Ann Mirjam Vaikla on mõjutatud Robert Wilsonist

Ann Mirjam Vaikla Foto: Ingel Vaikla

Norra Teatriakadeemia lõpetanud etendus- ja visuaalkunstnik Ann Mirjam Vaikla, kes on tegutsenud interdistsiplinaarse loomeinimesena, sh stsenograafi ja disainerina Põhja-Euroopas ja Ameerikas, on tagasi Eestis. 26. septembril esietendus Kanuti Gildi SAALis koostöös Lærke Grøntvediga tema esimene lavastus «Uncanny You», 1. oktoobrist asub Vaikla aga juhtuma Eesti Kunstiakadeemia Narva kunstiresidentuuri.

Ann Mirjam Vaikla ütleb, et pärast Eesti Kunstiakadeemiat läks ta Norra Teatriakadeemiasse stenograafiat õppima, sest tegemist on väga eksperimentaalse rahvusvahelise kooliga. «Meist moodustati grupid ja nii hakkasime proovima lavastamist ja performance’i tegemist. Mina lähenen lavastamisele peamiselt visuaali ja rütmi kaudu, aga loomulikult saab lavastada igatepidi. Üks kunstivorm ei ole kõrgem kui teine, tuleb ise see roll võtta ja kool aitab edasi,» ütleb Vaikla enne esietendust Kanuti Gildi punases toas antud intervjuus.

-Kanutis etendunud «Uncanny You» puhul olete lavastajana ära märgitud.

«Uncanny You» on meie jaoks üks suur eksperiment. Kõik kunstnikud töötavad võrdselt – lavastaja olen mina koos Lærke Grøntvediga, see on meie visioon, oleme ise kirjutanud tekstid, töötanud dramaturgiaga, on veel näitleja Per Magnus Barlaug, videokunstnik Ingel Vaikla, valguskujundaja Revo Koplus, kostüümikunstnik Ditte Trudslev Jensen ning muusik ja helilooja Kenn-Eerik Kannike. Me kuulame oma meeskonna liikmeid. On ülioluline, mida nemad arvavad. Nimetaksin seda «flat structure»-töömeetodiks, kus hierarhia selle traditsioonilisel kujul puudub.

Ma ei saa Wilsonit mainimata jätta, kuna ta on üks minu suuremaid mõjutajaid. Tema kaudu ma õppisin, kuidas on võimalik lavastada nii, et sa ei ole lavastaja.

-Kui on eksperiment, siis kus siin see riskimoment on?

Mulle meeldib risk väga. Üks eksperimendi tulemuse hindamise võimalus võib olla see, kuidas publik meid vastu võtab. Mind ei kõiguta ainult eesti publiku hinnang. Veebruaris lähme nimetatud lavastusega Lærke kodumaale Taani, Odense linna. Inimestel võib erinevates kohtades olla erinev lähenemine, kõik võib olla suhteline. Väljakutseks on koostöö õnnestumine või ebaõnnestumine. Siiani on olnud töö põnev, ei ole pidanud tegelema mingi jama ja konfliktidega, saab tegeleda loomeprotsessiga ja eriarvamused on loomeprotsessi sees.

-Miks oli teile tähtis kavalehel ära mainida, et tulete just New Yorgist ja olete töötanud koos Robert Wilsoniga?

Viimasel ajal on palju küsitud, kust ma tulen. Erinevaid mõjutajaid ja kohti, kus olen õppinud ja elanud, on olnud mitmeid – seega on keeruline välja tuua vaid ühte konkreetset. Pärast kooli on nii palju toimunud ja juhtunud, ma võtsin oma viimase kogemuse ja ütlesin seda. Ma ei saa Wilsonit mainimata jätta, kuna ta on üks minu suuremaid mõjutajaid. Tema kaudu õppisin, kuidas on võimalik lavastada nii, et sa ei ole lavastaja. Olen olnud Wilsoni assistent ja viibinud ka Long Islandil Watermilli keskuses, mida Wilson juhib.

-Kas teile on tähtis, et inimesed tuleksid vaatama teie etendust New Yorgi ja Robert Wilsoni kontekstis? Põhimõtteliselt piirdub meie teadmine Wilsoni kohta «Aadama passiooni» nägemisega.

«Aadama passioonist» rääkides tundus mulle, et eesti inimesed ei suhestunud otseselt Robert Wilsoniga, kõik keerles peamiselt ümber Pärdi. Vaatajad seadsid suure küsimärgi alla muusika illustreerimise liikumise ja kujunditega. Vähemalt jäi minu jaoks kõlama selline kriitika, kus keegi ei tahtnud otseselt näha kahe kunstniku vahelise koostöö võimalikkust. Siiski ei tähtsustaks ma üle Wilsoni rolli täna esietenduva lavastuse juures.

-Teete oma tööd siin Eestis, Kanuti Gildi SAALis, aga räägite Trumpi retoorikast, demokraatia kahanemisest ja natsionalismi tõusust Euroopas? Kas teid päriselt huvitab Trumpi retoorika?

