Suur Oktoober kui nõukoguliku kunsti kohustuslik juhtmotiiv

Ajaleht Tee Kommunismile. Foto: Repro

Igal korralikul nõukogude inimesel oli aastas kaks sünnipäeva: enda sünnipäev ja kodumaa sünnipäev. Viimast tunti rahvasuus kui oktoobripüha, ametliku ajaloolise nimega Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon, kõnekeelsemalt (ent mitte vähem ametlikult) Suur Oktoober. See tähistas kõigi nõukogude inimeste jaoks Valguse võitu Tumeduse jõudude üle. Enne Oktoobrirevolutsiooni valitses inimkonna ajaloos riikliku ajalookäsitluse kohaselt pikk ja pime öö.

Oktoober sai NSV Liidus kõige nõukoguliku sünonüümiks, olles osa sakraliseeritud isikute, sümbolite ja paikade eliitseltskonnast, kuhu kuulusid veel: punalipp, viisnurk, Lenin ja Punane väljak ning mingitel perioodidel ja erineval määral ka Stalin, Laika ja Gagarin. Nõukogude Liidus oli kunst rakendatud poliitilise propaganda vankri ette – sellele kehtis selge riiklik tellimus, mille sisulisi ja vormilisi nõudmisi andis võtta kokku mõistepaariga «sotsialistlik realism». Kõrvalekaldumised sellest doktriinist olid teatud perioodidel koguni kriminaliseeritud.

Suur Oktoober oli üks nõukoguliku kunsti kohustuslikke juhtmotiive. Seda sündmust kujutavad teosed (eelkõige maalid, plakatid ja luuletused) leidsid laialdast eksponeerimist ja tiražeerimist iga aasta 7. novembril ning sellega piirnevatel päevadel ning nädalatel. Selleteemalisi luuletusi avaldati regulaarselt ajakirjades ja ajalehtedes – viimased olid revolutsiooni aastapäeval trükitud silmatorkavalt sageli vähemalt osaliselt punase tindiga. Aga paljud neist jõudsid ka luulekogudesse.

Oktoobriteemaliste pühendusluuletuste kõrgaeg Eestis oli 1940. aastate teisel ja 1950. aastate esimesel poolel. Kohalik proosakirjandus pole seda sündmust erinevatel põhjustel eriti kajastanud. Järgnev ülevaade ei pretendeeri tekstide ega autorite osas ammendavusele ning püüab hoiduda ideoloogiliste ja esteetiliste hinnangute andmisest.

«Üle öö maailma ümber teha ei jõua keegi»

Oktoobrirevolutsiooni proletaarseid meeleolusid ja ideaale kajastab napil ja kujundlikul moel Eduard Vilde samal aastal (1917) kirjutatud lühijutustus «Kui tuli tähendus...». Eneseväärikuse kaotanud peategelast külastab painaja, kes küsib: «Teie, töölised, olete inimesed, aga kus on teie tähendus? Teil ei ole tähendust! Te teete kõik, ilma teieta ei oleks midagi, aga teid endid pole olemas, sest teil ei ole tähendust! Teid palgatakse, kui tahetakse, ja vallandatakse, kui tahetakse, ja sõimatakse, kui tahetakse, ja pistetakse türmi, kui tahetakse!» Lugu lõpeb ühtepidi traagiliselt, ent samas helgelt tööliste koosolekul, kus peategelane alustab oma pöördumist kuulajate poole sõnadega: «Teretan teid, seltsimehed!»

Rudolf Sirge «Rahu! Leiba! Maad!» (1929) on viieosaline romaan, mille tegevus toimub Tartus 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni eelsetest päevadest kuni sakslaste tulekuni 1918. aasta veebruari lõpus. Mõne lausega vahendab Sirge seal Oktoobrirevolutsiooni järelkajasid, asetades revolutsiooni – kui pealtnäha ideoloogilise nähtuse – bioloogilise olelusvõitluse konteksti. Üks romaani tegelastest mõtiskleb: «Eks ole ju kogu elu maakeral rajatud üksteise kasutamisele: taimed kurnavad mullapinda, toitudes neist, loomad taimedest, ülemad loomad alamaist, inimene loomist ja lõpuks võimuahnem inimene ja valitsemishimuline püüab omale alluvaid nõrku panna oma hääolu eest töötama... Üks-seesama ahel kõik. Ja seni kui ei ole muutunud elavate olendite loomus, psühholoogia, nende olemus – ei muutu maailmas mitte vähimatki. /.../ Või kui kommunismi või mõne muu õpetuse järele kaotaksime selle näiteks kõik... mis jääks siis järele? Kas mitte tühjus äkki?»

Ta jätkab: «Niihästi nõukogud kui ka kodanlaste maapäev püüavad end teha maa ja rahva peremeesteks, mille peremehed nad kumbki pole, sest nad ei esinda kindlat rahva enamuse tahtmist, nad on kihihuvide kaitsjad. Ja nii kui üks võidab, langeb teine... Ning tõsisest vabadusest, mis seatud eesmärgiks, jäädakse nii ikka sama kaugele, kui oldi enne... /.../ Üle öö maailma ümber teha ei jõua keegi. See toimub pikaldaselt, samm-sammult, nii iseenesest. Siis sünnib igale õigus ja õiglus, siis võime rääkida kogu inimkonna ja rahva paremaks ja õiglasemaks muutumisest.»

