Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kuidas kummardada iidoleid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mall Nukke «Kore» (1994) | FOTO: Vaal galerii

«Zeus ja Hera lahutavad! Mis saab lastest!?» Umbes selline võinuks olla Olümpose Kroonika-ajakirja esikaanelugu millalgi väga ammu. Umbes selline on see siiamaani, vaid nimed on vahetunud.

Nüüd elame kaasa Bradi ja Angelina ühiselu lõpetamisele, isegi siis, kui erilist huvi pole. Kursis oled sellega paratamatult, sest tugeva külgetõmbejõuga suhted on inimestele sama põnevad kui poliitika ja kassivideod. Võitnud kapitalistlikus ühiskonnas on teiste eludesse piilumisest saanud norm, nõukogudemaal see aga nii ei olnud.

Ainsad, kelle ellu sai piiluda ja kelle tegemisi tohtis imetleda, kuid mitte kadestada ega laita, olid suured juhid. «Lenin tegi lastele selgeks, mis on hea ja mis on halb.» Sellised oleksid võinud kollase ajakirjanduse olemasolul olla NSVLi ekvivalentide esikaaned. Kuna neid aga ei olnud, polnud ka pealkirju. Mekkida teiste rõõme ja kurvastusi ei tohtinud, see oli faux pas. Tegele parem enda või, vabandust, ühiskondlikult kasulike asjadega.

Katse ehitada kommunismi ühele kuuendikule maapinnale on aga jäänud ammu seljataha, kommunismist on saanud sõimusõna – eriti nende suus, kes ihaldavad poliitilist võimu mõnes ühe kuuendiku osaks olnud riigikeses. Ja selles riigikeses on nüüd täiesti okei elada ennastunustavalt kaasa teiste eludele.

Tänapäevane Eesti on aldis nautima celebrity’t, olgugi et tõeliste megastaaride tekkimiseks napib meil turgu ja raha. Kuid kuna rahvas tahab leiba ja tsirkust, kõlbavad ka vähem apetiitsed persoonid, nii endised peaministrid ja reality-näod kui inimesed, kelle nime ette käivad sellised eesliited nagu Nõia-, Uhke- jne.

Nukke tööd, pärinedes aastast 1993, mõjuvad tänapäeva kontekstis väga täpsena, seedides läbi Eestis kuulsaks olemist ja pannes läbiseeditu lõuendile justkui fänn, kes joonistab üle Michael Jacksoni või Karl-Erik Taukari postri ning lisab omalt poolt veidi hõbepaberit ja kuivatatud roose.

1990ndate idealiseerimine ja neist glamuuri otsimine on olnud viimase paari aasta jooksul Eesti popkultuuri meelistegevus, kulmineerudes filmiga «Päevad, mis ajasid segadusse» ja jätkudes järellainetusena Nancy kontsertidel ning moeteadlikuma osa elanikkonna rõivavalikutes.

Uut sorti Eesti staar on nostalgiastaar, keegi, kelle kaudu võime läbi elada oma kultuuriajaloo üht kõige tooremat perioodi. Oli ainult aja küsimus, mil mõni kuraator haarab võimalusest kinni ning toob vana koera välja ega palu tal uusi trikke õppida, vaid esitada hästi unustatud vanu, mis uues kontekstis mõjuvad prohvetliku ja moodsana korraga.

Nukke töödes tegutsevad iidolid, ebamaiselt kaunid ja taevalikult mandunud, jalutavad sujuvalt lõuenditelt näituseavamistele ja moesõudele, joovad tasuta alkoholi ning nihverdavad end igal võimalusel seltskonnafotograafi kaamera ette.

Nad on nõus jagama oma armastust ja vihkamist ajaleheveergudel, sest nii saab kutseid pidudele või kinkekotte kreemitestritega. Lisaks ebatervet uudishimu ja mõnikord natuke armastust, kui keegi maalib sinust veidi väärakat portreepilti, paneb selle sotsiaalmeediasse ja täägib sind, ihaldades saada kasvõi tilgakese sinu jumalikku tähelepanu.

**

Mall Nukke «Iidolid. Retrospektiiv»

Vaal-galeriis 9. septembrini

Kuraator Marika Agu

Kujundaja Mari Uibo

Tagasi üles