Mütoloogiliste olendite käratsev sõprus

Gerda Kordemetsa lavastus «Tõeajastu lõpp», fotol näitlejad Veikko Täär ja Kersti Tombak. Foto: Toomas Mitt

2016. aastal valis Oxford Dictionaries aasta sõnaks mõiste «post-truth», mis tähistab ajastut, mil objektiivsetel faktidel on avaliku arvamuse kujundamisel vähem kaalu kui inimeste emotsioonidel ja isiklikel tõekspidamistel. Teater on kiiresti reageerinud. Nii on Vaba Lava kuulutanud välja tõejärgsuse-teemalise ideekonkursi, «post-truth» mõistele viitas ka Vanemuise suvelavastus «Roosi nimi». Näiteid on kindlasti veel. Nüüd on kord Tõstamaa Suveteatri käes, kus mängitakse Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud fantaasiadokumentaali «Tõeajastu lõpp».

Elavad kord vampiir, libahunt ja eestlaste muistne viljakusjumal. Täpsemalt elavad nad reedel, 4. augustil 2017 Pärnumaal, Tõstamaa mõisas. Vampiiri nimi on Carlo, ehkki muusikaajaloost on ta tuntud ka kui kuulus 18. sajandi Itaalia päritolu kontratenor Farinelli.

Libahundi nimi on Tiina, nagu teadis juba Kitzberg ja teadsid ka kõik teised pärast teda. Eestlaste muistse jumaluse nimi on Tõnn ehk ka Tõnis, mis on tuletatud pühast Antoniusest, kes läks ükskord kõrbesse, kus naised üritasid teda kiusatusse viia ja tema vapralt vastu pani. Aga siis muutusid kõik naised fuuriateks ja mis sa sellisel puhul ikka ära teed.

Vampiir Carlo kannatab varjatud hingepiinade all, sest ebasurnu elu ei ole päris see, mis reklaam lubas, nagu seda on kinnitanud ka populaarne noorsookirjandus. Pealegi teab kogu maailm, et ta on kastraat, ja see võib põhjustada eelarvamusi, eriti õrnema soo hulgas. Libahunt on küll karedavõitu ja äkilise iseloomuga ning murrab vahepeal kedagi natuke maha, kuid tegelikult on karvase hundinaha all peidus soe süda.

Viljakusjumal Tõnn on lihtsalt väga häbitu ja liiderlik, sest ta on ju ikkagi viljakusjumal ja selle ametiga käivad kaasas teatavad ootused. Nii nad siis elavad koos nagu kolm põrsakest. Siis tuleb neiu. Paremalt poolt. Neiu on imelik gooti-vegan-hipi, kellel on raske lapsepõlv ja paha tuju. Tuleb neiu ja siis hakkab asju juhtuma. Või noh, tegelikult väga just ei hakka. Aga neiu igal juhul tuleb.

Eelnev lõik illustreerib «Tõeajastu lõpu» stiili enamgi kui selle sisu. Kordemetsa näidend sisaldab kaleidoskoopiliselt erinevaid teemasid. Peale tõejärgsuse näiteks ka eesti ja itaalia rahvausundit ja legende, unustatud jumalusi, muusikaajalugu, vananemishirmu versus surmaihalust, «lumehelbekeste» generatsiooni, armastust ja selle kaotamist, usku ja selle puudumist, infoühiskonda... jne. Nimekiri jätkub.

Et seda tuhandetükilist puslet kuidagi koos hoida, öeldakse vaatajale igal hetkel väga täpselt ära, mis toimub, miks toimub, mida keegi tunneb ja mida sellest kõigest arvama peaks. Iga tegelane räägib pikalt-laialt, kes ta on ja kust ta tuleb, nagu külalised Maire Aunaste kunagises kuulsas telesaates. Ja seda deklamatoorses stiilis, klišeedeküllases keeles, õõnsakõlaliste stampväljenditega. Iidsetel olenditel on aega mõistagi lõputult.

Seega venib ka nende jutt nagu sajandid. Ja juhuks, kui kellelgi peaks pikapeale midagi meelest ära minema, korratakse end ikka ja jälle. Segaduses Violett (Triin Tenso) ei väsi kordamast, kuidas ta ikkagi mitte mingil juhul ei usu ega hakkagi kunagi uskuma, et ta päriselt ka parasjagu vampiiri, libahundi ja jumalaga kohtub.

