Täna algaval festivalil müüakse inimrasvast seepi

Julian Hetzeli installatsioon-lavastus «Schuldfabrik», mida näeb SAAL Biennaalil. Foto: Ben and Martin Photography

Täna algab Tallinnas rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal. Festivali etendused toimuvad 15.–27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis. SAAL Biennaali avab saksa etenduskunstniku Julian Hetzeli installatsioon-lavastus «Schuldfabrik», mis on kasutusse võtnud ja muutnud kogu Kanuti Gildi SAALi maja.

Festivali avav Julian Hetzel tegutseb lavastaja, muusiku ja visuaalkunstnikuna. Tema tööd on poliitilise dimensiooni ja dokumentaalse lähenemisega ning paiknevad teatri, muusika ja meedia ühisalal. Tallinnas nähtavat installatsioon-lavastust «Schuldfabrik» saadab reklaamlause «Pese oma piin maha!».

«Schuld» on saksakeelne termin, mis kannab endas kahte erinevat, aga samas ka seotud tähendust: «süütunne» kui moraalne kohustus ja «võlg» kui majanduslik kohustus. Hetzeli «Schuldfabrik» uurib nende kahe mõiste vahelist konflikti aga ka nende potentsiaalselt valorisatsiooni. Julian Hetzel on koostöös plastiliste kirurgide ja nende klientidega loonud seebi, mida valmistatakse rasvaimu kõrvalproduktina kogunevast inimrasvast. «Self – Human Soap» («Ise – inimseep») on kunstniku kinnitusel loodud inimestelt inimestele.

Lavastus «Schuldfabrik» on parkuur läbi mitme ruumi – seebipood, ilukliinik, pihitool ja jätkusuutlik süütunde taaskasutamise süsteem. Festivali korraldajate sõnul on sellel installatsioonil on mitu ligipääsu, samas kui väljapääsu pole. «Schuldfabrik» on tegijate kinnitusel kollektiivne kohustus mäletada seatud silmitsi individuaalse õigusega unustada. Sest isegi kui sa pesed ennast seebiga ning kasutad ohtralt puhastuspulbrit, võib südametunnistus mustaks jääda.

SAAL Biennaal festivalil ootab seekord ees 12 kohtumist – imeliste, eriskummaliste, andekate kunstnikega. Võimalik on kogeda nii kaasaegse tantsu kui ka laiemalt etenduskunstide teoseid, või hoopiski töid, mida ei saa ega peagi määratlema üheselt, selgelt.

Festivali korraldajate kinniusel annab seekordne SAAL Biennaal vaatajatele võimaluse läbi nende kohtumiste mitte ainult osa saada, vaid ka ühiselt luua ruumi ja aega ilma kindla teadmiseta, kuhu see välja viib. Näha detaile, mida muidu ei märka või mida eelistame ignoreerida. Proovida midagi, mida muidu ei teeks. Vaadata kaugemale iseenesestmõistetavast – kas selles peitub võimalus millegi uue tekkeks?

SAAL Biennaalil on seekord mitu lavastust, mis on küll väliselt installatiivse iseloomuga, aga siiski vormistatud etendusena. Üsna mitmel juhul on need ka personaalsed ehk on mõeldud kogemiseks – kahele, kuuele või kümnele inimesele ühekorraga, mistõttu on need lavastused paigutatud hajali kahele nädalale Tallinnas eri paikades. Seega tasub eelnevalt välja valida endale huvipakkuva lavastuse kõige sobilikum toimumisaeg ja lunastada pilet.

SAAL Biennaali kohtab seekord nii Kanuti Gildi SAALis, Von Krahli Teatris kui ka Vabal Laval, aga ka hoopis linnahalli taga, Tallinna Ülikooli akadeemilises rRaamatukogus, MIMstuudio keldris, EKA klassiruumides ja OMAtsirkuse saalis.

