kubricku film («A Clockwork Orange» 1971) kui ka näidend põhinevad Anthony Burgessi (1917–1993) romaanil ning ilmselt peegeldavad selle sisu ühtemoodi, sest kõik oluline lavastuses nähtav tuleb filmist tuttav ette. Suurim puudujääk filmiga võrreldes on Alexi ja tema kamba sadistlikkuse ja kuritegelikkuse liiga kahvatu ja tinglik avaldumine, eriti vägistamisstseenis. Seetõttu ei ole pinge terviku esimese ja teise poole vahel kaugeltki nii terav ja jahmatav kui filmis, pööre atmosfääris nii ootamatu.

Üldse on Kubricku film oma efektide ja pingega nii visuaalselt kui ka emotsionaalselt sedavõrd ere, et sama süžeed kasutades ei pääse lavastus selle kõrvale. Ei hiilga viimane ka erilise siiruse ja lähedusega, mis peaksid olema teatri peamised eelised kino ees. Suur tükk ei ajanud just suud lõhki, kuid oli raske mäluda küll.

Lavastuse suurim pluss on kindel ideoloogiline liin, mis annab sellele tegevuspaikade ja tegelaste kiirest vaheldumisest hoolimata kindla selgroo ja keskendatuse. Me mitte ainult ei näe, vaid ka veendume, et kurjus ei teki iseenesest. Selle aluseks on rikaste ja vaeste ületamatu vastuolu lääne ühiskonnas, millest soodsate asjaolude kokkusattumisel saab motiveerimatu ja anarhiline terror. («Masin, mille kütuseks on hirm.») Raha annab vabaduse.

Ent ka vägivald annab vabaduse, ehkki mitte nii pikaks ajaks. Viimase all ei kannata aga mitte säärase ühiskonna peamised niiditõmbajad, vaid (vähemalt antud juhul) täiesti süütu keskklass. Me näeme, kui variserlikult võideldakse selle lõhe vastu riiklike vahenditega: pätile skalpell ajju ja probleem on lahendatud. Mida kommenteerib vaimuliku võlts fraas: «Headus peab tulema seestpoolt.»

«Apelsin» on psühholoogiliselt usutav ja eetiliselt selgepiiriline, rohkem mõtte- kui süžeedraama. («Kas Jumal tahab, et me oleksime head või me valiksime hea?»)

Teine võrdlus (filmi kõrval), mis «Apelsinile» kasuks ei tule, on sama seltskonna (TÜVKA lavakunsti 11. lend) varasem diplomitöö «Thijl Ulenspiegel». See vapustas nii tervikmulje kui ka suurepäraste üksikrollide poolest, lisaks üliintensiivne lavaline liikumine. «Apelsinis» on kõik igapäevasem ja tuimem.

Lühidalt: selle kursuse loominguline potentsiaal on suurem, kui «Apelsin» aimata laseb. Ehkki paiguti pakutakse siingi huvitavat ja mõtestatud näitlejatööd. Tanel Ting peategelase, «kehastunud nurjatuse» Alexina on ainus, kes mängib läbi lavastuse ühtainsat rolli ja on pidevalt tähelepanu keskmes. Ning ta kannab selle koorma väärikalt ära.

Näidend on «armetu aguliprussaka» Alexi nägu ja see nägu omakorda on isikupäraselt ja meeldejäävalt Tingi nägu. Samas kannatab just ultravägivallatseja Alexi kuju kõige rohkem vähese kontrasti tõttu lavastuse ajajoones. Temast saab «teine inimene» küll sõnades, kuid muul moel see ei avaldu.

Kõrvalrollidest jätab parima mulje Grete Jürgenson vangivalvurina, kes täiega naudib oma jupijumala positsiooni. Temal jätkub nii välist atraktiivsust kui ka sisemist loogikat. («Selle siin võib rahulikult surnukuuri viia – kui seal veel ruumi on.») Üldse mõjub lavastuse vanglas toimuv osa kõige elavamalt ja kaasakiskuvamalt, näiteks vangide energia ülejäägi kumuleerumine koristamishoogtööks. Esialgne pätikamba vabaduses viibimine pole piisavalt vägivaldne ja vastik ning lavastuse lõpposa – Alexile tehtav ajuoperatsioon ning selle «positiivne» mõju – jääb kaugeks, seda ka sõna otseses mõttes. Ei tea miks, aga näidendi lõpp tekitas assotsiatsiooni ühe teise kultusfilmiga, nimelt «Lendas üle käopesa» – seda Alexi ja McMurphy sarnase saatuse tõttu. Ehkki aastate eest linateoseid vaadates ei tulnud mul küll pähe neid mingis suhtes sarnaseks pidada.

Et valdav osa näitlejaid peab etendama aina uusi rolle, on paratamatu, kuid muidugi lahjendab kogumuljet – jällegi filmiga võrreldes, kus Kubrickul seda muret polnud. Analoogia konveieriga on liiga ilmne.

Lavastuse tehniline pool on laitmatu: lavasügavuse etapiviisiline avanemine, uued mängupinnad jne kompenseerivad osaliselt eelmainitud puudusi. Seda enam, et ei mängita ju teatrisaalis, vaid väga askeetliku sisseseadega tööstushoones. Ka visuaalselt on lavastus terviklik, seda nii kostüümide kui ka lavakujunduse range must-valge värvivaliku tõttu. (Ehkki midagi erakordset selles võttes pole.)

Tegelikult toimib «Apelsini» puhul veel kolmaski võrdlusvõimalus: teised Eesti viimase aja rohkem või vähem filmidel põhinevad teatritükid. VATi «Eine murul» ja NUKU «Linnud» on ja jäävad selles suhtes etalonideks: esimene pöörase, kuid efektselt ellu viidud idee tõttu animafilm elavate näitlejatega ette kanda; teine suurepäraste revolutsiooniliste uuenduste tõttu süžees. Ülejäänutega kannatab «Apelsin» enam-vähem võrdluse välja.

Muuseas: Kubrick armastanud algaja režissöörina lõputult vaadata Sergei Eisensteini «Soomuslaev Potjomkinit». Vaat selle dramatiseeringut ootaksin küll pikisilmi. Kasvõi sama trupi poolt. Tundub kuidagi teatrisõbralikum materjal.

ARVUSTUS

Anthony Burgess «Kellavärgiga apelsin»

Lavastaja Ringo Ramul, osades Tanel Ting, Eduard Tee, Getter Meresmaa, Märten Matsu, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Grete Jürgenson ja Martin Tikk.

Rakvere teatri esietendus Nortsu tee angaaris 8. juunil

Tagasi üles