:format(webp)/nginx/o/2017/07/30/6943153t1h3cf4.jpg)
Rüüpan pühapäevahommikuses Viljandis kohvi, selja taga mitu tantsu täis päeva, ja arutlen endamisi Viljandi pärimusmuusikafestivali fenomeni üle. Tänavu kahekümne viiendat sünnipäeva tähistanud Viljandi folgil on kindlasti oma võlu. Vastasel juhul ei saabuks inimesed siia kümme, isegi kakskümmend aastat järjest.
Viljandi folk on traditsioon. Viimast mitte pelgalt festivalikorraldajate, vaid folgikülastajate jaoks. Kahtlemata leidub igal aastal uustulnukaid, ent paljude jaoks on Viljandi folk sündmus, mis märgitakse kalendrisse kuid enne festivali toimumist. Folgihuntide seas võib olla nii andunud pärimusmuusikaarmastajaid, inimesi, kes on pisipõnnina vanemate käekõrval festivali väisanud ning sellesse armunud, kui kohalikke, kellele folk on see aeg aastas, mil linn tõeliselt lõkkele lööb.
Mõneti ongi folk Viljandi linna sümbol. Ehkki side on vastastikune – Viljandi folk ei saaks särada ilma Viljandi linnata. Ordulinnuse varemed, järvevaated ja pisike vanalinn loovad ideaalse olesklusatmosfääri. Ja seda folk paljuski ongi – mõnus olesklusfestival pärimusmuusika saatel. Kuigi folgil võib kohata tõelist muusikalist andumust ja vabastavat tantsukultuuri, tulevad paljud kohale, et end pärimusmuusika rütmide taustal murule pikali visata ja silmad sinise suvetaeva all kinni vajutada.
/nginx/o/2017/07/30/6943151t1hd0cc.jpg)
Näib, et festival ongi muutunud aasta-aastalt üha rahulikumaks. Kindlasti on viimases tunda ürituse küpsemist. Kakskümmend viis – festivali kohta küll juba arvestatav arv. Veerandsada pole siiski veel see iga, kus sussid kamina ees jalga tõmmata ja kiiktoolis unne suikuda. Pigem peaks juubeli puhul möllu käima tõmbama. Mitte et folgil ei oleks särtsu või energiat, et öö läbi tantsu vihtuda – on küll. Kunagi, ja isegi mitte väga ammu, sai aga folgi kohta öelda raju. Enam seda teha ei saa.
Inimene on nostalgialembeline olend ja kipub möödunud aegu taga igatsema. Nii on ka osaga folgipublikust, kellel on silme ees folgiaastad, mil terve Viljandi hipilikus vaimus pulbitses, inimesed lava ees hommikutundideni tantsu vihtusid ja seltskonnad murul piipu tõmbasid. Praegune folk on eelkirjeldatust paljuski erinev.
Õnneks võib endiselt komistada öises linnas spontaansete kontsertide otsa. Laupäeva öösel, samal ajal kui rahvast kütsid ühiskontserdil soojaks Untsakad ja Zetod, toimus kohalikus viirukipoes kunstinäituse avamine, kus mandalakunsti taustal, küünla- ja viirukihõngu sees, kõlasid hangi kumisevad meloodiad.
Esinejaks oli Panbeats – tänavamuusik, keda sageli võib kuulda ka Tallinna vanalinnas. Hämaras ruumis istudes ja psühhedeelse varjundiga kunsti nautides käis peast läbi mõte, et see on tõesti folk – kõndida tänaval ja leida hubane paik, kus hetkeks hinge tõmmata ja siis jälle edasi liikuda.
Esinejate poole pealt pakkus tänavune folk mitmeid haaravaid ülesastumisi ning üldine esinejate popurrii sobitus hästi tänavuse teemaga – «Uut ja vana». Rivistuses oli arvukalt folkkooslusi, kes põimivad omavahel uusi, elektroonilisi rütme ja vanu, ajalooga rahvalauluvärsse.
/nginx/o/2017/07/30/6943065t1h9b58.jpg)
Üks selle aasta kaasahaaravamaid oli kahtlemata Itaalia indie-folk bänd Kalàscima, kelle muusikat on mõjutanud Lõuna-Itaaliast pärinev tarantella traditsioon. Vanade uskumuste sõnul viis mürgine ämblikuhammustus inimese hüsteerilisse, tarantismi nime kandvasse seisundisse. Vastumürgiks oli tants – tarantella. Kalàscima rütmikas, Itaalia temperamendist läbi imbunud esituses oli hammustust tunda. Vähemalt äratas Kalàscima üles ka rahulikuma osa publikust.
Teiseks suuresinejaks oli Iisreali bänd A-WA!, kus lauljateks on kolm Lõuna-Iisraeli Jeemeni juutide kogukonnast pärit õde. A-WA! muusikas sulavad ühte araabiakeelsed rahvalaulud ja elektrooniline popmuusika. Kui Eesti kooslused – näiteks Trad.Attack! ja Meisterjaan – põimivad elektroonilised rütmid ja pärimusmuusika sageli kokku moel, et rõhk jääb peas kõmisevatele elektroonikarütmidele, siis A-WA! puhul võlus pigem õdede kõlav häältemäng, mis tõmbas muusikavoogudesse õõtsuma.
Folgi üheks maalilisemaks kontserdipaigaks ei ole sageli aga mitte rohelised Kirsimäe künkad, vaid kirikud. Kirikuga käib kaasas teatav pühaduse oreool, mis kandub üle ka kirikuvõlvide all kõlavale muusikale. Viljandi Jaani kirikus esinenud Sinitrii, Viljandist alguse saanud trio, viis oma instrumentaalsete kõladega hetkeks teatavasse meditatsiooni seisundisse.
Hoopis teistsugust meditatsiooni pakkus Puuluup, kelle lummavalt veidrad meloodiad kutsusid unenäolisele rännakule, mida saatsid Hiiu kandle vahel sulnid, vahel krigisevad meloodiad. Ramo Tederi ja Marko Veissoni viiulipoogna koreograafia on muidugi omaette klass.
Fraasiga «omaette klass» võiks tegelikult iseloomustada kogu festivali, sest olgugi et vahel on tunne, et Viljandi pärimusmuusikafestivalil pole pakkuda just kuigi palju uut, on Viljandi folk sellele vaatamata sündmus, millel on aastatega kujunenud oma kogukond, kes tuleb ikka ja jälle kokku, et üheskoos tantsu lüüa ja murul peesitada. Ja kui mõelda, siis kas suvel saakski midagi paremat teha?
/nginx/o/2017/07/30/6943109t1hb00e.jpg)
***
FESTIVAL
Viljandi XXV pärimusmuusika festival
27.–30. juulil Viljandis
/nginx/o/2016/07/12/5611971t1h7f78.jpg)