Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/05/03/1728588t1h76be.jpg)
Teater paratamatult ei ole kino. Mõlemal on oma tugevad ja nõrgad küljed. Seetõttu tuleb laval luua omaette suveräänne kunstiliste väärtuste süsteem ja selle abil vaatajale pähe lajatada, nii et jääb kauaks meelde. Erinevalt filmist ta seda ju näiteks viie aasta pärast üle vaadata ei saa. Süsteem on «Kellavärgiga apelsini» lavastuses olemas, tervik aga eriti meelde ei jää.
Nii Stanley Kubricku film («A Clockwork Orange» 1971) kui ka näidend põhinevad Anthony Burgessi (1917–1993) romaanil ning ilmselt peegeldavad selle sisu ühtemoodi, sest kõik oluline lavastuses nähtav tuleb filmist tuttav ette. Suurim puudujääk filmiga võrreldes on Alexi ja tema kamba sadistlikkuse ja kuritegelikkuse liiga kahvatu ja tinglik avaldumine, eriti vägistamisstseenis. Seetõttu ei ole pinge terviku esimese ja teise poole vahel kaugeltki nii terav ja jahmatav kui filmis, pööre atmosfääris nii ootamatu.