Lugeda end tegelase kaitseingliks

Urmas Lennuki lavastus «Ükssarvikute farm», mängivad Liisa Aibel, Helgi Annast, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas Foto: Alan Proosa

«Ükssarvikute farm» on uhkelt kujundlik näidendi pealkiri: julmas oksüümoronis põimuvad südamevalu ja sarkasm, murelik hoolimine ja mõistev muie. Aga see ongi Urmas Lennuki loomelaad, tema kirjutab ridade vahele, lavastab silmale nähtamatut.

Uuslavastuse lühitutvustuses nenditakse: «Etenduse käigus aetakse sassi vanaema korter ja loodetavasti midagi ka meie hinges.» Vastab tõele. Vanaema korter Liisa Soolepa mõnusas retrohõngulises kujunduses muundub trafaretse ustekomöödia peeneks paroodiaks, elutoa näiline olmelisus haihtub ruttu. Mis puutub segadusse hinges, siis seda on praeguses lihtsustamise, lamedate valmisvastuste ajas üliväga vaja.

Kui käisin esimeses klassis, anti meile täita mingi asjalik ankeet, ei mäleta, miks. Aga sellega kaasnes kolm soovi, mis pidid täide minema. Minu kolmas soov oli, et kõik raamatute tegelased oleksid päriselt olemas. Küllap tõin näiteks Tootsi ja Teele, kuna «Kevade» film oli siis uus.  Õigupoolest oli soov täitunud enne sõnastamist, eks ma sisimas teadsin, et nad ongi päris, ärkavad ellu teatrilaval, nojah, filmis ka. Võib-olla ei teadnud ma seitsmeaastasena veel, et kõige tõelisemad on tegelased lugeja kujutluses.

Urmas Lennuki «Ükssarvikute farmis» uitavad südamliku ja üksildase vanaema (Helgi Annast) kodus kolm naistegelast möödunud sajandi algusest: Eduard Vilde «Mäeküla piimamehe» Mari (Anneli Rahkema), Oskar Lutsu Raja Teele (Silja Miks), A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» Tiina (Liisa Aibel). Kolm rahulolematut tegelast otsivad uut autorit, kes nad ümber kirjutaks. Nad valivad välja kirjanik Helduri /(Peeter Rästas), kes maabub oma elu- ja loomekriisiga vanaema juures.

Ja siin ongi konks! Siit algab huvitav, ärritav, virgutav hinge sassiajamine.

Mille vastu tõstavad nii kirglikku protesti kolm isikupärast naist eesti kirjandusklassikast? Igaüks oma autori vastu? On neil selleks põhjust? Põevad nad rahvuslikku alaväärsuskompleksi?

«Mäeküla piimameest» polnud ma ammu üle lugenud, teatrist tulles lugesin huviga, aiva imestlesin Vilde sõnavaramängulisust. Mari võib näida napilt paotatud hing, ent saladusega isiksuseks ta jääb. Anneli Rahkema hoiab laval Mari siseilma väärika iseteadvusega, selle tegelase mängumaa näib kõige ahtam, aga koos Peeter Rästase Helduriga, kes loeb «Mäeküla piimamehe» lõpuni, saab just Mari veenvalt kaitstud unustuses hääbumise vastu.

Ka Lutsu Paunvere aastaaegu pole juba aastaid lugenud, ehkki Teelet ja tema tujusid mäletan hästi. Tõsi, «Kevade» ja «Suve» filmi Teele tükib mälupiltides esiplaanile nagu «Mäeküla piimamehe» Marigi. Aga Silja Miksi teise vaatuse monoloog, kus tõre ja torkiv Teele kogu oma raugematu igatsuse Arno järele välja pahvatab, on kaunisti, tundlikult mängitud. Nii leiab Miksi Teele vastuse iseenda seest, tema hingepilt selgineb, kaitsekiht mureneb. Ja peamine: unistus jääb alles.

Tammsaaret, kelle nimetähed A. H. õhkab Tiina laval romantiliseks, loen ikka ja jälle, igal aastal mitu korda. Tiina suhtes olen vähemasti sama lootusetult subjektiivne kui Gailiti Pille Riini suhtes. Tiina oma suure saladusega on alates «Tõe ja õiguse» esmalugemisest mu lemmiktegelane eesti ja kogu maailma kirjanduses. Jane Eyre ei saa ligilähedalegi! Rääkimata lavalt pillatud võrdlusest Oksaneni naistegelastega, mis mõjub lõikava võllanaljana. Tiina on seni «pääsenud» filmist, aga viibib tihti teatrilaval, Linnateatris näeb teda praegugi, Evelin Võigemast mängib Tiinat põhjatu saladusemahuga. Pole ime, et Tiina suhtes olen kõige osavõtlikum ja jube nõudlik. Liisa Aibel mängis Tiinat juba Lennuki «Vargamäe voonakeses», sestap tundus tema roll teistega võrreldes natuke liiga valmis. Riskijulgem olnuks lavastaja poolt Aibeli ja Rahkema rollid ära vahetada?! Kõtt, pealtvaataja pisuhänd! Ka laval lausutav hüpotees Indrek Paasi tõotuse kohta jääb kuidagi niruks pooltõeks. Ma (nais!)lugejana olen veendunud, et Tiinale antud elusaatus olla Indreku kaitseingel on ometigi õnnelik. Mitte seebiseriaali moodi lobedalt ja lõpetatult, vaid keeruliselt, valusalt, ehtsalt.

Eks seegi mõttekäik vii «Ükssarvikute farmi» põhiküsimustele ligemale. Ega see olegi niivõrd kolme naistegelase lugu, hoopis kirjanik Helduri eneseotsing, kes seebikate kirjutamisest kurnatuna unistab millestki jäävamast. Vanaema korteris puhkeb järsku seebimullisadu, ilus ja värviliselt küütlev, kuid peagi jääb vaibale vahune löga, kuni kaob jäljetult seegi. Nõnda sünnib meie töödes-tegemistes päevast päeva, kui jahime kirevaid ühepäevaliblikaid.

Jah, piiratud krestomaatia valmishoiakud on sõgedad, seda teab järjekordsele konverentsile siirduv naistegelaste trio hästi. Aga see polegi vast nii traagiline, elab ju ilmas ka andekaid, hoolivaid, kutsumusse süüvivaid kirjandusteadlasi, kooliõpetajaid, võib-olla isegi kriitikuid... Ükssarvikuid mõrvab rumal enesekindlus, nüri eneseimetlus, iseenese tillukese tarkuse kuulutamine ainsa tõe pähe, kujundliku mõtlemise loovutamine. Meile on antud võimalus lugeda lõpuni, mis lugemist väärt, tunnetada tõelise loo lõputust, tulla tagasi alguse juurde, väsimatult õppida usaldama.

Ent Urmas Lennukil on varuks veel üks hell hoiatusküsimus, mille hapruse avavad Helgi Annasti valges kleidis vanaema ja Peeter Rästase kirjutusmasinasse sulguv Heldur. Kas lugemine, kirjutamine, mõtlemine on teekond päästmatusse üksildusse – või siiski hingesild lähedase inimeseni? 

ARVUSTUS

«Ükssarvikute farm»

Autor ja lavastaja Urmas Lennuk

Esietendus Rakvere Teatri väikses saalis 15. septembril