Skulptoreid ei austata vajalikul määral

Publik tutvub Mikhail Dukhomenoki teosega "Undiin" Foto: Endel Apsalon Photography

Skulptoritest kõneldakse enamasti seoses nende suureformaadiliste taiestega avalikus ruumis, enamasti seoses monumentidega, mille püstitamise või mahavõtmise ümber puhkevad sageli diskussioonid, milles osaleb rohkem ninatarku kui asjalikke inimesi.

Tundub, et skulptoreid ja nende füüsiliseltki rasket tööd ei austata vajalikul määral. Pahatihti rikutakse autoriõigust, jättes monumentide või dekoratiivskulptuuride juurde paigutamata sildid andmetega autori ja teose kohta.

Skulptuuris on loodud ja luuakse jätkuvalt ka kammerlikus formaadis töid, mis on määratud elama koduaias või interjööris. Meenutaksin keraamikut Ellinor Piipuud, kelle pisiplastika ja aiaskulptuurid muutusid alates 1950. aastatest väga populaarseteks. Tuntud termin on kabinetskulptuur, mis tuleneb sellest, et mitte väga ammu armastati paigutada kabinettides kujusid raamaturiiulile, kaminasimsile või kirjutuslauale. Alates 19. sajandist olid need sageli loomakujud. Animalistlikul kabinetskulptuuril on meilgi soliidne traditsioon – mõelgem Jaan Koortile või Enn Roosile.

Kati Kerstna «Kokkulepe» Foto: Stanislav Stepashko

Kabinetskulptuuri dekoratiivseid ja väljenduslikke võimalusi demonstreerib materjalidelt ja laadidelt mitmekesine näitus «KUJUline» galeriis Vernissage, kus on väljas 25 kunstniku tööd. Esinevad mitte ainult skulptorid, vaid ka erinevate meediumitega töötavad kunstnikud, nagu Per William Pedersen või klaasikunstnikud, nagu Rait Prääts ja Kati Kerstna. Viimase «Kokkulepe» – kaks klaasist kätt teineteisele vastu sirutumas – on lakke riputatav ning mistahes kodus tervitatav kui konstantne üleskutse kodurahule. Kõik esinejad tegelevad nii või teisiti plastilise vormiga.

Leena Kuutma teostab oma skulpturaalseid ideid keraamikas; temalt on terve portselankujude ansambel üldnimetusega «On vaiksete mõtete aeg». Näitusel on vanu, traditsioonilisemas laadis töid näiteks «Istuv tüdruk» (1967, šamott) 2013. aastal lahkunud Lembit Tollilt, aga ka üsna palju tänavu valminud taieseid. Tundub, et nii mõnegi töö sünniks andis tõuke käesoleva näituse plaanivõtmine.

Näituse kuraator Tiiu Kirsipuu oma töödega Foto: Vernissage galerii

Mitmed autorid on pannud oma töödele üsna krõbedad hinnad; ju siis ei raatsita oma vaimukatest installatsioonidest või vormileidudest niisama lihtsalt loobuda. Siiski müüdi juba näituse algul Aivar Simsoni väikesed pronkskujud, Jüri Mildebergi ekstravagantsed, aafrika või indiaani kunsti meenutavad maskid ning animalistina rahvusvaheliseltki loorbereid lõiganud Aleksander Litvinovi üsna suur pronksist «Oma sabaga mängiv leopard».

Skulptuur mõjub galeriis Vernissage väga hästi. Tuleb tunnustada nii näituse algatajat Tiiu Kirsipuud kui ka galeriid, kes on avatud niisugustele veidi erilistele näituseideedele. Pole veel hilja näitust vaatama minna!

Skulptuuride näitus «KUJUline» on Vernissage galeriis avatud 10. oktoobrini.