/nginx/o/2015/10/21/4617923t1h6410.jpg)
Esmaspäevases Postimehes kirjutas teatriekspert Jaak Allik, et Venemaal koduaresti mõistetud teatrilooja Kirill Serebrennikovi tööd tunnustas Euroopa Liit uue teatrireaalsuse preemiaga, mis on Alliku hinnangul Euroopa kõige prestiižikam teatriauhind. Eile selgus, et Europe Prize New Theatrical Realitiese nimelise preemia saab teater NO99.
Uue teatrireaaluse preemia, mida on nimetatud ka teatrimaailma Oscariks, pole teatrijuhtidele Ene-Liis Semperile ja Tiit Ojasoole, vaid kogu NO99 teatrile.
Euroopa teatri preemia on ainuke teatriauhind, mille fookuses on kogu Euroopa nüüdisaegne teater ühtse tervikuna. Auhinnal, mida toetab Euroopa Komisjon, on kaks kategooriat: elutööpreemia ja uus teatrireaalsus. Viimane, mille selleaastane laureaat on NO99, tunnustab loojaid ja truppe, kes on oma pikaajalise tegevusega Euroopa nüüdisaegset teatrikeelt enim arendanud ja mõjutanud. NO99 on ühes reas selliste nimedega nagu näiteks Thomas Ostermeier, Romeo Castellucci, Kristian Smeds, Katie Mitchell, Rimini Protokoll, Krzysztof Warlikowski, Christoph Marthaler, jpt.
Euroopa teatri preemia žüriisse kuuluvad parimad teatrieksperdid üle terve kontinendi, Prantsusmaast Venemaani, Rootsist Kreekani, mistõttu võib preemia kohta õigusega öelda, et see on esinduslik.
Me ei varja, et on väga hea meel, et meie aastatepikkused pingutused, töö ja anne on olnud piisavalt erilised, et kogu Euroopas silma torgata.
Ametlikku preemiasõnastust teater NO99 kohta pole küll veel kõlanud, aga kuuldavasti on hinnatud poeetilist ja ühiskonnatundlikku kujundiväljendusoskust ning lavaenergia kvaliteeti.
Preemia antakse üle 17. detsembril Roomas, kus teater NO99 mängib lavastust «NO43 Kõnts». Postimehe küsimustele vastavad NO99 kunstilised juhid ühiselt.
-Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, Euroopa teatriauhinda on Wikipedias nimetatud teatrimaailma Oscariks. Mida tähendab teile endale auhinna Europe Prize New Theatrical Realities võitmine?
Tunnustust ühele kunsti nimel tegutsevale kollektiivile ning tema publikule, aga laiemalt ka Eesti riigile ning maksumaksjatele, kes on jaksanud, tahtnud ja suutnud 15 aastat toetada üht säärast teatrit. Euroopa mastaabis on see harukordne, et üks väikeriik on otsustanud anda toetuse teatrile, mis tegutseb just sääraste põhimõtetega nagu Teater NO99.
Me ei mõtle järgnevat sugugi pateetiliselt, kuid teater on tõesti kollektiivne looming ning see preemia näitab, et kollektiiv on antud juhul olnud palju laiem kui kitsalt meie näitlejad, tehniline ning administratiivne personal.
Fookust veidi kitsendades võib aga öelda, et hea meelega kuulaks, millised on žürii põhjendused. Mis on see, mis on pika aja jooksul rahvusvahelist huvi äratanud. Endal on veidi tobe üht või teist asja oletada.
Kuid me ei varja, et on väga hea meel, et meie aastatepikkused pingutused, töö ja anne on olnud piisavalt erilised, et kogu Euroopas silma torgata.
- Mida tähendab teie jaoks uus reaalsus teatris?
Meie näitleja Gert Raudsep on öelnud, et halb teater on ajast maas, hea teater on ajaga kohakuti ning väga hea teater on ajast ees. Uus reaalsus ei tähenda teatris mitte realismi, vaid just nimelt reaalsust: võimet suhelda tegelikkusega, mis on meie ümber või mis meid alles ootab.
Reaalsus ei tähenda meie jaoks kindlasti ainult sotsiaalset ja poliitilist konteksti, vaid ka palju abstraktsemaid nähtuseid, nagu näiteks maailma tänane atmosfäär, meie ühised lootused või unistused, mille poole liikuda. Reaalsus on paik, kust me ammutame oma kujundeid ning mida me oma kujunditega omakorda uuesti loome.
