Eelnev lõik illustreerib «Tõeajastu lõpu» stiili enamgi kui selle sisu. Kordemetsa näidend sisaldab kaleidoskoopiliselt erinevaid teemasid. Peale tõejärgsuse näiteks ka eesti ja itaalia rahvausundit ja legende, unustatud jumalusi, muusikaajalugu, vananemishirmu versus surmaihalust, «lumehelbekeste» generatsiooni, armastust ja selle kaotamist, usku ja selle puudumist, infoühiskonda... jne. Nimekiri jätkub.
Et seda tuhandetükilist puslet kuidagi koos hoida, öeldakse vaatajale igal hetkel väga täpselt ära, mis toimub, miks toimub, mida keegi tunneb ja mida sellest kõigest arvama peaks. Iga tegelane räägib pikalt-laialt, kes ta on ja kust ta tuleb, nagu külalised Maire Aunaste kunagises kuulsas telesaates. Ja seda deklamatoorses stiilis, klišeedeküllases keeles, õõnsakõlaliste stampväljenditega. Iidsetel olenditel on aega mõistagi lõputult.
Seega venib ka nende jutt nagu sajandid. Ja juhuks, kui kellelgi peaks pikapeale midagi meelest ära minema, korratakse end ikka ja jälle. Segaduses Violett (Triin Tenso) ei väsi kordamast, kuidas ta ikkagi mitte mingil juhul ei usu ega hakkagi kunagi uskuma, et ta päriselt ka parasjagu vampiiri, libahundi ja jumalaga kohtub.
18. sajandi lavakeele pateetikast tulvil Farinelli (Veiko Täär) meenutab sageli, kuidas küll naised end omal ajal ta jalge ette heitsid. Saepuru pudiseval puujumal Tõnnil (Märt Koik) on aga südamel, kui nõme oli elu ERMis. Teoses puudub õhk, ruum ja hämarala, mida vaataja omaenese mõtete, tõlgenduste, seoste ja järeldustega täita saaks. See tapab ka huumori, mille potentsiaal on lavastuses tegelikult täiesti olemas.
/nginx/o/2017/08/17/6999225t1hac47.jpg)
/nginx/o/2017/08/17/6999223t1h93b8.jpg)