Põhjus, miks see romaan nõukogude ajal ühtegi uustrükki ei näinud, peitub ilmselt muuhulgas just neis sõnades. 1950. aastate lõpus töötas Sirge kõnealuse teose täielikult ümber ning avaldas 1961. aastal nime all «Tulukesed luhal». Selles leidub lühike kirjeldus võimuvahetusele järgnenud päevast Tartus: «Suur Oktoobrirevolutsioon lõi tiivad laiali, kerkis kohinal linna kohale... Öö hakul võtsid komissarid ühe asutuse teise järel kodanliku juhtkonna käest üle, võtsid peremehe kombel, kes on koju tulnud, enamasti ilma vaidluste ja vastupanuta. Töörahva löök ei tulnud ootamatult, seda oli isegi oodatud, kuid ta paiskas ometi Ajutise Valitsuse ametimehed täielikku segadusse. Härrased püüdsid Petrogradi telegrafeerida. Ent telegraaf ei teeninud enam neid. Härrased tõttasid pealinna sõitma. Kuid püssiga tööline teatas jaama uksel: sõjaseisukord, kolme päeva jooksul linnast väljasõitu ei ole. /.../ Hommikul ilmusid tänavaile ka esimesed punase varrukalindiga tööliste patrullid – Punakaardi algrakukesed.»

Samal õhtul raekoja platsil aset leidnud miitingut kirjeldab Sirge järgnevalt: «Nagu tormist tõstetud meri voogab rahvahulk, mis täidab avara raekojaesise ja sinna suubuvad tänavaotsad. Täidab sel aastal juba mitmendat korda, tänuga vabadusetoojaile, helde poolehoiuga neile, kes võitlevad rahu, leiva ja maa eest. See sonnulooris päikesega oktoobripäev ei ole püha- ega pidupäev, ei seista siin ka piduriietes. Ent ometi valitseb pidulik-ülev meeleolu. Tööriietes meeste näod selgivad, naised löövad õhetama, soldatid rivis keeravad pead, kui Mehin kõigutamatu kindlusega kõnetoolist teatab: «Ajutine Valitsus on kukutatud. Riigivõim on üle läinud Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu organi – Sõja-revolutsioonikomitee kätte. /.../ Otsekui ime on sündinud: väsinud, kurnatud, näljaste inimeste nägudelt helkab taas lootust, enesekindlust, usku tulevikku, iseendasse.»

August Jakobsoni neljaosalise romaanitsükli «Tuhkur hobune» 3. osa, mis kannab nime «Punane aasta» (1930), kirjeldab muuhulgas Oktoobrirevolutsiooni-järgsetel päevadel Pärnus aset leidnud koosolekut, teraviljavarude natsionaliseerimist ning kohaliku linnalähedase mõisa ülevõtmist. Teose alguses töötuse ja nälja käes kannatav peategelane saab uues võimuhierarhias tähtsaks isikuks ning leiab end seejärel kiiresti korruptiivse iseloomuga mõtetelt: «Olles säärasel kõrgel kohal võid sa üsna kergesti kõrvale juhtida kõik üleliigsed maksud ja raskused, mis võivad sind muidu tabada.»

Kui mõni kuu hiljem – täpsemalt järgmise aasta veebruaris – muutub sakslaste võimalik sissetung tõenäolisemaks, on tema kui kohaliku mõisa vägivaldsest ülevõtmisest osavõtnu hirmul ning neab uue nõukogude valitsuse saadikuid Petrogradis, kes «ei osanud teha midagi muud, kui selle hädise ajutise rahu /.../ Ehh, pole nad lojused põrmugi paremad, kui see Kerenski oli!». Ehkki Jakobsonist sai 1945. aastal ENSV teeneline kirjanik ning 1947. aastal ENSV rahvakirjanik, ei leidnud see teos nõukogude ajal mõistetavatel põhjustel uuesti avaldamist.

Juhan Madarik (Johannes Lauristin) kirjutas 1930. aastate lõpus romaani «Vabariik», mille 3. osas peaks teose iseloomu ja seal kujutatud sündmuste üldist kronoloogiat arvestades olema juttu ka Oktoobrirevolutsioonist, kuid nimetatud osa on senini kahjuks teadmata kadunud.

«Risu viimse roogivad me hoovist...»

Eesti luules on Oktoobrirevolutsiooni käsitletud paatoslikult, rõhudes selles osalenud ajalooliste isikute ning tööliste, soldatite ja talupoegade heroilisusele. Käsitluslaadilt ja tundetoonilt meenutavad need peaaegu eranditult oode ning hümne. Oktoobrirevolutsiooni kujutatakse kui epohhi, misjärel hakkas maakera pöörduma vasakule.

