Kirjandus tuleb tänavale

Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

Eesti suurimad kirjandusüritused on seni millegipärast toimunud peamiselt kevadel. Homme saavad kohalikud raamatusõbrad endale ka sügisese kirjanduspeo. 9. septembril korraldab Tallinna Kirjanduskeskus koostöös Kadrioru Pargi ja paljude teiste partneritega Eesti esimese Kirjandustänava festivali. See toimub Kadriorus Koidula tänaval, kestab kogu päeva ning on külastajatele tasuta. Mis Kirjandustänava festivalil täpselt toimuma hakkab, uurisin Tallinna Kirjanduskeskuse juhilt ja ürituse ühelt peakorraldajalt Maarja Vainolt.

Millega on Kirjandustänava festivali näol tegu?

Kõige lühemalt öeldes on Kirjandustänava festivali mõte tuua eesti kirjandus ja kirjanduspärand seinte ja raamatukaante vahelt välja otse tänavale, inimeste sekka. Koidula tänav Kadriorus annab selleks hea võimaluse, sest on kirjanikunimeline, aga selle tänava ääres asuvad ka kahe kirjandusklassiku – A. H. Tammsaare ja Eduard Vilde – muuseumid ning Koidula ja Poska tänava nurgal paikneb nn kirjanike maja, kus on elanud näiteks Mati Unt ja Juhan Viiding.

Kirjandustänava festival on üles ehitatud natuke arvamusfestivali eeskujul: tänaval on hulk telke, igas telgis oma programm. Lisaks on muusikat, tänavatoitu, lasteala ja näitused.

Faehlmanni ja Poska tänava vaheline ala on autodele suletud, seega ongi kogu tegevus sõna otseses mõttes tänava peal. Esinemas saab näha paljusid eesti kirjanikke, alates Andrus Kivirähkist ja Kristiina Ehinist, lõpetades Indrek Hargla, Doris Kareva, Viivi Luige ja Tõnu Õnnepaluga.

Aga kavas on ka mälumängud, kultuuriloolised jalutuskäigud, esitletakse raamatuid jne. Päeva lõpetavad Raadio Ööülikooli avalik salvestus Vilde muuseumis ning kirjanduspiknik Tammsaare aias.

Millist eesmärki see eelkõige täidab?

Tänavusest aastast alates moodustavad Tammsaare ja Vilde muuseum uue asutuse Tallinna Kirjanduskeskus. Selle keskuse üks eesmärke on tegeleda laiemalt kirjanduse ning kirjanduspärandiga Tallinna linnaruumis. Nii et festival on meie esimene suurem kirjanduslik linnaruumiline sündmus. Me tahaksime, et Tallinna rikkalik kirjanduspärand oleks rohkem nähtaval ja meie igapäevase elu osa. Monumendid, tänavanimed, muud võimalused (meenutagem bussiluulet) – kõike võiks rohkem olla. See, et kirjanikule püstitataks monument või tänavale pannakse kirjaniku nimi, ei peaks olema minevikku jäänud komme. Samuti tuleks jätkata mälestustahvlite traditsiooni. Festival algabki Mati Undi pingi avamisega Kadrioru pargis.

Teine eesmärk on tänapäeva eesti kirjanduse fookusesse toomine. Et tajutaks paremini selle tähtsust ja tähendust, samuti seda, et ilukirjanduse lugemine teeb maailma paremaks paigaks.

Mille poolest eristub see juba olemasolevatest festivalidest (nt HeadRead, Prima Vista)?

Arvan, et kirjanduspärandile tähelepanu osutamine on üks erinevus. Samuti see, et meil ei ole tegemist rahvusvahelise festivaliga, vaid eesti kirjandusele ja kirjanikele keskenduva sündmusega. Meie eesmärk oligi olla Eesti-keskne.

Miks just nüüd? Kas selleks debüüdiks on ka mingeid ajastuspetsiifilisi põhjusi?

Mõte on meil peas mõlkunud juba varem, aga enne Tallinna Kirjanduskeskuse loomist ei olnud selle korraldamiseks võimalust. Võiks öelda, et see festival on ühe meie ammuse unistuse teostamine. Nüüd peab ainult lootma, et ka ilm meie unistusega arvestaks ega lausvihmaga asja ära rikuks.

Doris Kareva ja Jan Kaus aasta tagasi A. H. Tammsaare muuseumi aias toimunud suvelõpu kirjanduspiknikul. Foto: Maarja Vaino

Kas on plaanis kujundada sellest igasügisene traditsioon?

On küll. Vaadates, kui suure hooga tulid kaasa kõik teised asutused, kelle poole pöördusime, võib arvata, et see plaan on täiesti realistlik. Nii suurt üritust ainult üksi ei korralda. Meil oleks näiteks üsna võimatu festivali teha, kui Kadrioru park ei oleks kohe toetanud, samuti eri kirjandusasutused, kes on ju kokku pannud suurema osa festivali sisukast programmist. Jazzkaar oli kohe nõus tulema meid muusikaga kostitama ning palju toredaid noori inimesi tuli vabatahtlikuks, et korraldusliku poole pealt aidata. Hästi oluline on see, et Koidula tänava elanikud on toetavad olnud ja löövad ka kaasa, näiteks on avatud kohalike tehtud kirjanduslik Viplala hoovikohvik.

Milliseid festivali raames aset leidvaid sündmusi sa korraldajana ise eelkõige esile tõstaksid?

Mulle endale on muidugi tähtis Mati Undi pingi avamine, samuti näitus, mille oleme nimetanud fiktiivprojektiks ja mis kujutab linnaruumi paigutatud kirjanike monumente. Selline näitus-ettepanek: et kirjanikele, nagu näiteks August Gailit või Jaan Kross, võiks valitud kohtades olla mingi mälestusmärk. Ootan huviga, milliseid vastukajasid see näitus võiks tekitada. Õhtul on kavas valgusinstallatsioon, kus majadel ja tänaval hakkavad helendama kirjanike tekstid ja jalajäljed – loodetavasti see õnnestub just nii meeleolukalt, nagu ma ette kujutan.

Soovitan huvilistel Tallinna Kirjanduskeskuse kodulehel programm ette võtta ja oma maitse järgi otsustada, kas kuulata vestlusringi, osaleda mälumängus, raamatuesitlusel või kohtuda mõne elava klassikuga. Kindlasti tahaks peredele südamele panna, et kirjandusüritus ei ole lastele igav: festivalil on mitu lasteala ja üldse on oluline lapsi raamatute ja kirjanduse juurde tuua. Muide, kuna kohal on ka raamatukogud, saab sealtsamast tänavalt raamatu laenata ja kas või kohe lugema hakata. Erilised kirjandussõbrad peavad äkki terve päeva vastu?

***

Kirjandustänava festival

Tallinnas Kadriorus Koidula tänaval 9. septembril

Programm:

www.kirjanduskeskus.ee/kirjandustanavafestival