18. sajandi lavakeele pateetikast tulvil Farinelli (Veiko Täär) meenutab sageli, kuidas küll naised end omal ajal ta jalge ette heitsid. Saepuru pudiseval puujumal Tõnnil (Märt Koik) on aga südamel, kui nõme oli elu ERMis. Teoses puudub õhk, ruum ja hämarala, mida vaataja omaenese mõtete, tõlgenduste, seoste ja järeldustega täita saaks. See tapab ka huumori, mille potentsiaal on lavastuses tegelikult täiesti olemas.

Kordemets tunnistab kavalehel, et sai inspiratsiooni Uus-Meremaa mokumentaalfilmist «What Do We Do in the Shadows» (2014). See on vampiirifilmide absurdihuumori absoluutne Himaalaja tipp – võltsdokumentaal kolme vampiiri lärmakast sõprusest, kes ühist majapidamist ja olmeprobleeme jagavad. Lisaks leiab lavastusest seoseid Neil Gaimani romaaniga «Ameerika jumalad» (2001). Viimasele viitavad Kordemetsa lavateoses oma kunagise hiilguse ja järgijad kaotanud heidikjumaluste eksinud ja allakäinud olek ning meeleheitlik püüe panna eneste sekka sattunud inimest oma tõelisse olemusse uskuma.

Hoolimata väärikast ja vaimukast taustsüsteemist on tulemuseks pigem mütoloogiliste olendite versioon seriaalist «Tuvikesed».

Teose huumor seisneb tegelaste lõputus omavahelises jagelemises-nägelemises ja nabaalustes naljades. Elu keerleb diivani ja külmkapi ümber, ainult teler on puudu. Autori valitud tõsisemad teemad jäävad tagaplaanile. Millelegi peakski ju rõhu asetama: mokumentaalžanr, mütoloogia ja absurdihuumor ühelt poolt ning sügavad inimlikud tunded ja päevakajaline ühiskonnakriitika teiselt poolt samal ajal lavale ära ei mahu.

Näitlejatelgi tundub olevat keeruline kogu selle infomassiiviga suhestuda, ehkki püüe selleks on kahtlemata olemas. Enim täidab rolli potentsiaali Märt Koik, kellele kõlvatu puumehikese karakter annab hea võimaluse oma koomiku- ja pantomiimiande rakendamiseks.

Kõvasti hakkamist on Triin Tensos, kelle teose ainuke inimeseroll ka ainsana mingitki sisemist loogikat omab. Tähelepanu väärivad ka kunstnik Neoon Musta gooti sugemetega kostüümilahendused, mis eriti kirstukandmise stseenis efektselt mõjule pääsevad.

18. sajandi Euroopa rahvateater oli selles mõttes väga tore, et etendused toimusid tihtipeale täistulede valgel väikestes lärmakates suitsustes saalides, kus näitlejad pidid ränka vaeva nägema, et joomasest publikust üle karjuda. Nii poolehoidu kui ka laitust väljendati häälekalt.

Kui vaatajale mõni tegelane või sündmus ei meeldinud, siis polnud häbiasi natuke möirata ja lava suunas valitud talusaadusi loopida. Näitlejatel oli aga voli pooleliolev monoloog korraks katkestada, et mõistmatut-tänamatut publikut omalt poolt sõimata. Vahetu kontakt, vastastikune kommunikatsioon ja teravad elamused olid garanteeritud ning emotsioonid kõigil laes.

«Tõeajastu lõpus» meenutab laval toimuv oma jaburalt pateetilises ja puises stiilis kohati Farinelli-aegset teatrit. Aga kaasaegne publik on jahe ja kammitsetud ega mängi kaasa. Ainult ühe korra, kui libahunt Tiina hüüab kaaslastele hommikul: «Sööma!», kostab publikust vaikselt vastuseks: «Häh, ei tea, mida? Klimbisuppi või?»

Gerda Kordemetsa lavastus «Tõeajastu lõpp», fotol näitlejad Veikko Täär, Kersti Tombak, Märt Koik. Foto: Toomas Mitt

ARVUSTUS

«Tõeajastu lõpp»

• Autor ja lavastaja Gerda Kordemets
• Mängivad Kersti Tombak, Veikko Täär, Triin Tenso, Märt Koik (teater Must Kast)
• Helilooja Markus Robam, kostüümikunstnik Neoon Must
• Esietendus 4. augustil Tõstamaal