Paul Viiding on maalinud ühes 1944. aastal avaldatud tekstis võika pildi revolutsioonieelsest ajast: «Ränk vägivald ja jäme vale / meid piiras nagu mülkasoo. / Näis, päikeselgi tuhmub pale / ja uni lohutust ei toond. // Ei inimesi, ainult kesti / sel ajal nägid hämaral. / Jäid üllast järgi ülbed žestid, / vaim oli paindund võimu all. / Ei ainsat sõna, milles julgust / ei ainsat tegu, milles au. / Tõest tehti pagendatud hulgus, / kaup müüdav pidi saama aust. // Mis võis veel juhtida ja hoida / meid, käijaid pimeduse teel? / See oli lootus, et kord koidab / uus inimsuse hommik veel.»

Sama tundetooni kannab Mats Traadi luuletus «Kommunism» kogust «Kandilised laulud» (1962): «Homme algab maailma haavatud lagendike kohal / juubeldav, aegade eredaim päev, / mil inimkonna lootustetahvlilt / pühitakse jäädavalt maha / närbunud, / veres immutatud mõisted / ja rõõmust värisev töömehekäsi / kirjutab asemele / puhtad, inimlikud tõed.»

Juhan Lilienbach kirjutas 1917. aastal – võimalik, et Veebruari- ja Oktoobrirevolutsiooni vahelisel ajajärgul – lühikese neljarealise luuletuse, milles ilmutab leninlikku totaalset kompromissitust: «Ju jälle wälgub rewolutsioni tapper... / Puuraiuja, nüüd ole otsustavalt wapper: / känd saagu häwitatud kõigi juurtega, / nii pisikeste kui ka suurtega.»

Villem Buki luuletus «Seitsmendal novembril» on kirjutatud ilmselt üsna vahetult peale revolutsiooni toimumist: «Me ainsa tõega võime leppi: / kõik ühe eest, üks kõige eest. / Ei vaja valitsusekeppi, / ei hoolekandjat peremeest. [...] Kommuun maailma veel ei valda – / on siin ja sääl tal tõkked ees. / Kuid juba jõudnud iga kalda / hüüd: «Maha vürst ja peremees!»»

August Lukini poeem «Oktoober», mis avaldatud 1925. aastal kogus «Võitluse helinad», käsitleb revolutsiooni kirjeldustega koonerdamata eepilises vormis. Selle algus kõlab nii: «Tuul kõle rabistab akende taga, / puilt koltunud lehed langenud maha. / Pursuid end peitnud kardinate taha, / kõik uksed lukustand – aga ei maga. // Ilm tormine pime. / Suur ajaloo ime / sündimas Piiteris kohutav, / kodanlust hirmsasti ohutav...» Muuhulgas leidub tekstis ka võitlusstseen: «Võitluse tulede sähvivas kumas, / kuulipritsi, suurtükkide kuulide sumas / töövägi junkrutelt barrikaadid võtab, / Talvelossini tormihoos tõttab...»

Talvepalee vallutamise hetke on läbi selle käigus hukkunud madruse (luulemina vanaisa) loo 1955. aastal avaldatud värssidesse valanud Th. Allikas: «Ta langes keset karmi käsivõitlust / just tsaaride palee ees tänaval. / Ja suure revolutsiooni võitu / ei antud kaasa pühitseda tal. // Ei pidanud ta paljuks eluhinda, / kui tormijooksuks tõusis töölisklass. / Ja julge võitlusega poja rinda / ta kommunismi alged istutas.»

Vladimir Beekman on avaldanud kogus «Laul noorusest» (1952) luuletuse Lenini kõnest Teisel Ülevenemaalisel Nõukogude Kongressil, mis toimus Oktoobrirevolutsiooni-järgsel päeval: «Siin talupoeg ja sõdur kõrvu, / seal tööline ja madrus koos, / maailma hämmeldunud kõrvu / käib nende kõne raudne hoog. / Ei Siberis, ei üksikkonges / neid enam tsaarid hoida või – / nad tõstsid relvad. Teine Kongress / on nende, rõhutute võim! /.../ Siin iga saadik rahvast teenib, / siin sünnib vaba rahva riik... / Ja laua ääres istus Lenin – / suur, lihtne, raudne bolševik!»

August Lukini 1932. aastal avaldatud kogus «Virgunud maa» leidub terve tsükkel tekste alapealkirjaga «Oktoober». Ühes neist vaatab autor revolutsioonisündmustele tagasi: «Võitlust pidanud me järjest vahvalt, / kuigi mõni meist ehk maha jäi. / Õigustuse saime töötavrahvalt: / korraga – tsaar kukutud siis sai. // Selle järel kodanluse vallid / pihuks tallasime oma teel. / Rookisime Augeiase tallid / viimaks lõplikult puhtaks veel.» Sama temaatikat jätkab ta luuletuses «Oktoobripäevil»: «Oli orjus, tsaar, tirannia, / vägivald, ja võllad rippusid. / Vabaks tegime me Venemaa. / Kandkem enamlaste lippusid! // Akna taga vilet ajab tuul, / sügistuul – maailma võitjana... / Tõesti, ütleb rõõmul minu huul, / ajal sel õnn, au on elada!» Tekstis «Oktoobri aastapäeval» lisab Lukin: «Kui tõusvad tulelõkked ääsist palavamad / nii sulatavad Sinu kaunid soovid / ka mõlgutused vaenuilmast salajamad, / ja risu viimse roogivad me hoovist.»

