Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Melchiorid – mõrva lahendamine ja sooritamine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Autor ja teos- Indrek Hargla uue Melchiori esitlusel. | FOTO: Sander Ilvest

Kaua oodatud, kaunikene? Indrek Hargla eelmisest apteeker Melchiori loost sai mööda tervenisti kolm aastat (pikim vahe Melchiori lugude vahel), kui saabus uus, kus nutikas apteeker asub lahendama kellegi Gotlandi kuradi mõistatust.

Kuid eks Hargla kirjutanud vahepeal midagi muud. Raamatu «Raudrästiku aeg» näiteks, moduleerides Eestile teistsuguse muinasmineviku. Ent Melchioriga pöördub Hargla tagasi keskaega – sellisesse, nagu meie teda tunneme. Loomulikult võib Hargla kuskil kunstiliselt liialdada, kuid raamid on ajaloolised, mitte väljamõeldis.

Niisiis, Melchior toimetab 15. sajandi Tallinnas edasi ja lahendab mõrvu. Millegipärast on Hargla pannud ta taas romaani üksi, proua Bertha on saadetud Rootsi. Õnneks on Melchior seenior, vaatamata naiste kaotustele, ikkagi vaimselt löögihoos. Vahepeal tegi Hargla temast täiesti depressiivse mehe, kes kohe-kohe surema hakkas. Aga nüüd, ehkki vanem, on apteeker vaimselt erksam kui mõnes varasemas raamatus. Kuid Melchior peab apteegis üksi hakkama saama, missugune ülesanne on talle kurnav. Huvitav, miks Melchior taas üksi on? Et proua Bertha saaks tulla järgmises osas n-ö üleni valges?

Sest eeldatavasti järgmine osa tuleb. Nimelt toimub Melchiori tegevus korraga kahes kohas: Tallinnas ja Lübeckis (lisaks Lübeckile veel paar Saksamaa kohta). Just Lübeck on linn, kus asub nutikalt tegutsema noor Melchior Wakenstede, ja tundub, et tema lugu tahab küll edasikirjutamist. Võibolla on Hargla siin šnitti võtnud mingitest telekrimisarjadest, kus igas seerias on mõrv, mis lahendatakse, kuid samal ajal kerib kuskile kauguses edasi veel mingi teine lugu, mis puudutab tavaliselt isiklikult mõnda uurijat. Gotlandi kurat ühendab mõlemad: on mõrv, aga jookseb ka paralleelselt teine lugu.

Korraks tuleb sisse ka Tartu ja siin peame olema autorile tänulikud keskaegse Tartu kirjelduse eest. On ju keskaegne Tallinn ikkagi suurelt osalt säilinud, kuid Tartu lasi tsaar Peeter I hävitada ja seega tuleb keskaegsest Tartust kirjutades paljuski toetuda fantaasiale.

Muide, mind ei häiri – erinevalt mõnest inimesest sotsiaalmeedias – see teine, Lübecki lugu. Lübeck näitab ilmekalt, kui tihedalt oli Vana-Liivimaa seotud Euroopaga. Eks seda tõesta ka teadus – just hiljuti kaitses Tartu Ülikoolis doktoritööd Vana-Liivimaa seostest Püha Rooma keisririigiga Mihkel Mäesalu. Nii et nii teaduses kui ka ilukirjanduses oleme Euroopas.

Teise looga tekib Harglal – ilmselt teadlik – vastandus. Kui isa lahendab mõrvu, siis poeg sooritab neid. Tõsi küll, mõnikord enesekaitseks ja viimase abinõuna, kuid ikkagi. Kui noor Melchior võtab Tallinnas – kui võtab – isa ameti üle, siis, kas saame detektiivist apteekri asemele mõrtsukast apteekri? Kuid ka tütar Agatha pakub võimalusi nn spin-off’iks: aitab ta ju isal tegelikult lahendada mõrvad, juhtides tähelepanu asjadele, mida vana apteeker kohe ehk ei märkagi. Agatha, noor Melchior ja vana Melchior moodustavad põneva kolmnurga, mis on potentsiaalne edasiste lugude allikas.

