Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jämekoomika manifest Endla «Säärases mulgis»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Õhtu staarid, naiseriietes mehed. Ago anderson peretütar Maiena | FOTO: Gabriela Liivamägi

Eesti keskmise suvelavastuse menu võib põhineda ülipõneval etenduspaigal, suurejoonelisel vaatemängul, näitlemist teeskleval popstaaril, heal toitlustustel või millelgi eriti erakordsel. Aga võib ka lihtsalt Ago Andersonile naiseriided selga ajada.

Pärnu Endla teater on eesti suvelavastuste vaibumatu traditsiooni üks pioneere. Suviti on mängitud sees ja väljas, suure ja väikse trupiga, rohkema ja vähesema muusika ning rohkema ja vähesema šašlõkiga, pannes kord pihta, kord mööda, kuid ometi peatumata, maha käimata ning alla andmata.

Täidetud ruum

Tänavu, mil teatrimaja põhjalikus remondis, suundus Endla suvetükki tegema Lydia Koidula memoriaalmuuseumi aeda. Etenduspaika jõudmiseks pole vaja kuskile kaugele rappa ja sealt tagasi ekselda, sest kesklinn on lähedal, paras suvel jalutada ehk rattaga sõita, kuigi keegi ei keela tulla autoga ja parkida see selleks ette nähtud paika üle Jannseni tänava jõe äärde või panustada aiaäärsete tänavate umbselt täisparkimisse. Maitse asi.

Koidula muuseumi mitte just palju kasutust leidvasse armsasse aeda, mis on lahutamatult seotud kõrvalasuva Vana-Pärnu kultuurikeskuse aiaga, sobib juulis ja augustis etenduv Lydia Koidula «Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola» nagu rusikas silmamulku. Koidula kunagine kodu toob õhustikku ajaloolist autentsust ja muuseumi ning keskuse puumaja jätavad Jannseni tänava koos masinamüraga varju. Võimaluse koledast olevikust romantilisse ärkamisaega pageda loob seega juba mängupaik ise.

Esimesed kiidusõnad lähevad «Säärase mulgi» lavastustiimile koosseisus lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Arthur Arula, dramaturg Ott Kilusk, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikajuht Ado Kirsi ja liikumisjuht Kardo Ojassalu olemasoleva maastiku maksimaalse kasutamise eest.

Ukse, akna ja luugiga kulissidele on maalitud hommage Konrad Mägi maalile «Lõuna-Eesti maastik», tihedama tegevusega lavapind algab Koidula muuseumi aia tiigi kaldalt ja lõppeb selle peal. Lavastuses kasutatakse ära tiigiäärne tihnik, põõsad, puud, lavakõrvane ja lavatagune ning muidugi tiik ise, mis lõi ehtsa loodusliku võimaluse mängida välja peretütre Maie lubadus, et enne hüppab ta ojasse, kui Erastu Ennule naiseks läheb.

«Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola» oli algselt sulaselge lustimäng või külajant, mis muutus tüvitekstiks, milleks Viidas ja Kilusk seda kavalehel õigustatult nimetavad, ainult tänu sellele, et just see teatritükk oli üks neid, millega eesti algupärane dramaturgia algas. Teatrit oli vaja emakeeles teha, pärand puudus, see tuli luua ja kes muu kui Koidula tegi ära. Ses mõttes oli ärkamisajal lihtne – nii kui millestki puudus oli, tegi Liidi selle valmis. Oleks talle rohkem elupäevi antud, oleks Koidula Eesti Vabariigi kümnendi võrra varem valmis nikerdanud.

Jämekoomika ja iroonia

Viidase ja Kiluski «Säärane mulk» jõuab lavale just sellise pesuehtsa jandina, millena see algul kirjutatud oli. Ei mingit tänapäevaste viidete ja teemade vägisi sissesurumist, ei mingit poliitikat, pagulaskriisi ega feminismi ning šovinismi, ainult puhas lust ja rõõm, kui armas oli see. Algteksti oli küll tõesti puhutisi juurdekirjutusi tehtud, aga need kandsid sama loogikat ja sulandusid sujuvalt Koidula tekstiga kokku. Nii et tegu pole mitte nüüdisajastatud, vaid lihtsalt täiendatud dramaturgiaga.

