Rappaport toetub paarikümne aasta jooksul kogutud rikkalikule allikmaterjalile, mille põhiosa moodustavad kaasaegsete tunnistajate kirjeldused. Diplomaadid suhtlesid kodumaaga, ajakirjanikud saatsid koju reportaaže, aga ka erakirju perekonnale ja sõpradele, paljud pidasid päevikut.
Just nende dokumentide kaudu avaldub kujukalt Petrograd enne veebruarisündmusi. Sellega kõrvutatuna tulevad eriti reljeefselt välja toimuvad muutused nii poliitilistes oludes kui ka poliitilises kultuuris ja väärtushinnanguis.
Võib julgelt väita, et teose kõige suurem väärtus ongi allikaline baas, täpsemalt allikate ringi rikkalikkus ja vahetu iseloom. See ei ole mitte aasta(kümne)id hiljem kirja pandud taganjäreletarkuses memuaristika kogum (kuigi leidub ka selliseid), vaid üpris väikeselt ajaliselt distantsilt, mõnikord isegi tunde hiljem kirja pandud mõtted ja elamused.
Kasutatud on ka tuntud tekste – näiteks oktoobripöörde kajastuste klassikasse kuuluvat John Reedi «Kümme päeva, mis vapustasid maailma» (1919) ja päris anonüümsete autorite reportaaže, mis ilmusid omaaegseis ajalehtedes, kuid kust leitud tähelepanekud pole autorite anonüümsuse tõttu vähem sisukad.
Kuna allikmaterjali on palju, siis jagus ka sündmuste vahetuid tunnistajaid mitmele poole: relvatehase rüüstamise tunnistajaks, pooltühjadesse teatrisaalidesse, arhiivide põletamisele, üheks välismaalaste meelispeatuspaigaks oleva Astoria hotelli rüüstamisele. Mitmed näited demonstreerivad, kuidas tekkinud kaoses hakkama saamine nõudis laveerimisoskust, leidlikkust, külma närvi. Kuidas kuulide vihisemine kõrvus muutus ühel hetkel igapäevaseks reaalsuseks.
Rappaport on oma jutustajaande siin täielikult ära kasutanud, täpsustades tegutsejate omavahelisi suhteid. Teos on üles ehitatud põnevusloona ja aines seda ka võimaldab. Sündmused rulluvad lugeja ees lahti samm-sammult, pinevamatel hetkedel isegi tundide kaupa, kuni kulminatsioonini, ja võimaldavad lugejal samastuda.