«Tõe ja õiguse» filmimine on raske nagu eestlase elu

Kõlab ingliskeelne lause «Five-five-four, take three» ja režissööri esimene assistent teeb klapiga «klõps». Võrumaal Mõniste vallas käib «Tõe ja õiguse» 24. võttepäev. Inglise keeles räägib Joe selle pärast, et on pärit Šotimaalt, aga Eesti pruut meelitas mehe siia ja nüüd on ta üks ligi 60 inimesest, kes iga päev võtteplatsil rakkes.

Mäe talu pere lõikab oma esimest rukist. Talgutele on kogunenud ümberkaudsete talude inimesed, Ämmasoo ja Hundipalu rahvas. Kaamerale kõige lähemal õsub rukist Marika Vaarik saunatädi rollis. «Vaata, sa oled kõige esimene, võta siis nii, et võetud oleks,» juhendab režissöör Tanel Toom Vaarikut. «Tagumik jääb rahva poole ja siit muudkui lähed.» Vaariku kõrval töötab sirbiga Ämasoo perenaine Luule Komissarov.

Rukist lõigatakse nii, et kõigepealt võetakse paras peotäis ning rapsatakse see siis sirbiga juure pealt maha. Sellest keerutatakse nöör ning järgmised viljapihutäied pannakse esimesele risti peale. Seejärel saab selle vihuks siduda. Mitu duublit läheb sellele, et üles võtta, kuidas Vargamäe Andres (Priit Loog) oma esimese rukki vihku hakki seab. «Võtke ikka nii, et juurikaid näha ei jää, muidu kogu maailma spetsid näevad filmis kohe ära ja hakkavad õiendama,» juhendatakse näitlejaid. On hämmastav, kuidas näitlejad, kes elus esimest korda sirpi käes hoiavad (aga sirbid on ehtsad, ilmselt vanemadki kui Luule Komissarov, kes 11. augustil 75. sünnipäeva tähistas), üritavad tabada eluaeg seda tööd teinud taluinimese liigutuste ökonoomsust.

Laupäeva öösel käis Vargamäelt üle võimas äikesetorm, välgud sähvisid 360 kraadi ulatuses ümber Mäe talu. Kaasprodutsent Madis Tüüri hoiatussõnum «Kummikud kaasa!» jõuab meieni liiga hilja: selleks ajaks oleme fotograaf Mihkel Maripuuga juba lennujaamast möödas. Sellegipoolest  pole padu Vargamäe esimest rukkisaaki palju kahjustanud. Kui filmivõtted võib niru ilm päevaks-paariks tuksi keerata, mis tähendab samuti tohutut rahalist kulu, siis talumehe jaoks on see sajandeid olnud elu ja surma küsimus.

Läti piiri äärde Vastse-Roosa külla ehitatud «uus» Vargamäe hõlmab 12 hektarit, kus kasvavad peale rukki oder, kapsad, kartulid ja kõik muu, mida Vargamäelgi kasvatati. Puhas mahepõllundus. Filmi kunstnikemeeskond Jaagup Roometi juhtimisel nägi kurja vaeva, et päikeselõõsas asfalditaoliseks paakunud savimuld kõblastega kapsapeenar raiuda. Kui keegi annaks euro iga korra eest, kui mõni siinviibija kuulsat töötegemise ja armastuse teemalist mõru nalja viskab, saaks sellega märgatava osa filmi 2,5 miljoni eurosest eelarvest kaetud.

Vargamäe hooned näevad ka lähedalt vaadates ja näpuga katsudes üllatavalt ehtsad välja. Ehitusmaterjali doonorid on olnud ümberkaudsed hüljatud majad ja küünid. Vaid tõrvapappi peitvad rookatused on uued, kuid äärmiselt loomutruult vanutatud. Andrese «uute tubade» ees kasvavad sõrmejämedused õunapuud, kuid juba järgmisel nädalal peavad need olema kümneaastased puud ja siis kahekümneaastased. Ning siis jälle vastistutatud, nii nagu võttegraafik ette näeb. Sel puhul vahetatakse uibud välja terve mullapalliga.

«Tõde ja õigus» on üks eestluse tüvitekstidest ning küllap on igaühel sellest oma mõistmine kujunenud. Filmi stsenarist ja režissöör Tanel Toom keeldub produtsent Ivo Feldi vahendusel enne filmi valmimist otsustavalt igasugustest kommentaaridest ja intervjuudest. Aga Priit Loog, kellele grimmitoolis Andrese habemetutte lõua külge kleebitakse, on valmis veidi protsessi kirjeldama.