Jämekoomika (juhin eraldi tähelepanu, kuivõrd hästi sobib sellesse konteksti sõna «jämekoomika») eest vastutavad «Säärases mulgis» Ago Anderson peretütre Maiena ja Indrek Taalmaa pereema Annena. Andersoni Maie on õrn õieke, Taalmaa Anne karm talumutt ja õigupoolest neist kahest ainuüksi juba piisakski, et publikult naer kätte saada ja kassa kokku lüüa, aga nõnda seda lavastust vaadata oleks äärmiselt pealiskaudne.

Naisteriietes mehed on muidugi õhtu staarid, midagi pole teha, aga nende kõrval mängivad sama suure mõnuga Tõnu Oja kergelt kohtlase, ühesõnaga üdini eestlasliku Mäeotsa Peetrina, Meelis Rämmeld kättemaksuhimulise Erastu Ennuna, Lauri Mäesepp enesekindla ja tõusikliku Männiku Märdina ja Feliks Kark dramaturgiliselt vajaliku otste kokku viija Kure Aaduna. Tähelepanelikult tasub jälgida Sander Rebase etteastet perepoja Jütsina. Rebase liikuvus, energia ja akrobaatilised oskused on imetlusväärsed.

Võimalikke tühikuid aitavad lavastuses laulu, tantsu ja muidu taustajõududena täita loominimesed siga, lehm, hobune, kana ja kukk (vastavalt Kardo Ojassalu, Rein Pihelgas, Joonas Tagel, Feofan Roos ja Mati Vürst), kes antiikdraamade laadis koorina vajadusel seletavad, vajadusel tihendavad lavalist tegevust. Seatapustseen Anne osalusel on vaid üks näide suurepärasest füüsilisest komöödiast, mida «Säärases mulgis» päris palju leidub.

Jämekoomika võib tähelepanu veidi hajutada, õigemini selle liialt ühte punkti suunata, aga kui tähele panna, siis ilmneb, kuivõrd detailitäpse lavastusega õieti tegu on. Kapsad, mida tambitakse, loobitakse, teineteisele pakutakse ja süüakse, muutuvad sümboliks ebaõnnest ja sellega toimetulemisest. Männiku Märt sülitab põhimõtteliselt ja sõna otsese mõttes kõige peale. Pulga järel pulk teeb Maie vembanalja, mis väikestele vaatajatele loodetavasti mõistetamatuks jääb, kuid mis meespublikul vuntsi liikuma ja naispublikul puna palgele toob.

Pideva ühemõttelise kahemõttelisuse ja korduva palja tagumikuga näitamise taga võib olla lavastaja ja dramaturgi soov välja selgitada, kui kaugele annab nende naljadega minna, ilma et need häirivalt labaseks muutuks. Piiri ei ületata, aga selle lähedal käib mäng täiega.

Kerge iroonia kerget ja lõbusat suvevaatamist ihkava publiku üle ja samal ajal iseenese üle – eks meenutanud paaril korral lavalt läbi ja selle kohal hõljunud Koidula ju pigem Kaili Viidast lavastusest «Viru laulik ja Koidula» kui Lydiat ennast – on «Säärases mulgis» vägagi omal kohal, kuid vähemagi osatamiseta.

Endla «Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola» on laulude ja tantsudega mõnus jant, mis on lavale toodud ja ette mängitud suurepärases meeleolus. Koidula muuseumi aias mängitakse ideaalset suvetükki, täpselt väljamõõdetud lavastust, milles ometi lõputult lihtsat ja siirast mängulusti.

Lõpetuseks: 160 aasta vanuseks saanud Postimehele tehakse «Säärases mulgis» nii mitu kummardust, et paslik oleks vastu kummardada, mida siinkohal teengi.

Suvelavastus

Lydia Koidula

«Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola»

Lavastaja Kaili Viidas

Dramaturg Ott Kilusk

Kunstnik Arthur Arula

Muusikajuht Ado Kirsi

Liikumisjuht Kardo Ojassalu

Osades Ago Anderson, Feliks Kark, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Indrek Taalmaa, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Kardo Ojassalu, Rein Pihelgas, Joonas Tagel, Feofan Roos, Mati Vürst

Endla teatri esietendus Lydia Koidula memoriaalmuuseumis 30. juunil

Tagasi üles