Villem Buki 1926. aastal avaldatud kogus «Sula» leidub luuletus «Proletaarne revolutsioon», mis käsitleb muuhulgas revolutsiooni kriitilist suhet religiooni: «Siin põlevad kaagipuud, troonid ja võllad, / altarid, templid ja hiied ja ristid, ja urnad, / mis kuhjanud maapinnal usu ja orjuse ämarad ajad.»

Peno Alnovo kogu «Oktoobrilaulud» (1931) sisaldab poeemi «Naroova» Narva Kreenholmi tekstiilitööliste elust revolutsioonijärgsel ajal, mis näitab ilmekalt, kuidas revolutsioon on lepitanud töölise nii töö, töövahendi kui ka töödejuhatajaga: «Oktoober võitlusele andis uue sihi – / pühkis higist nõretavalt turjalt kurnajate kihi. / Vabrikus süstadki vilguvad virgemalt – / tööline teisiti hingab – kergemalt. / Meistergi töölist ei sõima nüüd tõpraks... / Masin on töölisel liitlaseks – sõbraks. / Töölist ta enam ei näri, ei pure. / Nõnda on töötada mõnus ja tore.» Sama mõtet kannab ka Ilmi Kolla 1950. aastal avaldatud luuletus «Oktoobri nimel»: «Me elu nüüd on nagu ime – / töörõõmusid ja päikest täis.»

«Meid edasi kutsub Oktoober! Loogem igal maal oma Oktoober!»

Paljudes luuletustes on nende autorid rõhutanud Oktoobrirevolutsiooni globaalset ajaloolist tähtsust ning missiooni. Hugo Angervaks kirjutab poeemis «Emajõe rapsoodia» (1977): «Talvepalee vallutamine / polnud mitte / ühe suure tsaarilossi vallutamine, / vaid sissetung / uude maailma [...] Esmakordselt inimkonna ajaloos / sai töölisklass võimaluse näidata, / et ta on Suur Demiurg, / mille õlgadele tugineb planeet Maa.»

Johannes Semperi kogus «Kuidas elaksid?» (1958) leiduv luuletus «Kui ärkab rahvas» seab Oktoobrirevolutsiooni kronoloogilisse perspektiivi, nimetades Veebruarirevolutsiooni kujundlikult kevadeks: «Kes suutis vaos hoida kevadmaru, / kui vabadusest laulis kogu laotus! / Kuid peagi nägi rahvas ja sai aru, / et poolik võit on sama väärt, mis kaotus. // Veel varjus olles Veebruari süles, / kuid tõusvaist vastutuultest jõudu saades, / Oktoobris lõid need kõrged lained üles, / mis äratasid meeli kõigis maades.»

Peno Alnovo luuletus «Kümnes», mis on kirjutatud revolutsiooni 10. aastapäevaks, lõpeb lootuses: «Las möödub mõni aasta veel ja siis: / New-York, Chikago, London ja Pariis, / Berliin, Tallinn, Barcelona – / kõik, kus on valitsenud kodanlus vast toona / all Internatsionaali võimsat müha / pühitsevad suurt Oktoobri võidupüha.» Tallinna puhul osutusid need soovid tõeseks 13 aastat hiljem.

Valeeria Villandi luuletus «Homme õitsevad siin aiad...» (1951) räägib Oktoobrirevolutsiooni praktilisest mõjust Turkmenistanis, viljaaedade rajamisest kõrbesse: «Täna ei ole siin aedasid veel, / kuivuses kõrbevad liivad, / aga kõik rajad on lahti, mis veed / peagi ju kõrbeni viivad. // Kõrbede maa, sina, Turkmenistan, / õnne toob palju me sajand, / sulle ja kõigile stalinlik plaan / helgema homse on rajand. [...] // Kuulen, kuis kõneleb Moskva, me maa / on suurtele töödele uhke. / Kõik see teoks saab, Turkmenistan, / mis Oktoobri tormihoos puhkes.»

A. Tulik läheb sellest utoopilisest ideest revolutsiooni 30. aastapäevaks kirjutatud luuletuses veelgi kaugemale, avaldades lootust rajada Oktoobrituules muuhulgas ka uusi meresid: «Jõust, mis raskust ründab, rajab uusi linnu, / tehaseid ja meresidki üleöö, / noorusest, kes keelamata elu hinda / iga võõrast saagitsejat lööb. // Meie võimsus kasvab ühes auga / kommunismihoone valmides. / Suur Oktoober! Kes võiks sellest laulda / teisiti kui võidusalmides!»

Vladimir Beekman on avaldanud kogus «Laul noorusest» (1952) luuletuse «Punasel väljakul», kus autor jalutab koos kolleegiga Hiinast Moskva Punasel väljakul – «maailma tsentris»: «Me mõtleme, et iga üksik kivi / Oktoobri rünnakuid sel platsil teab, / et homme joondub siin paraadrivi / ja seisab Stalin, näed, tribüünil seal. /.../ / Mu sõbra saatis kauge Peking siia / ja Moskva kohtas teda särades. / Oktoobri valgust Moskvast kaasa viia / ta tahab oma noores südames.»