- Mida see auhind kaasa toob, kas tänu sellele avanevad mõne teatrimaja uksed, festivalid vms?
Me anname Roomas auhinna üleandmisega seoses ka mõne külalisetenduse ning kindlasti kaasneb ka päris suur rahvusvaheline melu. Kuid küsimus pole kunagi preemias kui sellises, NO99 reisid sõltuvad alati kutsetest ja kutsed sõltuvad lavastuste kvaliteedist. Seega, kui preemia meie senist tegevust tunnustab ja hetkeks teravamasse fookusse tõstab, siis igapäevaelu sõltub ikkagi vaid igapäevase pingutuse kvaliteedist.
- Olgem ausad, eestlased kuulevad sellest auhinnast esimest korda, kuid samas laureaatide nimekiri on vägagi väärikas. Kas olete jälginud Euroopa teatriauhindade jagamist?
Olime preemia olemasolust muidugi teadlikud, see on tõesti väga oluline. Samas mõistetav, miks Eesti publik sellest ei tea. Teater on kohaspetsiifiline, tal ei ole säärast rahvusvahelist levi nagu filmidel ning seetõttu ei tea meie publik just liiga palju näiteks nüüdisaegsest prantsuse teatrist.
Preemiate üleandmist me eraldi jälginud ei ole, puudub vastav soon, kuid varasemate laureaatide nimekiri on kahtlemata väärikas. Tahaksin rõhutada, et meie jaoks on Euroopa mõõde olnud alati väga oluline. Enese mõtestamine Eesti teatrina Euroopas ja Euroopa teatrina Eestis.
- Ene-Liis, olete maininud, et teatrit NO99 tegema asudes oli teil soov kõnetada publikut väljaspool Eestit. Festivalid ja välisesinemiste kutsed kinnitavad, et olete eesmärgi saavutanud. Või kuidas te ise hindate selle eesmärgi täitmist?
Täpsustan: meil oli soov kõnetada publikut KA väljaspool Eestit. Eesti publik on meie jaoks väga tähtis – ilma nendeta poleks ju meidki. Meie jaoks on seetõttu tänaõhtune «NO34 Revolutsiooni» etendus Sakala tänavas täpselt sama kaaluga kui etendus Odeoni teatris või Wiener Festwochenil. Ma usun, et see peakski olema teatri ambitsioon: kõnetada võimalikult erinevaid inimesi ilma hinnaalandusi tegemata.
Teatri ülesanne on inimesi kaasata, mitte välistada. Poliitikas võib valida endale sihtrühmi, kunstis on see lubamatu.
Kas me oleme oma eesmärgi täitnud? Ausalt öeldes on meie eesmärgid hoopis mujal, abstraktsemad, ning seotud pigem küsimustega, kas mingi kunstiline kujund on piisavalt kvaliteetne, kas näitlejate mäng tekitab uue fluidumi, kas tehniline personal jahmatab taas uute lahendustega. Kui teatri fookus ei ole proovisaalis ja õhtusel etendusel, siis tal ei olegi fookust, sest kõik muud eesmärgid ei ole fookused, vaid lisamõtted.
- Suvel andsite etendusi Veneetsia teatrifestivalil, ukse ees on etendused Berliinis. Mul on millegipärast tunne, et alanud hooajal ei jää Berliin ainsaks linnaks, kus külalisetendusi annate. Kas võite juba saladusloori kergitada?
Oleme juba kokku leppinud külalisetendused Varssavis lavastusega «NO34 Revolutsioon». Detsembris oleme Roomas Europe Theatre Prize’i galal, uuel aastal on kokkulepe gastrollideks Londonis ja Brüsselis. Ent teatri üks suuri võlusid on õpetada meile oskust väärtustada hetke siin ja praegu.
Minevik ja tulevik tunduvad inimestele alati ilusad, ainult olevik valmistab meile meelehärmi, nagu ütleb Houellebecq. Me proovime elada ja kunsti luua nii, et ka olevik oleks tajutud ning mõtestatud.
- Te ise olete samuti olnud hinnatud lavastajad väljaspool NO99 teatrimaja ja Eestit. Mis välistööd teid endid ees ootavad?
Aprillis peaks Hamburgis Thalia teatris esietenduma täiskasvanutele mõeldud heavy-versioon muinasjutust «Hans ja Grete».
- Kas ka NO99sse tuleb põnevaid välislavastajaid-dramaturge?
Jah, juba saabuval talvel, kuid täpsemalt räägime sellest siis, kui aeg on küps.