«Andres on tööloom,» räägib Loog oma tegelasest. «Ta armastab oma maad ja tööd. Aga vahel võivad talle silmaklapid ette tulla ja ta ei pane tähele enda visiooni ega pikemat eesmärki, mille poole ta rühib. Ning seetõttu kannatavad tema suhted teiste inimeste, iseenda ja oma maaga.»

Materjali Andrese rolli loomiseks ammutab Loog enda sõnul peamiselt Tammsaare raamatutest, Tanel Toomi stsenaariumist, režissööri nägemusest. Kõrvale ei saa jätta ka tema enda taju ja arusaama, mida ta ei oska sõnadesse panna. Näitleja meenutab, et pidi «Tõde ja õigust» keskkoolis kohustusliku kirjandusena lugema, kuid teos jäi lõpetamata, sest see oli liiga paks ja vastamise aeg tuli enne kätte. «Sada lehekülge lõpust jäi mul lugemata,» räägib ta. «Mälestused tollest ajast on üldse hõredad: töö, töö, töö ja ega muud ei mäletagi. Aga ma olin siis noor ka. Ega ma sellest siis nii aru ei saanudki, nagu nüüd üle lugedes olen mõistma hakanud.»

Loog ei ole sealjuures kindel, et igal eestlasel on oma arusaam ja ootus selle kohta, milline «Tõde ja õigus» välja peaks nägema, milline on Andres ja kes oli Krõõt. Nii on väga huvitav, missugust vastukaja saab film pärast linastumist. «Ma olen ka filmitegemise jooksul kohanud palju inimesi, kes küsivad üle – «Tõde ja õigus», jah, aga oot, kes need tegelased seal olidki?» avaldab üks peaosalisi imestust. «Seega kõik ei teagi seda lugu ega tegelasi.»

Krõõda rolli täitev Maiken Schmidt räägib, et Andrese esimene naine on kurva saatusega. Aga kuidas mõjub Krõõda traagika neile, kes pole eestlased ega ole ka Tammsaaret lugenud? Valdur Mikita on ju öelnud: «Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi.»

Schmidt märgib, et nii Andres kui Krõõt on eesti inimesed. «Krõõt on väga vaikne ja tagasihoidlik ega taha kellelegi tüliks olla ja kannatab selle tõttu väga palju. Tema saatus ongi omaenda vigade tõttu – ja seetõttu, et ta nii palju ohverdas – kurb.»

Näitleja räägib, et ta ise pole võib-olla veel nii palju kogenud ega elanudki, et ta oma elus oleks «Tõe ja õigusega» sügavaid vasteid, aga juba keskkoolis lugedes läks teos väga hinge. «Nii on juhtunud teistelgi kordadel, kui seda või mõnd teist Tammsaare teost lugenud või vaatamas olen käinud,» kõneleb ta. «Tammsaarega saab väga hästi suhestuda, ilma et peaks ise neid asju kogema. Mind huvitab küll, kuidas see temaatika välismaalasele mõjub. Ma ei usu, et jääb kaugeks. Need on nii inimlikud teemad.»

Tõesti, filmivõtete ajal, kui Mäe talu rahvas oma esimest rukkisaaki õsub, on Krõõdal kõht ees, ta kannab Andrese esimest last. Schmidt kannab sel puhul silikoonist kunstkõhtu. Kuna ta ise ei ole veel ema, ei tea ta, mis tunne on rase olla. «Aga tänapäeval tehakse neid silikoonkõhtusid ja feik-asju nii hästi, et kui sellega päev otsa ringi käia, oli juba päris tunne,» kiidab näitleja. «Hakkad keha hoidma nagu rase, selg hakkab valutama.» Lisaks antakse näitlejatele lugeda vanade eestlaste elust rääkivaid raamatuid, kus Schmidti sõnul rõhutatakse kogu aeg, kui raske elu oli. «Me võime küll öelda, et eile oli nii raske ja palav (laupäeval tõusis temperatuur võtteplatsil 30 kraadini), aga ma ei kujuta ette, mis elu see tegelikult oli. Naised, kes kandsid lapsi, ei saanud tööst kõrvale jääda,» räägib ta.

Nagu mäletame, pidi Krõõt orus asuvast kaevust kaelkookudega üles mäkke vett tassima, aga Schmidtil oli vaja seda vaid paari duubli jagu teha, mitte mitukümmend korda päevas nagu Krõõdal.

Aga kuidas on lugu Krõõda «heleda jaalega», mis Oru-Pearule nii südamesse läks? «Ma mõtlesin selle peale, et kui laulan või kutsun «kotsu-kotsu-kotsu», kas peaksin siis võtma laulutunde, aga arvan, et neid asju ei pea võtma üks ühele nagu raamatus,» kirjeldab näitleja. «See «jaal» kõlas ikka Pearu kõrvades, kelle enda lambasihver oli natuke teistsugune. Krõõt oli ebamaisem – mitte et ta mingi haldjanaine oleks, aga ta mõjus Pearule.»