Juhan Sütiste 1944. aastal kirjutatud luuletus «Oktoober» ennustab ette uusi ülemaailmseid poliitilisi torme: «Oktoober – tormidekuu! Nii mäletab sind minu noorus, / otsekui küllastund pais vabastas umbunud veed. / Rahvad siis tõusid ja mandrid lõid kõikuma voolus, / tõele ohvriks nad tõid valu ja nälga ja verd. /.../ Tea siis, sõber või vaenlane: iial mis saatus meid ootab – oktoober on tormidekuu: tormidest selgineb ilm.»

Oktoobrirevolutsiooni suurust ja tähtsust on välja toonud Mart Raud oma 1953. aastal ilmunud luuletuses «Oktoobri jõud»: «Ei võitlust, ei võitu aegade loos, / mis surematum ja suurem / kui see, mis Oktoobri tormide hoos / tõi meid oma lippude juurde.» Oma 1947. aastast pärinevas luuletuses «Suur Oktoober» rõhutab Raud revolutsiooniga seoses internatsionalismi ideed: «Suur Oktoober rahvad liitu põimis, / vennalikult käsi võttis käe. / Suur Oktoober on me jõud ja võim, mis / võitnud on ja võidab iga väe!»

Jaan Kärner jõuab Oktoobri suuruse hindamiseni 1943. aastal kirjutatud luuletuses «Lenin meie keskel»: «Ei ole surnud ta, vaid elab meie keskel, / kui juht ja seltsimees käib kaasas nendega, / kes vankumatult ajal verisel ja raskel / ta nimel võitlemas on ühtse rindena, / et kaitseda Oktoobri saavutusi suuri: / me loovat vabadust, ja elu, ja kultuuri.»

Felix Kotta kogus «Kindlal sammul» (1950) leidub mitmeid luuletusi, mis osutavad, et  Oktoobrirevolutsiooni võit on avanud tee uutele järgmistele võitudele, mis pole rahuajal enam sõjalis-poliitilised, vaid puudutavad nõukogude inimeste eluolu kõiki tahke. Oktoober on Kotta jaoks kogu uue elu sümbol, elust on saanud poeem: «Üha, Oktoober, su võitude teed / tähistab rõõmuaplaus. / Meie elu on helisev võidupoeem, / see on oktoobrilaul.»

Erni Hiir kirjutas 1966. aastal, et Oktoobrist kui suurest teest, mis viib ühtepidi kujundlikult ellu ning teisalt päris otsesel moel suurde maailma, et seda sotsialismi ja kommunismi ideedega üle võtta: «Jääb avatuks Oktoobri suurtee, / viiv ellu avarasse, suurde. /.../ / Meid edasi kutsub Oktoober! / Loogem igal maal oma Oktoober!» Ühes teises samal aastal kirjutatud tekstis on Hiir mõtetes Vietnami töölisklassiga, kes pidas samal ajal lahinguid imperialistliku USAga: «Mida meie juba läbi käinud, / mida kõik juba näinud, / see teil on nüüd käes, / on ees. / Legende Oktoobriteest / te unelmaisse salvestand lastena.» Luuletuse viimastes värssides avaldab Hiir kahe riigi tulevikku vaadates lootust, et «Koos / homme taas jagame muret ja tööd, / ehitades, taastades. / Koos / võitleme, võidame päevavalgele / Kõik maailma rõhumistööd. / Koos / võidukat teekonda algame / Suure Oktoobri juubeliaastasse!».

Kooliõpilane Hille Kask kirjutas 1949. aastal: «Noored, vanemate võite / me ei lase tuhmuda! / Töötagem, et ikka õitseks / suur Oktoobrivõidu maa!»

V. Lebedev-Kumac tervitab 1940. aastal Rahva Hääles avaldatud luuletuses võimalust Oktoobri pidupäeva esimest korda Eestis riikliku tähtpäevana tähistada: «Lipp uhkelt lehvib Toompea tornilt alla / ta oma helgi Kremli lipult saab. / Nüüd esmakordselt meie keskel algad / Oktoobrit sind – vaba Eestimaa. // Kui rõhuv uni – mida pidid kandma / siit eilne tinaraske ike kaob. / Maa laulab Narvast kuni Pärnu randa / ning Tallinn vabaduselaulu taob.»

Valeeria Villandi rõõmustab luuletuses «Sa oled imeliselt noor» (1960), et (eesti/nõukogude?) rahvas sai Suure Oktoobri näol endale uue isa ja igavese nooruse: «Sa oled muutund imeliselt nooreks, / kõik tööd ja teadused on nüüd sul peos. / Su uueks isaks sai kord Suur Oktoober / ja sinu teod on tuleviku teod.»

Johannes Semper teeb luuletuses «Kui ärkab rahvas» katse siduda revolutsiooni mitte üksnes kujundlike loodusmotiivide, vaid ka konkreetsete looduse ilmingutega – mäed ja jõed rõõmustavad siin koos võimule tõusnud proletariaadiga: «Kui ärkas rahvas, ärkasid ka sina, / sus särama lõid tõusva päeva tõed. / Nüüd vana ilma näed sa surilinas, / kuid uuest laulavad kõik mäed ja jõed.»

«Kui poleks seda päeva, kes oleksin sel puhul mina siis?»

