Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ületoodetud teater ehk elagu, mis põletab!

Heili Sibrits võtab kokku teatrifestivali Draama 2017

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Peaminister (Katrin Pärn) kohtumas haridusministri (Garmen Tabor) jarahandusministriga (Janek Joost). | FOTO: Linda Liis Eek

Eesti teatri seis on hea. See, et möödunud nädalal Draamal nägi ka magama ajavalt igavaid lavastusi, on samuti hea. Sest kui tolmunud teatrit ei tehtaks, siis peaks hoopiski rohkem muretsema, tasakaalu huvides ei saa kõik ju olla kärts-mürts ja põletav.

Aga põletavat teatrit, kahjuks küll ühekordse lugemislavastusena, pakkus pommina festivali lõpetanud Mehis Pihla «Ületoodetud teater». Off-programmi kuulunud aktsioon võttis kokku Eesti teatri praegu kõige kuumema teema: raha ei ole, raha ei tule ning kõik kohad on täis. Aga see polnud NO99 teatrit meenutav sügav ja veritsev kaevumine, vaid pigem ammuse reklaamiklubi elutervet huumorit elus hoidev hoogne lustilugu.

Mehis Pihla oli iseenesest kasutanud geniaalselt lihtsat võtet: asendanud tekstis sõna «teater» sõnaga «ministeerium», «lavastused» sõnaga «seadus» jne. Tartu Uue Teatri musta saali ehitatud valge kuubik oli korraga nii ihaldatud black boxʼi kõverpeegel kui ka iseloomutu superministeeriumi sümbol.

Kes on üle?

Minu silmis (ei saa kinnitada, et ka tegijatele endile) oli tugeva alltekstiga see, kui nägin uusi ministeeriume nõudvate «ametnikega» vastastikku sattunud peaministri rollis võrratut Katrin Pärna, näitlejat-lavastajat (ja tütart), kellele pole kunagi pärandatud teatrit, kuid kes omapärase ja tugeva isiksusena on püsti pannud teatriuniversumi. Tõsi, oma ministeeriumi ehk teatrit-truppi tal (hetkel) pole.

Haridusministrina säras ühekordses aktsioonis Garmen Tabor ning rahandusminister Janek Joost meenutus meie rahvusooperi enesekindlat juhti. Ent Pihla lavastuste fookus oli massil – oma teatrita, kindla töökohata ehk ilusasti öeldult vabakutselistel näitlejatel.

Mehis Pihla aktsioon «Ületoodetud teater» võttis kokku täna Eesti teatris kõige kuumema teema – raha ei ole, raha ei tule ning kõik kohad on täis. Vabakutselised «ametnikud» nõuavad peaministrilt (Katrin Pärn) administeeriumit ja MINIsteeriumit. / Linda Liis Eek

Kui etenduse lõpu eel kõik 31 vabakutselist (ehk kõik need, keda sel laupäeval värvata suudeti) laval oma nõudmisi esitasid, siis pani see külmavärinad üle keha jooksma. Mõjuv pilt. Igal aastal lõpetab Tallinnas või Viljandis kooli pea 15–20 noort professionaali, kes kõik on vähem või rohkem andekad ning täis soovi teha TEATRIT.

Laenates sõnu Mehis Pihla näidendist:

Peaminister: Kuulge, teie kõik! Mis teie probleem siis ikkagi on? Kui teil ei ole piisavalt tööd, siis minge riigikokku. Sinna on alati inimesi vaja. Ja see on erialane töö. Raha saab hästi.
(Läbisegi naerdakse see variant välja.)
Vello: Riigikogu töö ei ole erialane töö.
Kolmas: Me oleme ikkagi väljaõppinud ametnikud.
Keiu: Keegi ei tee seal sisulist tööd.
uues: Sinna võetakse igasuguseid. Otse tänavalt. Tõesti. Igasuguseid. Vahet pole, mis su haridus on. See on lihtsalt esinemise koht.
Teine: Seal pole muud vaja – kui suudad oma laused pähe õppida ja enam-vähem arusaadavalt välja öelda, siis saadetakse kohe kaamerate ette ja ongi. Õhtustes uudistes ja plaks – oledki kuulus valmis.
Viies: See ei ole isegi mitte populism, vaid lausa meediaturism – igaüks võib meediasse pääseda, kes aga tahab. Kohe oled staar ja rahva lemmik.
Vello: Seal luuakse mulje bürokraatiast, aga tegelikku sisu ju ei ole. Kõik tehakse kiirustatult, peaasi, et võimalikult odavalt saaks. Aga mulje on uhke.
Esimene: Nende huvi ei ole rahva dokumentide määrimine. Mitte päriselt. Nende eesmärk on isiklik kasu.
Kalle: Just.
Kalev: Isegi need, kes peavad seal kaamerate ees rääkimas käima, ei viitsi seal dokumente läbi lugeda, rääkimata nendest, kes kaamera taga on. Dokumentide koostamisest ma üldse ei räägigi. Eelnõu nädalas vaja toota. Vahet pole, mis see sisu on.