Produtsent Felt nendib, et mõnes mõttes ollakse praegu filmi ekvaatoril, sest käimas on 24. võttepäev 72st. «Kui arvestada, et kõik ettevalmistused on tehtud, majad üles ehitatud, lavastuslikult kõik kokku pannud, siis võib lugeda, et oleme filmiga umbes poole peal,» räägib ta. Tema sõnul on kogu protsess kulgenud üsna keeruliselt, kuna ollakse 300 kilomeetri ja nelja sõidutunni kaugusel Tallinnast, mis tähendab, et iga kontakt peakorteriga on raske. «Tehniliselt oleme selle ise enda jaoks keerukaks ja raskeks teinud nipitamisega,» räägib ta. «Sisuliselt, stsenaarselt ja lavastuslikult läheb päris hästi.»

Kuidas mõjuks «Tõde ja õigus» aga suurte filmikonkursside (Felt on ju nii hinnatud «Mandariinide» kui «Vehkleja» produtsent) žüriiliikmetele ja välismaiste levitusfirmade sisseostjatele? Feldi sõnul ei ole siiski tegu vaid lokaalselt huvipakkuva lugu. «See on või peaks olema mõistetav ja arusaadav igal pool laias maailmas,» kõneleb ta. «Me räägime inimese võitlusest loodusega, inimsuhetest, inimese muutumisest – kas paremaks või halvemaks. Siin on palju üldisi teemasid, film on väga mitmekihiline ning sel on nii mõndagi öelda – ja mitte ainult Eesti vaatajatele.»

Ei saa me läbi Lätita. «Uus» Vargamäe asub kohe Läti piiri ääres, lähim pood on Apes. Avaldab see filmivõtetele mingit mõju? «See teeb mõnegi asja pisut odavamaks,» kiidab Felt. «Traati ja naelu käime näiteks ostmas sealt, tuleb odavam kui Eestist. Ja ükspäev ostsin seal ühe voodilina, et kanu kinni püüda. Väga mugav.»

SUURFILM

-«Tõe ja õiguse» võtted algasid tänavu aprillis.

-Tegu on märkimisväärselt mahuka filmiprojektiga: nimelisi rolle on ligi 90 ja võttegrupis tegutseb keskmiselt 60 inimest päevas.

-Filmi kestab 150 minutit ja selle eelarve on 2 474 000 eurot.

-Lisaks riiklikule toetusele rahastas filmi kaasinvestor, Baltimaade suurim kasiinoärimees Armin Karu. Karu ei ole soovinud täpsustada, kui suur on tema osalus, ent ta on öelnud, et «summa on kuuekohaline».

-Anton Hansen Tammsaare romaani samanimelisel esimesel osal põhinev film valmib 2019. aasta vabariigi sünnipäevaks. See on üks kuuest filmist, mis valmib Eesti Vabariigi juubeli tähistamise raames.

-Eesti riigi sajanda sünnipäeva filmikonkursi eksperdikomisjon (Tiina Lokk, Toomas Kiho, Lauri Kaare, Piret Tibbo-Hudgins ja Endel Koplimets) hindas Toomi stsenaariumikavandit järgmiselt: «Autor on säilitanud algteksti suuruse, ajaskaala ja stiili, aga loonud samas täiesti autonoomse ja tervikliku kinematograafilise käsikirja. [...] Lugu on meisterlikult üles ehitatud ja karakteriseeritud ning sellel on teatud vesternlikku laadi, kus pilt tõmmatakse vahel hästi suureks ning ta omandab filosoofilise dimensiooni – vastastikku seisavad inimesed ja loodus.»

Infokast

«Tõde ja õigus»

-Režissöör ja stsenarist Tanel Toom

-Kandvates osades: Priit Loog (Andres), Priit Võigemast (Pearu), Maiken Schmidt (Krõõt), Ester Kuntu (Mari) ja Simeoni Sundja (Juss).

-Operaator Rein Kotov

-Kunstnik Jaagup Roomet

-Kostüümikunstnik Kristiina Ago

-Jumestuskunstnik Liisi Roht

-Produtsendid Ivo Felt, Madis Tüür

-Tanel Toom on filmindust õppinud Tallinnas ja Londonis, ta pälvis kultuurkapitali 2005. aasta noore filmitegija auhinna. Tema lühifilm «Teine tulemine» valiti 2008. aastal Veneetsia filmifestivali lühifilmide programmi. Toomi lühifilm «Pihtimus» võitis 2010. aastal välismaise filmi kategoorias tudengifilmide Oscari ja esitati 2011. aastal viie Oscari nominendi hulka.