Revolutsioonipaatose sidumist isiklikuma tundetooniga pole üritanud just paljud, ent mõned siiski. Näiteks Felix Kotta luuletuses «Oktoobripäev» (1958): «Kui rohke saagi, mida sügis jagab, / on salve kandnud rahva töökad käed, / siis idataeva halli pilve tagant / mu kodumaale kiirustab üks päev. // Ta välimuses erilist ei näe ma, / puuoksal ripub jäine vihmapiisk. / Kuid mõtlen ma: kui poleks seda päeva, / kes oleksin sel puhul mina siis? // Põrm koonduslaagri niiskes liivaaugus? / Poolnälgind töötu börsiukse ees? / Või oleks päästnud näljast, kogupaugust / mind orjameel, töö palehigi sees? // Kuid kanda hingel alanduse mustust / on raskemgi kui surra õigel teel. / Ma oleks elu muutmatusse uskund / ja ühtki tähte poleks näinud eel. // Ma oleks koduks hüüdnud võõra maja / ja abilisteks ainult kümmet küünt. / Morn papilaul ja vaskne kellakaja / need oleks olnud elu järelhüüd... // Kuid pole nii! Ma inimlikult hingan, / töörahva võidu helget päikest näen: / mu kohal laiub tiivustavalt, kindlalt / suur, kevadiselt soe oktoobripäev.»

Luuletuses «Oktoobrile» (1958) lisab Kotta eelöeldule: «Nüüd ei miski vägi / suuda lahutada / Sinu suurtest teedest / minu väikest rada. // Sinust laulab mulle / mootorite teras. / Sinu rikkus kiirgub / küpses viljateras. // Sinu kõlav kuulsus /kosmossegi lendas, / Sinu tiivustavaid / püüdeid kannan endas.»

Mõtet Oktoobriga soetud isiksuslikust ümbersünnist ja uuest elust jätkab oma luuletuses «Oktoobri lipud» (1958) Johannes Semper: «Jäi elu mul kui veskiratas hootuks, / kui vesi murrab endalʼ teise tee. / Kuid mis ma täna olen? Teine sootuks. / Võin ütelda, et kiirelt sündis see. [...] siis tunned rahva vääramatut tahet, / ta kõrget, mäkke juhtivat ideed, / kui mõistad tänase ja eilse vahet, / näed teadusega sillutatud teed, // siis tunned eneseski säärast hoogu / ja rahvas säärast tõusu vägevat, / et see sind kisub nagu merevoogu / ja arvad uuestisündi nägevat. // Jääb paistma siis üksainus hele valgus / kui tuletorn – Oktoobritäht me ees. / Ma pole noor, kuid elul näib vast algus / ja kogu olemisel mõte sees.»

Hans Pöögelmanni «Laul revolutsioonile» (u 1919) on kantud autori soovist olla revolutsiooni vääriline ning näha seda ülemaailmse maruna edasi mühisemas – tundub uskumatuna, et kommunistina kasutab ta selle väljendamiseks kristlikku motiivi: «Mühise maruna edasi, / taeva ja põrgu suudluse sünnilaps – / Revolutsioon! / Sulle jalgade ette kannan / viimase veeringu võitluses puretud elust: / Oled sa andnud, / oled sa võtnud, – / kiidetud olgu su / – võitluses kõrgete aadete pärast – / verega pühitsetud nimi!»

Peno Alnovo luuletus «Pioneeri tervitus» (1934) osutab, justkui sündis autor (kas otseses või ülekantud tähenduses, mine võta kinni!) koos Oktoobrirevolutsiooniga: «Mu hälli kohal ema valvas, / kui linna vapustas Oktoobri tormi jõud, / kui talvelossi vastupanu halvas / mu isa sihitud Aurora mürsu kõu.» Alnovo räägib samas tekstis veel heast elust Nõukogude Liidus ning oma kasvamisest oktoobrilapse ja pioneerina, kuid muretseb samas, et seda head elu pole maailmas paraku kõigil. 1934. aastal, kui see luuletus on kirjutatud, paistis lootust olevat Hispaanial: «Me teame – musta surve paisu tagant / Hispaanias on pääsenud Oktoobri tormi veed. / Nüüd seda tormi võiduks paisutada / on – punalipsukandjad – vaid üks tee. // On tee, mis mööda minu isa sammus, / kui puhkasin ma hällis veel. / On tee, mis Lenin näitas juba ammu. / Ei tohi taganeda sellelt teelt.»

Debora Vaarandi 1949. aastal kirjutatud luuletuses «Oktoobris» vaatab oktoobripühal ajas tagasi ning võrdleb aega oma isa ajal ja praegu: «Mu isa oli üsna palju lugend, / tark, töökas, pisut süngevõitu mees. / Ses külas oli ta ehk rohkem tugev / kui teised elu kivipalge ees. / Ta oskas kõike oma käega teha. / Ta raius kambriseinad, voolis rehad / ja meile meisterdas ta kaunid lelud. / Kuid ta ei osand ümber teha elu.» Vaarandi leiab, et Oktoobri tuules on elu läinud sotsialistlikul Nõukogudemaal tolle ajaga võrreldes paremaks ja lõbusamaks: «Seal igaüks nii rõõmutuna rühmas, / ja väga üksi elati sel vaesel maal, / ma kuhu praegu vaatan läbi sügisvihma. / Seal kõik on kitsas – põllud, tänavad... / Seal ühe katus teise õue varjab. / Ei mahu käima mitme pere karjad / seal ühel kaevul joomas. Põhjaveed / ei leia ühisesse suurde kraavi teed.»