Murest tuleviku pärast, reaalsusest, mis õhinast pakatava vabakutselise varem või hiljem murrab, oli Mehis Pihla lavastus kantud, nagu ka kogu off-programm, mida kureeris Musta Kasti lavastaja ja eestvedaja Kaija M Kalvet.

See, et paljud vabakutselistest vastavad küsimusele «Kas te olete üle?» naeratades eitavalt – eestlane võib ju küll teisi kiruda, aga ise peab olema vapper, sest kui teha tööd, siis tuleb ka armastus –, ei näita, et probleemi poleks. Ent mis on lahendus, kes ja mida tegema peab, need on küsimused, millele praegu vastust pole. Nagu eesti vanasõna ütleb: aeg annab arutust.

Koolinoored

Festivali suurimad üllatajad olid tänavu noored. Kõigepealt Waldorf Kooli Teatri «Pildid näituselt», kus Külli Ehastu juhendamisel mängivad Tartu Waldorfgümnaasiumi 10.–12. klasside teatrihuvilised õpilased. Kütkestav oli samuti koolinoorte lavastus, nüüdseks küll juba lavakooli lõpetanud 27. lennu ja Anu Lambi ühistööna valminud «Elagu, mis põletab!».

Külli Ehastu (vasakul) ja mõned tema trupi näitlejad. Mõne minuti pärast algab lavastuse "Pildid näituselt" proov. / Sille Annuk

«Pildid näituselt» võlus lihtsate, kuid väga meisterlikult kirja pandud, lavastatud ja ka mängitud kujunditega. See oli hoogsalt lõbus mustvalge lugu elulistest situatsioonidest, näidates, et maailm pole kunagi mustvalge. Riikliku kooliteatrite festivali võitnud töö rikastaks kõigi kutseliste teatrite repertuaari.

Hetk nüüdseks küll juba lavakooli lõpetanud XXVII lennu ja Anu Lambi ühistööna valminud lummavast loeng-lavastusest «Elagu, mis põletab!». / Linda Liis Eek

Kui loeng-lavastus «Elagu, mis põletab!» oleks repertuaarilavastus, siis võiks Konrad Mäest, Aleksander Tassast, Friedebert Tuglasest, Mari Koordist, Ado Vabbest, Karin Lutsust ehk Pallase koolist, elust Pariisis, valikutest ja enese kehtestamisest rääkiv tükk olla kohustuslik vaatamine kõigile gümnaasiumi piiril olevatele noortele. Hariv, haarav ja huvitav, ka neile, kes tunnevad eesti kultuurilugu, sest esitatud suure sisemise põlemise ning kirega.

27. lennu lõpetanuid vaadates võis korraks uskuda, et lavastuses Mäe kirjeldatud mässumeelsus võiks veel kunagi tärgata… Olgu noortele eeskujuks siin ära toodud katkend lavastuse «Elagu, mis põletab!» tekstiraamatust:

Mägi: Pariisist kodumaale jõudnud Ella Ilbaku kunstiküps esinemine Vanemuises jättis Tartus seltskonna koorekihi täiesti ükskõikseks. Seevastu Soomest tulnud tantsijatepaar Onny Gabriel ja Maggie Gripenberg pani oma keskpärase tantsuetendusega sellesama seltskonna vaimustusest kihama. Selline lömitav kummardamine väliskunstnike ees tekitas Pallase seltskonnas paksu verd. Kui soome tantsukunstnikud uuesti esinema kutsuti, valmistusid pallaslased selleks juba tõsisemalt ning panid paika sõjaplaani. August Alle märguande peale puhkes pääle vaheaega teise tantsu alguses lahing, mis katkestas etenduse ja kujunes seninägematuks skandaaliks.