On etendusi, mis toimuvad teatrisse mineja jaoks ootuspärasel ajal ja viisil, aga ka etendusi, mis juhtuvad ootamatult vanalinna ilmunud trendika seebipoe tagaruumides (Julian Hetzel «Schuldfabrik») või mis sünnivad hoopis vaataja enda tegevusest raamatukogu lugemissaali laua taga (Ant Hampton, Tim Etchells «The Quiet Volume») või mille puhul teatrisaali lava täitub meie poolt igapäevaselt tekitatava füüsilise ja virtuaalse prügiga (Sarah Vanhee «OBLIVION»).

Itaalia trupi MOTUSe kehapiiridest väljapoole vaatavat lavastust «MDLSX» näeb SAAL Biennaalil Von Krahli teatris. Foto: SAAL Biennaal

Festivali esimesse nädalasse mahuvad veel Itaalia trupi MOTUSe kehapiiridest väljapoole vaatav lavastus «MDLSX» Von Krahli Teatris. Linnaruumis Kanuti Gildi SAALi ees saab teoks Kadri Noormetsa, Asia Baśi ja Gabriel da Luzi sõnadesse vormuv ühisruumi loome «AIR WITH CONTENT 10 degree something» Pikal tänaval.

Ja sealsamas, Eesti Kunstiakadeemia ruumides toimub festivali ainus esietendus – Nele Suisalu ja Maarja Tõnissoni «See on see» keha-hääle hübriid-üksusel põhinev performatiivne teos.

SAAL Biennaal 2017 festivalile on kaasatud meie publikule juba tuntud, aga ka tundmatud kunstnikud: Julian Hetzel (Utrecht), MOTUS (Rimini), Nele Suisalu ja Maarja Tõnisson (Tallinn), Sarah Vanhee (Brüssel), Rima Najdi (Berliin-Beirut), Kadri Noormets ja Asia Baś ja Gabriel da Luz (Tallinn-Cape Town-Belo Horizonte), Tania El Khoury (Beirut), Ant Hampton ja Tim Etchells (Heidelberg-London), Galerie (rahvusvaheline), Karl Saks (Tallinn), Iggy Lond Malmborg (Malmö-Tallinn), Mårten Spångberg (Stockholm-Brüssel).

Lisaks nende kunstnike tööde kogemisele on aeg koos Eesti Teatri Agentuuri jagatud mõtete sarjaga arutleda teemadel teater / valmisolek – kas ja mismoodi me oleme valmis selleks reaalsuseks, mis on juba normaliseerunud meie ümber? Aga ka aeg sirvida üheskoos POST-DANCE raamatut, mis kätkeb endas võimalust kujutleda veel kujuteldamatut või hoida käes alles valmivat uhiuut Kadri Noormetsa ja Lugemiku trükist!

SAAL Biennaal kui mosaiikpeegeldus meist endist – kuidas seda mõista, kui puudub juhend? Mis on see, mida saad endaga kaasa etenduselt, mille tarbeks võtad tunni ning juhiseid järgides muutud passiivsest pealtvaatajast aktiivseks elluviijaks? Milline on sinu etenduskogemus, mille käigus sinu ratsionaalne mõistus taandub teiste tajude ees? Kas me saame olla enamat kui meie keha piirid ette määravad, kuidas me tuleme toime piiridega?

«Olen alati arvanud, et kui ei proovi ei saa teada. See käib nii minu kui ka seekordse SAAL Biennaali kuraatori kohta, aga ma usun, et ka festivalile kaasatud kunstnike ja ma loodan, et samuti iga võimaliku vaataja kohta,» ütleb Annika Üprus, SAAL Biennaal 2017 kuraator.

Festival toimub juba 17. korda, olles sellega üks vanemaid Tallinnas toimuvaid etenduskunstide festivale (endise nimega Augusti TantsuFestival). 

Schuldfabrik_Trailer_2017 from Julian Hetzel on Vimeo.