«Hommik, mis puhkes kõigi aegade heledaimaks päevaks»

Kuna Oktoobrirevolutsioon muutus nii ideoloogilises retoorikas kui ka ilukirjanduslikes tekstides ise sümboliks ja personifitseeritud subjektiks (millele osutab läbiva suurtähe kasutamine sõnas Oktoober), oli seda keeruline allegoriseerida. Ometi on seda üritatud.

Kõige enam on kirjutatud ja räägitud Oktoobri teest. Nagu näiteks selles Harald Suislepa 1952. aastal avaldatud luuletuses: «Ees säravad sihid kui viisnurksed tähed, / kui Kremli rubiintähed säravad need, – / ja kindlalt me kodumaa edasi läheb / vaid õigeimat, võidule viivat teed. // See tee Oktoobris sai rahvaste teedeks, / kes orjuse ahelad lõhkusid siis. / Kõik näevad nüüd tõde, ja kõikides keeltes / oktoobrilaul kajab kui võitlusdeviis.»

Felix Kotta 1958. aastal kirjutatud luuletus «EKP-le» võrdleb Oktoobrit ja tema valgust majakaga: «Kui palju haudu mustas Sinu ees! / Kui süngeid pilvi Sinu taevas rippus! / Kuid, väesalk vapras Lenini armees, / Sa hoidsid kõrgel punast võitluslippu. // Su kangelaste verd ja higi jõi / pikk heitlustee, kus sööstsid tulest tulle, / kuid valgus, mis Oktoobris loitma lõi, / detsembriöilgi majakaks jäi Sulle.» Karl Laas kirjutab revolutsiooni 30. aastapäevaks 1947. aastal kirjutatud tekstis: «Me tahe terastunud / oktoobri kargeis tuultes.»

Valguse motiivi kasutab A. Virgiuse luuletus «Säde» (1946): «Aastasadadest läbi töörahva teadvusevallas / hõõgus sütitav säde – vendluse, õigluse eos; / Hõõgus lõkkele endes, kes surutud ikke alla – / ja võitluseks relva haarasid rakkus peod. // [...] // Mis kord oli säde – nüüd saanud on loitvaks tuleks, / mille valgusel jäädavalt taganend ängistav öö. / Mis kord oli mõte, nüüd saanud on maailmaks uueks, / kus hindame inimest, hindame ausat tööd.»

Mart Raua luuletus «Oktoobrivõit» (1947) räägib Suure Oktoobriga seoses sädemetest ja leekidest: «Lõi kõrgeks leegiks sädemete lendlus. / Murdlained mürisedes kokku lõid. / Kõik kütked murdis vabadus ja vendlus – / Oktoobri võit». Erni Hiir räägib kogus «Heledamaks muutub päev» (1967) Oktoobri leekjate lippude sädelemisest: «Oktoobri leekjate lippude lend / julgelt ehib Nõukogudemaad. / Öös kord koiduna sädelend, / päevakandjaiks nad meile on saand.»

Manivald Kesamaa kogus «Tähed Maa kohal» (1964) leiduv minipoeem «Laul koidikust» esitab Oktoobrirevolutsiooni kui inimeste jõu ja tahtega esile kutsutud koidikut: «Meie / tõstsime koiduvalguse / üle oma lihtsa, argipäevase maa / mitte kummarduste ja palvetega, / vaid võimuga, / mis sündis meist enestest. / See oli seitsmeteistkümnendal aastal sel sajandil.» Sama teksti tagumistel värsiridadel muutub koidik ise sündmusest subjektiks:

«Koidik tõstab punase tervitusklaasi». Poeem lõpeb pildikesega taeva avarustesse sööstvast kosmoselaevast – järjekordsest inimliku tahte ja geeniuse avaldusest – millel särab talle elu andnud poliitilise idee ja riikliku süsteemi auks punane viisnurk – «kõikide koitude embleem», «täht kosmilise koidiku väraval». «Selle püha tähe on tõstnud siia / Oktoobrikuu hommik, / hommik, mis puhkes kõigi aegade / heledaimaks päevaks, / ja mille esimeste kiirte ees / seisis silmi pilutades / LENIN.»

Oktoobrirevolutsiooni võidu seob nõukogude rahva vääramatu progressimarsi ning selle kroonijuveeli – kosmosevallutusega – ka Adolf Rammo luuletus «Imetlen» (1959): «Aurora kahurilasust / kuuraketini täna – / kui palju see nõudnud on / veriseid heitlusi / parema maailma eest!»

«Nüüd on loosungite kandjaid täis me tänavad ja teed»

Tavalisele nõukogude inimesele tähendas oktoobripüha ühtepidi töölt vaba päeva, ent teisalt ka poolkohustuslikku osalemist paraadidel ja kõnekoosolekutel. 7. novembri tegemistest luuletas oma esimeses avaldatud tekstis nooruke Viivi Luik 1962. aastal: «Milleks nii tähtis on tänane päev, / tänav miks sammudest kajab? / Mispärast loosungeid kannavad käed, / lippudemantlis on majad? // Taevas raketid miks särama lõid, / vihmane öögi on helge? / «Mispärast?... milleks?» veel küsida võib – / vastus on lihtne ja selge. // Vastata rahvas võib karedapihkne, / tema poolt loodud kalender. / Vastus on uhke, kindel ja lihtne: / täna on 7. november.»

