Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Hull teekäija, Jämejala kandidaat

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Katrin (Lauli Otsar) ja Justus (Mihkel Vendel) korve punumas, eemalt vaatab Mees (Mart Müürisepp) | FOTO: Siim Vahur

Vormiliselt sarnaneb «Mees, kes ei teinud mitte midagi» August Gailiti romaaniga novellides «Toomas Nipernaadi». Mõlemas tuleb kõrvalisse maakohta tundmatu mees, pöörab inimsuhted pea peale, võrgutab tütarlapse ja kaob seejärel süüdimatult oma teed. Lavastuses «Mees, kes...» kindlustatakse ta järgmise afääri edukaks läbiviimiseks koguni toidupoolise ja rõivastega. Kusjuures kõik see toimub tragikoomilises võtmes. Tõsi, «Mehes» on tegevust ainult ühe «Nipernaadi» novelli jagu. Kuid finaal paljastab meile üht-teist peadpööritavat nii peategelase mineviku kui ka tuleviku kohta.

Proosateoste dramatiseerimisel on alati huvitav jälgida, kui kaugele läheb lavastaja algmaterjalist. Eriti Mehis Heinsaare puhul, kelle juttudes mängivad peategelaste sisekaemused ja mõttearendused suuremat rolli kui nende projitseerimine konflikte ja kontraste võimaldavatesse inimsuhetesse. Ja veel eriti, kui arvestada, et lavastus on kokku pandud mitme jutu põhjal. Ometi moodustab «Mees, kes...» terviku nii süžee, karakterite kui ka puänteerituse poolest. Heinsaare proosa maagilisest realismist on kinni peetud, sisulisi muudatusi pole. Samas on tükk teatraalselt hoogne, põnev ja vaimukas. Isegi odavatest kunstküüntest saab ere sümbol.

Indrek Koff kirjutas (Sirp 16.07.2014) jutukogu «Ülikond» kohta, millest on võetud kaks instseneeringu põhinovelli – «Mees, kes ei teinud mitte midagi» ja «Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu»: «Kirjanik on oma teostes loonud selgelt piiritletud omailma, selle nõndanimetatud Heinsaare tihniku, milles ekslevad kõik tema tegelased oma lugudega – ning autor ja lugejad ju samuti.» Aare Toikka on ekslemisest õnnelikult välja tulnud ning tihniku kaunis läbipääsetavaks ja armsaks muutnud. Eriti hästi on välja tulnud mõlema novelli nimitegelaste üheks kujuks sulatamine. Olgugi et tema eluhoiak ja tegevus on ja jäävad segaseks, ei aja nad sellepärast veel vaatajat segadusse. Elus on ikka nii, et ei ole, ei ole ja siis on. Või vastupidi. Ja mis eriti huvitav: vahel ei saagi aru, kas on või ei ole. («Kui vanaisa ära suri, võttis vanaema kaks lehma juurde.»)

Taaniel (Mart Müürisepp) on veider ja saladuslik rändur, kes ei tee mitte midagi. Talle vastandub näiliselt toimekas külakollektiiv, keda saadavad pealtnäha asised ja eksistentsi õigustavad probleemid, näiteks ühe suure saelaua tassimine ja selle omandiõiguse üle vaidlemine. Nemadki on kenasti personifitseeritud, inimlikud ja loomulikud karakterid, osalt naeruväärsed, osalt traagilised. Nemadki ei tee tegelikult mitte midagi, aga kuna neil on alati kohutavalt kiire, ei saa nad sellest aru. Vähemalt esialgu.

Lavastuse «Mees, kes ei teinud mitte midagi» maagia ja realism on kokku võetavad ühe napi dialoogiga: «Mis ta teeb?» – «Mitte midagi ei tee.» – «Mis tast siis rääkida?» – «See on imelik, et mees mitte midagi ei tee.»

Võõras ei tee mitte midagi. Isegi ei muretse. Külaelanikel on muresid palju ja alati kiire taga – Justusel ja Katrinil pole aega pulmigi pidada. Ja see saab mõlemale saatuslikuks.