Võibolla on «Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat» ka hoiatuseks liigse seotuse eest Euroopaga. On ju Hargla publitsistikas võtnud sõna immigratsiooni vastu. Viimases Melchiori loos laseb ta Tallinna tulla ketseritel, kes linna oma valeõpetusega mürgitavad. Paralleele islamiradikalismiga leiab – on ju nüüdne Melchiori lugu kirjutatud pärast rändekriisi 2015. aastal. Ja Euroopa sisepiirid on endiselt lahti. Kuid võib-olla on see puhtalt minu spekulatsioon ja Melchiori lood seisavad tänapäeva poliitikast eemal.

Igal juhul on Hargla hereesiast kirjutades tabanud asja olemuse. Ehk selle, et erinevalt tagantjärele kirjutatud ajalooõpikutest ja -raamatutest ei paistnud hereetikud kaasaegsetele mitte mingisuguste vabadusvõitlejate või mõtteedendajatena, vaid kurjategijatena. 15. sajandil hakkas kiriku autoriteeti küll tekkima esimesi mõrasid, ent sellegipoolest oli see suur. Ilmselt Tallinnas veelgi suurem, sest oli ju Vana-Liivimaa bastion idakristliku väärõpetuse vastu ja seega olid lubamatud igasugused hereesiad sellesama bastioni sees.

Teine läbiv teema peale hereesia on seksuaalne läbikäimine mehe ja naise vahel. Abielurikkumise kohtuprotsess Niguliste kirikus võib olla vägagi laenatud mõnest reaalsest protsessist või vähemalt on sealt saadud inspiratsiooni. Oli ju seksuaalsus keskajal maha surutud – nagu ka alternatiivsed vaated jumalale ja maailmale – ning pole seega ime, et Hargla sellele teemale palju tähelepanu pühendab. Ja see huvitab inimesi, seda sõltumata ajastust – kui Nigulistes oli kirik rahvast täis, siis 1998. aastal jooksid maailma serverid umbe pärast seda, kui eriuurija Kenneth Starr oli avaldanud raporti USA toonase presidendi Bill Clintoni ja Monica Lewinsky suhtest.

Asjaolu, et «Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat» ilmus pärast pikimat vahet, mis Melchiori lugudel on olnud, tähendab ühtlasi ka mõningasi raskusi Melchiori meenutustest arusaamisel. Eelmine Melchiori lugu ilmus kolm aastat tagasi ja vahepeal on ju üht-teist muud loetud. Eeldada, et lugejal kohe krapsti kõik meelde tuleb, on vast liiast.

«Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat» on juba sarja kuues raamat. See tähendab ikkagi – vaatamata pikimale ilmumisvahele – mingisuguste mustrite teket mõrvamüsteeriumide loomisel ja nii polnud minul sedakorda raskusi mõrva lahendamisega. Kuid see lahendus ei sündinud muidugi kohe – Hargla alustab ikkagi iidamast-aadamast ja lugu ketrab mitu ringi enne, kui mingi pilt tekib.

Kuskilt vilksatas läbi arvamus, nagu oleks «Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat» sarja kõige parem raamat. Selles võib siiski kahelda, sest kuuenda raamatuga on kadunud uudsus, mis Melchiori tulekuga laineid lõi. Teisest küljest tundub ebaõige hakata ilukirjanduslikke teoseid hierarhiliselt reastama. Võiks vaid öelda nii, et kui mõnes raamatus on mõrv kohe raamatu algul ja loo keskpunkt, siis viimases raamatus on ikka palju muud ka enne, kui mõrvani üldse jõutakse. Lugejal peab olema kannatlikkust ja ehk ka rõõmu selle üle, kuidas Hargla laseb kõneleda mõnel keskaegsel detailil.

Kas seda raamatut soovitada lugeda? Ikka. «Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat» on midagi sellist, kus autor on põiminud töö keskaegsete allikatega ja lisanud sinna mõrvamüsteeriumi. Elegantselt väljendatud töö maksab. Läbikirjutatud tekst maksab. Maksab oodata ka uut Melchiori lugu. Seega maksab ka seda raamatut lugeda.

Uus raamat

Indrek Hargla

«Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat»

Raudhammas

560 lk

Tagasi üles