- 2016. aasta suvel teatasite, et võtate aastaks aja maha. Tõesti, te ei teinud NO99s ühtegi lavastust, kuid mil määral õnnestus teil teatritööst eemal olla? Kas saite aja maha võtta ja end laadida?
Lugesime just kokku, et olime teinud oma teatris viimase viie aasta jooksul 19 lavastust ja aktsiooni, lisaks kuus lavastust väljaspool Eestit. See tähendab väga tihedat graafikut. Tundsime, et järgmiste lavastuste ettevalmistamiseks peame vahepeal rohkem aega võtma. Reisisime, lugesime raamatuid, vaatasime maailma, mida peame oma lavastustes reflekteerima.
«NO34 Revolutsioon» on näiteks vaheaasta väga otsene tulem: ma ei usu, et oleksime kõnelenud praegu lavastuses kõlavatel teemadel, kui me ei oleks tajunud looduse müstilist ülemvõimu ning näinud inimese haprust ja tema ülbuse naeruväärsust.
- Auhind on rahaline. Mida teie ja teater NO99 selle rahaga teete?
Investeerime oma tulevastesse lavastustesse.
KOMMENTAAR
Davõdova: Teatrit kui nähtust hakati mõistma teisiti
Marina Davõdova, Euroopa teatri preemia žürii liige, Venemaa teatriajakirja «Teatr» peatoimetaja, endine teatrifestivali Wiener Festwochen teatriprogrammi kuraator
Ma tean kahte teatrit, mis pelgalt faktiga, et nad tekkisid ja oma linnades ja riikides eksisteerivad, on muutnud ennast ümbritsevat teatrireaalsust. Need on Teater NO99 Tallinnas ja Kirill Serebrennikovi juhitud Gogoli Keskus Moskvas.
Mõlema puhul on tunne, et on olemas teater enne ja pärast nende tekkimist. Teatrimaastik nendes linnades formeerus ümber ja teatrit kui nähtust ja teatrit linnakeskkonnas hakati mõistma teisiti. Asi polegi selles, millises stiilis on tehtud see või teine lavastus.
Küsimus on teatris kui tervikus, teatris kui ühe linna kultuurilist ja samas ka ühiskondlikku elu määravas fenomenis. Just seepärast sobivad nad mõlemad Euroopa teatri preemia uute teatrireaalsuste kategooria laureaatideks. Seda kõike rääkisin ma ka Roomas, oma kõnes preemia žürii kohtumisel ja mulle tundus, et minuga nõustuti.
Schmidtke: NO99 on uskumatult muutumisvõimeline
Stefan Schmidtke, Berliini tulevase kultuurikeskuse Humboldtforum programmijuht ja endine teatrifestivali Wiener Festwochen teatriprogrammi kuraator:
«Teater NO99 on kunstiliselt uskumatult muutumisvõimeline – nagu on muutlik kogu meie ajastu. See muutumisvõime seisab silmitsi pidevalt teiseneva ühiskondliku kliima ja teisenevate teatrivormidega. Teater NO99 töödes püsib kunsti ja inimeste vaheline suhe alati elusana, sest NO99 trupi kunst on osa elust enesest. Sestap sünnivadki aina uued lavastused, isegi kui kunagi jõuab kätte ka NO01...»
Raudsep: Nälg on meil alles
Gert Raudsep, 2005. aastast NO99 näitleja:
«Kõigi nende preemiate ja tunnustustega on alati veidi kahetine tunne, subjektiivsus ja objektiivsus keerlevad pallidena üle pea ning ei saa aru, kas on piinlik ja süda läheb pahaks selle pärast, et keegi kiidab, või läheb süda pahaks enda pärast, et sa mingi preemia üle sisimas ikkagi rõõmustad ja tunned ennast kuidagi tõstetult...
Samas mõeldes selle tunnustuse konteksti ja komissaridega ähvardamise ajalise kokkulangevuse üle, on nagu kena tunne.
Kena tunne on ka selle pärast, et tunnustati kogu teatrit, kogu seda kooslust, kes NO99sse aegade jooksul (!) oma panuse on pannud ja jälje jätnud. Pealegi, ega me veel lõpetanud ei ole, nälg on kõigil endiselt alles. Ka seepärast on seekord rahulik, et süda päris pahaks ei lähe ja võib lihtsalt rõõmu tunda. Trupi liikmena on rõõm kõiki kolleege õnnitleda!»
NO99
Mis on Euroopa teatriauhind?