NUKU trupp – või vähemalt suur osa sellest – on ikka ja jälle näidanud, et nende võlud ja oskused tavadraama mängimisel ei jää alla ühelegi meie professionaalsele teatrile. Vastupidi, kuna nad vahepeal mängivad ikka nukkudega ka, on siin nagu kaks teatrit ühes. Erinevus rikastab. Sellegi lavastuse teevad nukustseenid tunduvalt atraktiivsemaks, ehkki sisuliselt oleksid elavad näitlejad asja sama hästi ära ajanud.

«Mehes» rakendatakse ka abijõude (Otsar, Saatpalu, minu nähtud etendusel ka Kuntu) ning nendegi sulandumine ansamblisse on laitmatu.

Peategelased moodustavad armastuskolmnurga: Taaniel, Katrin (Lauli Otsar) ja Justus (Mihkel Vendel). Nende kanda jääb lavastuse emotsionaalne pinge, mis ongi tõesti ilmekas ega lase tükil kergekaaluliseks farsiks või fiktsioonitihnikuks muutuda. Parim kinnitus sellele on Mehis Heinsaare 90-aastase vanaema reaktsioon pärast esietendust (esimese vahendusel): «Tal olid pisarad silmis. Ta ei saanud võib-olla kõigest aru, aga emotsionaalselt mõjus see talle väga tugevasti.»

Õigupoolest ei tee ka Justus mitte midagi – nagu Taaniel. Ja kui ta lõpuks ometi aktiveerub, laseb ta maha täiesti vale inimese. Nii saab temast üsna väärikas antikangelane. Ülejäänud seltskonnast jätab parima mulje külaühiskonda markeeriv-karikeeriv kollektiiv tervikuna (Taavi Tõnisson, Anti Kobin, Liivika Hanstin ja Laura Nõlvak). Nad on sarnased, kuid ikkagi suveräänsed nagu kolm Balti riiki. Ükshaaval nad määravat sõnaõigust ei oma, aga kõik, mis välja öeldakse, tabab naelapea pihta. Ka tüübid ise on meeldejäävalt naturaalsed, eriti Hanstin Maretina («Vähem möla, pikem samm, ma ütlen!»).

Kui instseneering ja näitlejatööd on laitmatud, siis üldine visuaalne mulje lavastusest jäi mõnevõrra eklektiline. Ei meeldinud mulle Kärstna küla (Suislepa vald, viimase rahvaloenduse andmeil 234 elanikku) kujutamine korrapäratu korvikuhilana. Meenutas prügimäge, ehkki tegu peaks olema looduskauni Mulgimaa ühe kauneima paigaga. Tõsi, sisuline funktsioon sellel lademel on: näidata käsitsitöö mõttetust praeguses globaalses majandusolukorras.

Ebaproportsionaalselt suur lavaruum oli eraldatud bändile. Muusika võtab tükist ajaliselt küll olulise osa, kuid tegevusega ei haaku ning moodustab rohkem sõltumatu etteastete rea. Jäi mulje, et bänd on osa külast lihtsalt okupeerinud nagu Venemaa Donbassi. Ainult lõpulaul liitus tervikuga nii vormi kui ka sõnumi poolest. Üldse: sedavõrd tekstipõhise lavastuse nii rohke elava muusikaga tempimine on riskantne värk. See-eest oli laulude autori ja solisti Lauri Saatpalu kasutamine kandvas draamaosas huvitav leid, mis aitas mängulise ja muusikalise diskursuse vastuolusid mahendada.

Kuivõrd «Mees...» ei esinda ühegi parameetri poolest ainult suveetenduse formaati, ei näe ma põhjust, miks mitte teda edaspidigi mängida.

KAST (algusesse)

ARVUSTUS

«Mees, kes ei teinud mitte midagi»

Aare Toikka ja Mehis Heinsaar

Lavastaja Aare Toikka

Osades Mart Müürisepp, Lauri Saatpalu, Lauli Otsar, Taavi Tõnisson, Anti Kobin jpt

NUKU Teatri esietendus 2. juulil 2017

Tagasi üles