Boheemlaste relviks olid vile, mädamunad, karjumine ja trampimine, kodanlaste relviks kantsikud, rusikad ja kinganinad. Tartu koorekihi esindajad – ohvitserid ja korporandid tungisid meeleavaldajatele käsitsi kallale ning mitmed neist klobiti läbi. Ado Vabbe tõsteti mõnituseks lavale. Tüse ja toores soome tantsija Onny virutas väikese, kuivetu-kõhna, Kristuse sarnase Vabbe lavalt alla ja hüppas ise maaslamajale selga. Meie kultuuriline seltskond, eriti modern daamid tundsid sellest tõsist esteetilist lõbu, hüsteeriliselt naerdes, käsi plaksutades bravoo ja lööge! Kilgates. Tantsuetendusel toimunu oli justkui loovinimeste protestiaktsioon väikekodanluse vastu.

Meeste mured

Kui tähelepanuta jätta asjaolu, et Vanemuise suur lava oli septembri alguses endiselt remondis ning seetõttu suuri lavastusi Tartus mängida võimatu, ja vaadata Tartu Uue Teatri eestvedaja Ivar Põllu koostatud festivaliprogrammi luubiga, siis selgub, et põhiprogrammi 22 lavastustest vaid kaks on välislavastajate tehtud (Oleg Soulimenko «Ma pigem tantsiksin sinuga» ja Lauris Gundarse Piip ja Tuut Teatrimaja «Hamlet»).

Sooline ning vanuseline tasakaal on «peaaegu» paigas: põhiprogrammi lavastuste taga seisis 15 meest ja 10 naist, kõrvalprogrammis kolm meest ja kaks naissoost lavastajat. Vanus läheneb pigem keskeale. Kaks lavastusest on seotud Andrus Kivirähkiga (Tallinna Linnateatri «Köstri»  autor ja lavastaja ja Eesti Draamateatri tüki «Vaimude tund Koidula tänavas» autor) ning kaks lavastust Oskar Lutsuga (Ugala «Soo» ja Tallinna Linnateatri «Köster»). Ülekaalukalt põhinevad nii põhi- kui ka kõrvalprogrammi lavastused eesti autorite tekstidel.

Kinoteatri uuslavastus «Ei Tao» tegeleb pornosõltuvusega, lavastuse idee autor ja esitaja Sander Rebane. / Siim Vahur

Aga eelkõige kinnitas Draama, et Eesti teater tegeleb meeste muredega, olgu selleks siis pornosõltuvus  (Kinoteatri «Ei tao»), sõjaväekogemus (Vanemuise «AK-47»), võimumängud  ja koolikiusamine (Von Krahli teatri «Vaimukuskuss» ja «Kummi T»), lein, ummikusse elatud elu ja vana mehe mälukaotus (Theatrumi «Talvevalgus» ja «Isa»).

Meeste vaatepunktist olid esitatud ka näiteks Tartu Ülikooli esimese rektori lugu (Vanemuise «Vaim masinas. G. F. Parrot»), elus pettunud köstri kaebelaul (Tallinna Linnateatri «Köster» ), loodusesse eksinud noormehe seiklus (VAT Teatri «Mister Green»),  Mati Undi ja Anton Hansen Tammsaare öised mõtisklused (Eesti Draamateatri «Vaimude tund Koidula tänavas»).

Suurim erand meestekeskses maailmas oli Rakvere teatri «Somnambuul». Selles Sulev Keeduse mõjuvas lavastuses teeb Anneli Rahkema suurepärase rolli, näidates noore naise meeleheitlikku vajadust läheduse ja seksi järele. Eetla elu näib olevat suuremas ummikus kui kõigil eespool nimetatud lavastuse meestegelastel, kelle tupikseisud mõjuvad võrreldes Eetla probleemidega lihtsalt virisemisena. Eetla, suletud okupeeritavale saarele, elab vägistamishirmus ja lootuses. Ta teab, et ei saa kunagi oma emaga võrdseks – ilusaks, seksikaks, vabaks –, kuid seda hullumeelsemalt ta püüab, ta on muutunud samasuguseks lennuvõimetuks linnuks nagu saarevahi majas rippuvad topised.