Debora Vaarandi avaldas 1952. aastal luuletuse «Demonstratsioonil», kus on muuhulgas kirjeldatud sellele suurele sündmusele eelnevaid koduseid askeldusi ning väikelapse erutust ja kärsitust: «Enn on söönud, Enn on riides. / Rutemini Ennu viige / demonstratsioonile! // Aga isa viidab aega. / Ajab habet, lipsu kaela / sõlmib naerdes peegli ees. // «Lähme, ära karda poju, keegi sind ei jäta koju. / Kodumaal on sünnipäev!»

Juta Kaidla kirjutas 1954. aastal: «Lehvitasid lipukangaid / linnad juba koidu eel. / Nüüd on loosungite kandjaid / täis me tänavad ja teed.» Autori hinnangul teeb Oktoobrirevolutsioonist õhkuv jõud seda paraadil tunnetavaid inimesi nooremaks: «Täna südames meil suvi / ehkki lumest lõhnab tuul; / täna lauludes on tuli; / kui nad kõlavad me suul. // Need on laulud jõust, mis muudab / kõik me ümber nooremaks; / suurest sõprusest, mis suudab / rahvad teha tugevaks.»

Oktoobriparaad sidus eri vanuse, rahvuse ja erialaga inimesi, nagu selgub A. Virgiuse 1947. aastal avaldatud luuletusest: «Punaste lippude alla täna koondunud / miljonid – lapsed naerusuised ja hallid pead; / koos töölisarmeega kolonnides joondunud / intelligentsi ja talupoegade read. // Pidu on haaranud tehase, kooli, talu... / väljendust leiab siin vabade rahvaste õnn.»

Johannes Semperi luuletus «Oktoobri lipud» annab pidustuste meeleolu edasi järgnevalt: «Pead üles lööme. Tuhandesse lippu / Oktoobripühiks linn on ehtind end. / Ei püsi hetkegi nad lõdvalt rippu – / ei, see on aina tulekeelte lend. /.../ / Kuis tahaks ulatada võiduhõiskes / nüüd kõikidele tuhat sooja kätt!» Neile ridadele pakuvad kinnitust Felix Kotta värsiread: «Oktoobritervituseks, seltsimees, / töölipu ümber ühendame käed! / On jäävalt meie ümber, meie ees / Oktoobri kiirges päikseline päev!»

Aira Kaal on põiminud 1947. aastal avaldatud luuletuses pühadeparaadil toimunud käte ühendamisse arglikult romantilise motiivi, andes mõista, justkui suudaks paraad ning idee, mida see pühitseb, luua või paisutada tundeid: «Tänaval lainetab rahvameri. / Voogab tööliste pidutsev murd, / silmis valguse kuldseid teri, / naeru täis iga näokurd. /.../ // Ja sinu käsi on äkki soojem, / kui ta haarab taas minu peo. / Hetkel sel – kommunismihoone / müüris leidsid ka oma teo!»

Rudolf Rimmeli 1963. aastal avaldatud kogus «Hommik» leiduv tekst läheb selles liinis veelgi kaugemale, jõudes hea kujundi otsinguil – kas tahtlikult või kogemata? – motiivini, mida tolleaegne ühiskondlik moraal käsitles otsapidi erootilisena: «Lipp, mida kanname, / see lipp // on punane // nagu parteipilet, / nagu taevasse vaatavad moonid, / nagu tõusev päike, [...] / nagu esmakordselt suudleva tüdruku huuled [...] / Lipp, millega pidupäevadel / kaunistame oma maja, / punane on – / nagu meie eneste veri.»

O. Peltser vahendab 1951. aastal reportaaži vormis oktoobripühade pidu kolhoosis: «Purpursel taustal kaks maali – / Lenini-Stalini portreed. / Vanikud ehivad saali, / ilutuled kui pärlikeed. // Punaste lillede taga / parimad kolhoosnikuist koos. / Esimees kõneleb aga / Oktoobrivõidust ajaloos.»

Hoopis teisi tundetoone kohtab lugeja Rudolf Rimmeli irooniast nõretavates värssides, mis pandud kirja 1989. aastal: «lipud ei ole süüdi / kui nad on verega määritud / lipud ei ole süüdi / kui lipukandjad on vääritud», «Demonstratsioonid on me rahva ülev saatus. / Kaks korda aastas toimub rahva ülevaatus» ning «Kes rahva kõrguseni ei küüni veel, / see ronib küündimiseks tribüünile».

Villu Tamme käsitles seda teemat nõukogude aja lõpetuseks oma laulus «Tere, perestroika!», sidudes maailmarevolutsioonilise sündmuse tähtpäeva tähistamise läbi sõnamängu ühtaegu nii eestlaste rahvakalendri kui ka nõukogude inimeste viinalembusega: «On igal aastal juubel, suur viinakuu / juubeldab rahvas, juhhei, auu.»