Jaa, huvitab küll. Kes tuleb meile siia külla? Reedel (29. septembril) toimub Tallinnas Euroopa Liidu valitsusjuhtide ja riigipeade kohtumine. Liiklus on kinni. Eesti on hetkel poliitika keskpunktis. Mõned peavad seda auasjaks. Minu seos Trumpi retoorikaga on otsene, olin just siis New Yorgis, kui Trump võimule tuli. See meeletu isiklik kurnatus, see, kuidas minu oma eraelu sai nii palju mõjutatud meediakajastustest. See hakkas mind tõsiselt häirima. Polnud enam ruumi oma mõtetele, kogu see retoorika oli valdav. Sel eluperioodil lasin ennast väga tugevalt mõjustada nii Eesti kui ka Ameerika meediast. Miks siis mitte lugeda meediat, kui kõik toimub just seal, kus mina olen, galeriis korraldati valimisteemalisi üritusi. Ma näen esimest korda, kuidas ameeriklased ehk mu sõbrad on täiesti endast väljas ja väga suures masenduses. Loomulikult ma suhestun sellega, aga samas peab olema ka võimalus distantseerumiseks. Situatsioon oli väga groteskne. Aga jah, ma olen nõus, pole mõtet teha lavastust Putini Venemaast või Trumpi retoorikast, kõikidest suurtest asjadest korraga.

Meie lavastuses on üks tugev aspekt veel – meedia kui meelelahutus. Hommikul tõusen üles, joon kohvi, söön muna ja kuulen uudistest, kuidas Põhja-Korea ütleb, et USA on neile sõja kuulutanud. See tundub ebareaalne, mida see tähendab, mis järeldused ma peaksin tegema? Teemasse ma väga ei lange, aga sellest tekib just nimelt see uncanny-efekt, millest me lavastuses räägime. Õõvastav maailma tajumise viis, mis on reaalsuse ja ebareaalsuse vahepeal. Veel vaid 20 aastat tagasi ei jõudnud uudised meieni sellise intensiivsusega, aga nüüd elame kaasa. Miks ma peaksin seda kõike teadma? Ja kas sõda siis on või ei ole?

-On see siis hea või halb, et me seda kõike kuuleme?

Ma olen tagasisidest aru saanud, et vaatajad soovivad teatrist saada vastust või mingit positiivset impulssi või isegi lootust. Ma arvan, et mingi vastuse meie lavastusest saab, mingi lisapoint ikkagi on peale selle, et me kirjeldame, milline maailm on, aga ma ei saa seda sulle ette ära rääkida. Siinkohal mainin taas Wilsonit, kes ütles, et teatri vaatamiseks on nii palju viise, igaühel tekivad erinevad referentsid ja seosed. See ongi teatri kõige suurem võlu, ma ei taha rohkem ette seletada.

-Etenduskunstnikud on hirmus targaks saanud. Kunstnikud on hakanud töötama nagu teadlased. Igatsen kunstnikult sellist prohvetlikku ettekuulutust või nägemust minevikust, mis esmapilgul kõlaks totaalse valena, oleks radikaalselt subjektiivne vaade.

«Documentali» kuraator oli näituse üles ehitanud nii, et sa ei saanud aru, mis teos kellelegi otseselt kuulub, kes on autor. Tegemist oli tervikuga, vaataja sai suhestuda tööga, mitte selle teinud kunstnikuga. Minu ideaalmaailmas peaks teos elama oma elu, eraldi kunstnikust.

-Miks peab etenduskunst olema nii rahvusvaheline?

Me oleme palju mõelnud keele peale. Miks me räägime ikkagi inglise keeles, miks me üldse räägime laval. Aga me tahtsime mõelda ja kirjutada, nüüd tulevad mu vanavanemad vaatama ja ma saan aru, et see saab takistuseks.

Lisaks on veel loomemeetod, mis sisaldab kõiki neid välismaa residentuure. Aga me siiski oleme mõjutatud kõikidest nendest kohtadest, kus oleme töötanud. Mu isiklik seisukoht on, et ma tahan töötada koos oma sõprade ja mõttekaaslastega, kes paraku on enamjaolt kõik välismaal ja teistest rahvustest.

Tahan leida nendega ühise keele, ma ei pea silmas nüüd inglise või eesti keelt. Euroopas on selline asi võimalik ja see on fantastiline. Tahan siiski rõhutada, et antud lavastuse kogemine ei jää kindlasti inglise keele taha.

- Kui teid huvitab rahvusvaheline maailm, siis miks te Narva lähete?

Ma kavatsen rahvusvahelise tutvuste võrgustiku Narva tuua. Ja tegemist on kõige huvitavama kohaga Eestis. Tohutu suured kontrastid saavad seal kokku. On põnev hakata selle kõigega suhestuma, ehk avaneb võimalus ka mõni muudatus läbi viia. Päriselt tahaks kohaliku kontekstiga tegeleda.

Kunstiskeene on Narvas kindlasti juba olemas. Tegemist on tundliku teemaga, pole mõtet lammutama minna. Ülesehitamist tuleb lihtsalt jätkata ja leida dialoogivõimalusi. Ma otsustasin ka, et lähen sinna päriselt elama, muidugi pean vene keele meelde tuletama.

-Teist saab ametnik?

Isiklikus plaanis leian, et tuleb osata vahetada rolle ning täita samal ajal erinevaid kohustusi: näiteks teha loomingut, kirjutada projekte, analüüsida, taotleda rahastust jne. Ma ei hakka ametnikuks, vaid vahetan rolli, neid tuleb ikka ja jälle vahetada.