Anneli Rahkema teeb mõjuva rolli Sulev Keeduse Rakvere teatris tehtud lavastuses «Somnambuul». / Gabriela Liivamägi

Poeetiliselt ilusaid ning seega mõjuvaid lavastusi oli festivalil mitu, olgu siin ära nimetatud näiteks VAT Teatri «Eine murul» ja Rauno Zubko «Binaural Vision».  Mõlemat lavastust iseloomustab ka ülimalt meisterlik esitus. Nagu ka seekord videopildina esitatud NO99 «NO40. Pööriöö uni».

Teatav vastand neile on aga Cabaret Rhizomeʼi «Puugid», kus elektroonilise lauamängu nuppe liigutades loob publik lavastuse ise. «Puukide» suurimaks miinuseks võib pidada seda, et need, kes on Cabaret Rhizomeʼi eelmisi osalusteatri töid näinud, ei üllatu, aga samas on see väga väike puudus. Sest mäng on lõbus ja ootamatult selgub, et üksteisele täiesti võõrad eestlased suudavad vajadusel kiirelt koostööd teha, endi seast isegi juhi valida.

Loeng-lavastused

Suure saali puudumine võib olla üks tõuge, aga kindlasti mitte peamine põhjus, et Draama mõlemas programmis leidus mitu loeng-lavastust (üks põhjuseid napp eelarve ehk raha).

Eespool nimetatud lavastuse «Elagu, mis põletab!» kõrval pakkus suurepärase elamuse Ugala «Moraal», mis hoogsa muusikalina esitas teismelise elu valikuid, seda tsenseerimata kujul. Grotesksete kiirsketšidena etendavad Adeele Sepp ja Rait Õunapuu uhkust, aplust, iharust, laiskust, ahnust, kadedust ja viha, imetlusväärne on näitlejate ümberkehastumisvõime. Nii head ropendamist kui Rait Õunapuu kui punkari monoloog-laul pole ma vist oma elus kunagi kuulnud. Saalist lahkub publik laetuna, energiast pungil, seega ei jää liialt must-valgena esitatud maailm rõhuma.

Ugala hoogsas muusikalis «Moraal» näeb Adeele Sepa ja Rait Õunapuu ümberkehastumisvõimet. / Heigo Teder

Palju mõtlikumad loeng-lavastused olid «Ei tao» ja «AK-47». Mõlema monolavastuse näitlejad rääkisid väga ausalt iseenda kogemusest. Kui Kinoteatri loo tugevus oli soov käsitleda pornosõltuvust võimalikult mitmekesiselt ja seega läks teema isiklikust laiemaks, siis Vanemuise lavastusel sellist üldistusvõimet kahjuks ei olnud.

Reimo Sagor andis ise kirjutatud, ise lavastatud ja ise esitatud «AK-47s» endast maksimumi, kuid sellest jäi mõjuva lavastuse sünniks väheks. Sõjaväekohustus ning poisikese unistuste ja pärismaailma konflikt oli kavalehel põnevam kui saalis. Ent teema on oluline ning ainest lavastuse tugevamaks arenemiseks on, nii et Vanemuine ja Sagor ei tohiks loobuda, vahel tuleb lihtsalt paluda abi, sest suurest soovist ei pruugi piisata.

Omapärased ümberjutustused

Hariva momendiga lavastused olid aga ka «Vaimude tund Koidula tänavas» ja «Köster», mõlema autor Andrus Kivirähk, kes jutustab talle omaselt suurte vimkadega Lutsu «Kevadet» ning Tammsaare «Tõde ja õigust».

Omapärane ümberjutustus on ka Piip ja Tuut Teatrimaja «Hamlet», kus sain täiesti ootamatult südamest naerda. Haide Männamäe ja Toomas Tross on leidnud oma nurga ja teevad teatrit, mis neid ennast ja publikut vaimustab.

Aastaid on kurdetud, et Eesti teatrites tehakse liiga vähe head nalja. Festival Draama näitas, et seis pole sugugi nutune, hea huumor on elus ja piinlikkust, nagu armastatud näitlejate pärast mõneski telesaates, teatrisaalis tundma ei pea.

