Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

VIKERKAAR LOEB. Diletandid ja geeniused

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Eesti kunsti ajalugu 3: 1770–1840» | FOTO: Raamat

18.–19. sajandi vahetus on Eesti kunstiajaloos huvitav periood. Väikese lihtsustusega võiks seda pidada kohaliku kutselise kunstivälja kujunemisperioodiks, sest tõepoolest, professionaalsest kunstielust tänapäevases tähenduses on enne 19. sajandi esimesi kümnendeid keeruline kõnelda. Varem koosnes kunstimaailm põhiliselt tsunftimeistritest, kes täitsid tellimusi, ja autodidaktidest, kes tegelesid loominguga oma eralõbuks.

Ehkki tuleb tõdeda, et ka perioodil 1770–1840, mida katab vastne «Eesti kunsti ajaloo» kolmas köide, domineerivad Eesti kunstielus diletandid – «Balti valgustusajastu kunstipilt [on] lähemalt vaadates tugevasti diletantismi poole kaldu,» nagu Kadi Polli raamatus tõdeb (lk 76) –, satuvad siia üha sagedamini mõnedki suured meistrid, kes panevad aluse uuele kvaliteedile nii elamuehituses kui ka kujutavas kunstis.

Nii et kuigi kohalik keskkond suuri loojaid valgustusajastul sünnitada ei suutnud, meelitas lootus heale teenistusele Vene õukonnas Läänemere provintsidesse ridamisi tähtsaid loojanatuure üle Euroopa, peamiselt Saksamaalt. Eeskätt nendest kunstiajaloo uus köide kõneleb.

Juhan Maiste koostatud sisukas koguteos on üsna varjamatult persoonikeskne, see on otsekui esinduslik galerii ajastu- ja isikuportreid. Ootuspäraselt tõusevad esile nimed, nagu maalikunstnikest kaksikvennad Franz Gerhard (1772–1820) ja Karl Ferdinand (1772–1832) von Kügelgen, Tartu Ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause (1757–1828), Tallinnas suuri eramuid planeerinud Carl Ludwig Engel (1778–1840) jt.

Geeniuste varjus oli Eesti kunstielu aga eeskätt asjaarmastajate kujundada. Suurema liialduseta võib ajastu peamisteks märksõnadeks pidada kogumist ja kopeerimist. Sajandivahetuse paiku saavad mõisates alguse esimesed esinduslikud kunstikollektsioonid, luuakse pinnas tulevasele muuseumikultuurile. Suurem osa kunstnikke on samal ajal ametis lääne meistrite matkimisega, natuurist joonistamise asemel on heaks tooniks varasemate tööde loov kopeerimine.

Ka arhitektuuris on 19. sajandi esimesed kümnendid ennekõike tüüpfassaadide ja näidisprojektide ajastu. See ei näita küll tingimata kohalike arhitektide küündimatust, pigem kõneleb Vene keisririigi kunstipoliitikast, mis seadis kilbile korrastatuse ja ühetaolisuse. Aleksander I valitsusajal kehtestati üle kogu impeeriumi tüüpfassaadid eraehituste jaoks, aastatel 1809–1812 avaldati viis köidet tüüpfassaadide kogumikke, mis sisaldasid kokku 224 elu- ja majandushoone joonist (lk 350).

Päris kõnekas on tõsiasi, et iga kolmas maja oli 19. sajandi alguse Tartus ehitatud tüüpfassaadi eeskujul (lk 248). Kusjuures samad põhimõtted laienesid kirikutelegi, nii valmis uhke Nikolai kirik Tallinna vanalinnas ülevenemaalise näidisprojekti eeskujul (lk 338).

Kui võrrelda «Eesti kunsti ajaloo» kolmandat köidet talle eelnenud, juba tosin aastat varem ilmunud teise köitega (1520–1770), siis saab välja tuua huvitavaid erinevusi. Krista Kodrese koostatud köide oli selgelt orienteeritud kunsti ja ühiskonna suhetele, selles oli loobutud tavapärasest stiiliajaloolisest periodiseerimisest ja pööratud tähelepanu ka nn tarbekunstile.

Juhan Maiste kokku pandud köide huvitub enam kunsti ja ideede vahekorrast, tugineb olulisel määral klassitsismi stiilikategooriale ning pöörab põhitähelepanu suurtele hoonetele ja kaunitele piltidele. Kui Kodrese köide liigitub kunsti sotsiaalajaloo valdkonda, siis Maiste köide jääb pigem kunsti kultuuriajaloo või isegi täpsemalt – kunsti ideedeajaloo valdkonda. Kodrest huvitab kunst sotsiaalse faktina, Maistet paelub aga kunst kui ideede kehastus, valgustuse ja romantismi heiastus, omalaadi materialiseerunud metafüüsika.

Suurele autorkonnale vaatamata (18 osalist, neist meeldival moel koguni viis Eestist kaugemalt) on koguteos kirjutatud läbivalt üsna ühes, asjalikult kirjeldavas laadis, v.a koostaja eelduspäraselt kujundiküllasem kirjaviis. Üllatavalt vähe kohtab klassikalist pildianalüüsi, taieste lähilugemist, põhirõhk on nende välisel kirjeldusel ja ajaloolise konteksti loomisel. Rõõmustav on võrdlemisi avar vaade kohalikule kunstikultuurile, võrdluste loomine ja kultuuriülekannete esiletoomine.

Paarkümmend aastat tagasi Juhan Maiste algatusest sündinud «Eesti kunsti ajalugu» läheneb aeglaselt, ent sihikindlalt lõpule, ilmuda ongi jäänud vaid kahel köitel. Vahepeal üles kasvanud uus kunstiajaloolaste põlvkond saab vargsi hakata mõtlema uue, alternatiivse koguteose koostamisele.

***

«Eesti kunsti ajalugu 3: 1770–1840» / Raamat

«Eesti kunsti ajalugu 3: 1770–1840»

Koostaja ja toimetaja Juhan Maiste

Eesti Kunstiakadeemia, 2017

504 lk

Tagasi üles