Peeter Alliku mõistetamatu kunst

Peeter Allik. Kultiveeritud skisofreenia Foto: Tartu Kunstimuuseum

Kui ma jalgrattaga Peeter Alliku näituse avamisele jõudsin, oli vein juba ära joodud. Käisin tusaselt läbi kõik näitusesaalid, kust vaatas vastu räigus, vägivald, veri, nali ja paroodia. Ja seda kõike koguni kahel korrusel!

Järgmisel päeval olin paremas tujus ja tunnistan, et see näitus on sündmus kogu eesti kunstiajaloos. Aga kuidas kirjutada? Kui ma istun kunstnikuga ühte paati ja kirjutan sama absurdse artikli, nagu on väärt Alliku absurdne kunst, siis seda ei avaldata, nagu ükskord juhtus. Teise paati aga istuda ei saa, sest Allikul pole ühtki tõsist taiest, ei mingit positiivset sõnumit.

Allikul on olemas aatekaaslane, täpsemalt õpilane Toomas Kuusing (vt Krista Piirimäe, Postimees, 3. mai 2013). Mõlemad viljelevad õlimaali ja linoollõiget, erinevused on temaatikas. Kuusing lehitseb kunstiraamatuid ja lõbustab end kuulsuste arvel.