Festivali väliseksperdid tõidki esile, et Eesti teatrit iseloomustab miski kummaline absurdihuumor, mida nad pole näinud meie naaberriikide juures. Külalised tõstsid veel esile meie näitlejate näitlejameisterlikkust, ansamblimängu, publiku noorust ning tehnoloogia oskuslikku kasutamist. Eesti teater näitavat, et teatris võib kõike teha ja teatril pole piire ehk piiriks on ainult fantaasia. Viimase suurepärase näitena nimetati Renate Keerdi «Vaimukuskussi». Aga ka seda, et nende hinnangul tegeles mitu lavastust eestlaste identiteediga, mis oli neile kui külalistele väga põnev. Just seda viimast, eestlaste tehtud teatrit eestlastele, sooviski Ivar Põllu enda sõnul festivalil näidata.

Miks ja kellele?

Arutleda, kas Eesti vajab Eesti teatrite festivalil, on jabur. Loomulikult vajab! Ära on tüüdanud selle arutamine ning uudised, kus selgub, et rahastus on võrreldes eelmiste aastatega taas väiksem või et suured teatrid on nõus Tartusse saatma ainult selle või teise lavastuse. Tahaks hüüda, et saage suureks ja hakake tegema koostööd.

Kas keegi küsiks kunagi, kas me vajame Eesti meistrivõistlusi? Või piisab sellest, et kõik teevad omaette trenni ning kui tulemused on sobivad, siis pääsetakse maailmameistrivõistlustele ja  olümpiale? Jah, alati võib mängu tuua argumendi, et kultuur ja teater pole sport. Polegi. Kuid ühes nädalas ühte ritta seatud lavastused näitavad meie praegust teatripilti hoopis uue nurga alt. Kontekst muudab pilti.

Loomulikult on Eesti teatrite festivali kõrvale vaja ka välismaiste truppide festivali. Üks ei tohiks välistada teist. Kui elaksime ideaalses maailmas, siis võinuks sel aastal Draama festival ja Kanuti Gildi Saal (mille juht on seotud kahe rahvusvahelise teatrifestivali korraldamisega Eestis) leida võimaluse tuua Tartusse kasvõi üheks päevaks Forced Entertainmenti lavastuse «Complete Works: Table Top Shakespeare». Nüüd toimus kaks teatriüritust ühel ajal (jah, Forced Entertainment on maailmas megakuulus ja temale ei saa kuupäevi ette anda), mõjudes tobeda konkurentsina. Isegi kui see polnud nii mõeldud, näis see ikkagi teatava ärapanemisena.

Aga kui veel unistada, siis 2018. aasta Draamal soovin ma läbida maratoni: vaadata ära kõik Eesti Vabariigi juubeliks valmivad teatrite koostöölavastused. Tean, et selle nimel tehakse tööd, ja väga-väga loodan, et kõik selles projektis osalevad 22 teatrit on valmis 12 lavastusest koosnevaks maratoniks Tartusse sõitma (mitte videosalvestust näitama!).

Kõik uuringud ja statistika näitavad, et Eesti teatripublik on heas mõttes hull, meie inimesed on võimelised öösel sohu ronima, vaatama ära Vargamäel kõik «Tõe ja õiguse» osad või… Enne läheb issanda päike looja, kui meie teatriarmastuse näidete üleslugemisega ühele poole saaks. Kallid teatrid, palun kinkige publikule veel üks ajalooline hetk, teatrimaraton, olgugi et see on pingutus ja teeb elu ebamugavamaks. Aga kes on öelnud, et teatris peab olema mugav?

KOKKUVÕTE

Draama 2017

  • 5.–9. septembrini Tartus.
  • 27 lavastust Eesti teatritelt
  • Põhiprogrammi kuraator Ivar Põllu
  • Off-programmi koostaja Kaija M Kalvet
  • Eesti Rahva Muuseumis Eesti Lavakunstnike Liidu näitus «1:10»
  • Visuaaltehnoloogia tudengite näitus Vanemuise väikeses majas
  • Teatriteaduse eriala juubelile pühendatud konverents
Tagasi üles