Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mõistmiseks ei pea olema pime

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Näituse külastaja püüdmas punktkirja kompimise teel tuvastada, keda on pildil kujutatud. | FOTO: Aron Urb

Vahel ajakirjanduses kasutatud hoolimatu ütlus «Peab olema pime, et mitte mõista üht- või teistsuguseid asju» ei tee nägemiseta inimestele rõõmu. Hoolivuse, meditsiinilise ja vaimse pimesuse ning nii- või teistsuguse nägemise üle saab mõtiskleda 28. juuli õhtul Tallinna Kunstihoone galeriis tegevuskunsti rühmituse Laik heli- ja lõhna-performance’iga avatud näitusel «Nägemise õpetus».

Fotode, skulptuuride, videote ja installatsioonivõtete koosmõjus avalduvas kunstiprojektis pakuvad mõtisklemiseks ainest fotograaf Annika Haas ning skulptorid Elo Liiv ja Jekaterina Kultajeva. Nad tõstavad semiootilist lähenemist kasutades sotsiaalse pimesuse temaatika ning esitavad palju küsimusi. Kuidas õppida ja õpetada nägema? Kas pimesus märgib ainult füüsilist puuet või on sel ka muid tähendusi?

Pressi- ja dokumentaalfotograafi Annika Haasi ärgitas neisse teemadesse süvenema 2014. aasta oktoobri keskel autosõidul Valgast Tallinna kuuldud raadiouudis ülemaailmsest valge kepi päevast. «Tundus väga ülekohtune, et üks osa inimkonnast pole määratud tajuma ennast ja maailma ühe kindla meelega. Kas see on päriselt ikka nii, et pime inimene ei oska ega saa vaadata ning ei näe,» mõtles Annika. Ta võttis eesmärgiks seda fotograafiavahenditega uurida ja anda pimedaile skulptuuride abil võimaluse end kõrvalt näha, kutsudes projektis osalema Jekaterina ja Elo – sotsiaalsete teemadega tegelevad skulptorid ning installatsioonikunstnikud.

Skulptuur näituselt. / Aron Urb

Näituse modellid ongi seitseteist eri eas pimedat või väga väikese nägemisjäägiga inimest. Ettevalmistus oli modellidele põnev: saadi ettekujutus tööst foto- ja skulptuuriateljees ning uusi teadmisi neis valdkondades toimuvast. Tallinna Heleni Kooli õpetaja Kairi Ilmets oli noorima modelli, selles koolis õppiva Aron Leppiku saatja. Ta ütles: «Olles poseerimise ajal kohapeal ja kõike seda tajudes oli kogemus suurepärane. Kunstnikud lõid kiirelt mõnusa kontakti ja turvalise olemise, laiendasid meie maailma. Sain juba elamuse, nähes pooleliolevaid töid.» Aron kinnitas: «Väga lahe oli, fotograaf ja skulptor olid toredad inimesed. Mõnus seltskond teeb alati tuju heaks – rääkisime elust ja tegime nalja ka.»

Kindlasti oli mõnelgi modellil enne näituse avamist hinges väike ärevusenoot: kuidas nad jäid fotodele, mida ise ei näe, kuidas kujutas neid skulptor ja kuidas haakub kujutatu installatsioonidesse? Valminuga tutvudes ärevus kadus.

Näitus pakub nägemise ja selle mõtestamise võimalusi eri tasanditel. Pimedad inimesed saavad pai tehes ettekujutuse, kuidas skulptuuridena kujutatud välja näevad. Aron Leppik ütles näituse avamisel, et meelde jäi skulptuur noore naise peast, mida puudutades oli tunda südamelöökide tukseid. Aroni väike õde Janett lisas, et näitusel saab teada, kuidas elada niisugusel viisil. Väljapanekust meeldis talle kõige enam venna kuju.

Avamisel oli nägijail võimalik pimedatele inimestele küsimusi esitada. Selgitasin minagi, kuidas skulptuuri tajun. Mõnel juhul võib pime näitusekülastaja saada väljapanekust ülevaate kiiremini kui nägija – teda abistavad punktkirjas juhised. Tuleb aga nuputada, keda saatusekaaslastest on ühel või teisel skulptuuril kujutatud. Näituse idee mõistmiseks on külastajal vaja leida vastus küsimusele, miks on modellide suured fotod paigutatud muutuva valgusega klaaskastidesse ja poisi foto suurendatud punktkirja mustris aukudega plaadi taha.

Vaegnägijaist modellide fotod muutuva valgusega klaaskastides. / Annika Haas

Sageli kunstinäitustel käiva pensionäri arvates ei ole sellelt näituselt saadud muljeid lihtne kirjeldada. «Mina tunnetan ühiskonna karedamat poolt. Need kolm kunstnikku on superinimesed, et pööravad tähelepanu inimestele, kes ei saa olla nii nagu teised, ja toovad nad avalikkuse ette ning suhtuvad neisse väga empaatiliselt. Mul olid vahepeal pisarad silmis,» lisas ta.

Elo ema Salme Liiv ütles näituse kohta, et see on väga sügava tundega tehtud. «Pime mees Vello on meie peretuttav. Oleme palju koos olnud ja tema musitseerimist kuulanud. Hea, et on üks inimene, keda tunnen, ja keda on püütud skulptuuris ning fotos edasi anda,» rääkis Salme. Näituse ajal saab oma kodus oleva Velloga ühes installatsioonis tänapäevaseid võimalusi kasutades otse suhelda.

Nägemispuudega inimeste seisukohast on selle näituse tähenduse ja mõju olulisus ühiskonnale võrreldavad MTÜ Tantsupeomuuseum äsjase projektiga «Mina näen», mille raames selgitati pimedatele ja vaegnägemisega inimestele kirjeldustõlke abil tänavuse noorte tantsupeo etenduse sisu ja tehti reljeefjoonistega mõistetavaks kaunid tantsumustrid.

Näituse «Nägemise õpetus» heale kordaminekule aitas kaasa palju inimesi: peale disaini ja videoga tegelejate ka punktkirjatrükkija, silmaarst ja pimedate õpetaja.

Suur osa Tallinna Kunstihoone galeriis 3. septembrini avatud ja aasta lõpul või tuleval aastal Haapsalus, Võrus ning Raplas pakutavast ekspositsioonist on adutav silmade abita. Neile, kes kaaluvad sellele näitusele minekut, julgustuseks: esitatu mõistmiseks ei pea olema pime.

Pime tütarlaps püüdmas punktkirja kompimise teel tuvastada, keda tema saatusekaaslastest on pildil kujutatud. / Aron Urb

Näitus «Nägemise õpetus»

Foto-, video-, heli- ja skulptuuriinstallatsioonid Annika Haasilt, Elo Liivilt ja Jekaterina Kultajevalt

Tallinna Kunstihoone galeriis 3. septembrini

Tagasi üles