Mira Lobe lasteloos «Vanaema õunapuu otsas» tegutseb mänguvanaema, kes teeb kaasa kõik ronimis- ja seiklusmängud. Luule on nii mulle kui ka paljudele teistele just sellise krutskeid täis vanaema päris elu reaalne kehastus. Kas pole mitte ootamatu, et Ugala grand old lady, kes mängib ligi sada etendust aastas ning teeb kaasa seriaalides ja filmides, leiab oma hullumeelse töögraafiku (ja väärika vanuse) kiuste endas jõudu ja tahtmist, et... helistada südaöösel ja küsida: «Kas sa nüüd ikka mängu ka telkust vaatasid, jube äge möll käis, eks?»
Selline inimene on päriselt olemas! (1)
Või kes hommikul enne kukke ja koitu juba pragab, kas sa ikka koondise jalkamängule oled piletid ära ostnud, muidu jääme jälle headest kohtadest ilma (kuigi mänguni on veel ligi kaks kuud aega). Kas on kuskil teist sellist 75-aastast vanaprouat, kes jookseb endast 50 aastat noorematega palliplatsile, endal hirmust süda värisemas sees, aga silmad õnnest suured kui tõllarattad ja naeru ning rõõmu otsast otsani täis?
Või kes tuleb iga hullumeelse mõttega kaasa, kui näeb, et see võib head teha. Näiteks tõmbab esimest korda elus uisud jalga ja läheb möirapullidest meestega koos hokitrenni, et aidata kaasa talvespordi populariseerimisele. Või kas on teist sellist absoluutset tehnikavõhikut, kes nõustub astuma publiku ette, et DJ-puldi taga rahvast tantsitada, sest nalja peab ju saama?
Ja kõige selle kõrval suudab jääda iseendaks, tagasihoidlikuks ning ainult kohmab, et «mis nüüd mina, eks ikka noored on tõelised tegijad, mina olen vana ja väeti ning kõlban ainult sokke kuduma, ja need raiped tulevad ka välja kipakad kui kirbu perse».
Kõigi nende krutskite kõrval on tema jaoks aga kõige tähtsam uurida, «kas sa ikka hommikust oled söönud; ära sa nüüd endale tööga liiga tee; kas sul ikka raha on, et benssu osta, kui õhtuti mind pärast etendust koju sõidutad» jne jne. See kõik on aga väline pool, mis paaril viimasel aastal on inimesteni jõudnud erinevate meediate vahendusel (muide, kas on Eestis teist 75-aastast vanaprouat, kelle Facebooki kontot jälgiks 30 000 inimest?).
Kõik eespool loetletu, mis ometigi nii hästi peegeldab Luule Komissarovi inimlikku ja helget sisemust, on kokkuvõetav ühe sõnaga – hobitegevus. Need hobid on küll toredad, aga tuleb mõista, et hobidega üritab Luule end teatri eest lihtsalt ära peita. Ja see tal tegelikult ei õnnestu! Sest me teame, et Luule süda kuulub ainult ja ainult teatrile.
Üle 50 aasta! Kordan. Üle 50 aasta on Luule astunud artistina publiku ette. Iga kord kõheldes: kas ma saan hakkama? Kas mu töö läheb vaatajale korda? Pole suuremat koormat, kui teada, et kõik ootavad sinult imet. Igalt kohtumiselt. Vahet ei ole, kas teleekraani vahendusel, Paide kultuurikeskuses toimuval etendusel või juhuslikul kohtumisel Viljandi Maksimarketis, Luule kodupoes, kus isegi leiva või saia ostma minemine kujuneb tal tunni aja pikkuseks «kohtumisõhtuks austajatega», kes poeriiulite vahel heasoovlikult päevakangelase rajalt maha võtavad.
See on absoluutne tippsport, kus sa oled täpselt nii hea, kui on sinu viimane sooritus. Ja nii aastast aastasse, iseenda tervise, pereelu ja sõprade ning lähikondlaste arvelt elades. Küsigem iseendalt, kas keegi meist oleks selliseks professionaalseks maratoniks ligilähedaseltki valmis? Ei ole mõtet rääkida rollidest, lavastustest, filmidest, erinevatest teatritest või perioodidest Luule loometeel – see on protsess, mis pole lõppenud.
Kohe algavad Luulel uued proovid. Kõik algab jälle otsast peale: võõras tekst, võõras lavastaja ja näitleja töö iseendaga, et luua järjekordne roll, kuni eesriie avaneb ja tuleb publiku ette astuda. Peame olema lihtsalt südamest tänulikud, et juubilar ikka leiab jõudu meid oma töö ja tegemistega rõõmustada. Sest seda kõike on ta teinud ju meie jaoks. Publiku jaoks. Ja ainus tänu, mis talle korda läheb, on rõõm õnnestunud etendusest ja siirast aplausist.
Jah, uskumatu, kuid selline inimene on tõepoolest päriselt olemas. Ja ta on ühtemoodi hea ja hoolitsev päriselu vanaema õunapuu otsas nii oma lastele, lastelastele kui ka kõikidele teistele inimestele siin maamuna pääl. Pole siis ime, et pool Eestimaad kutsub teda hellitavalt Ema Lull, Lullu või siis lihtsalt, kuid austavalt proua Komissarov. Nii et, Lull, kui sa seda artiklit loed, siis õhtul teeme pitsi head konjakit ja tantsime, kuni akna taga valgeks läheb! Proosit!