Ulja fantaasialennuga Andrus Kivirähki uusim jutukogu kinnitab, et eestlaste lemmikkirjanik suudab maailmavaramust inspiratsiooni ammutada nii, et tulemuseks on lahedad ja vaid talle omased lood.
Igavesed lood ühekordseks kasutamiseks
14. oktoober 2012, 14:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljateistkümnest lühipalast koosnevas raamatus küürivad näiteks kolm põrssakest Nif-Nif, Nuf-Nuf, Naf-Naf surnuna kummitava hundi kondid sibulasupileemest puhtaks, papa Carlo aga varastab Buratinole armsaima, kelleks ei ole keegi muu kui Neitsi Maarja, ja möldri noorema pojaga abiellunud kuningatütre päästab Saabastega Kassi terrorist Laika!
Muinasjutusangarite uued seiklused on lustlikud ja autorile omaste krutskitega, ent ammuste tuttavate kõrval tõusevad ses kogumikus hoopiski esile Kivirähki enda loodud tegelaste teod. Lugudes nagu «Ilus loom», kus joobes merre ujuma läinud Tarmo võetakse kasside merekoolis vangi (kogumiku tugevaim tekst!), või siis avalikkuse hukkamõistu eest silla alla elama asunud meeste põgenemine «Häbis», aga ka «Ajaloo keerises» on rohkem värskust ning sügavust. Samas leiab nii värskust kui ka sügavust «Gulliveris» ja «Printsis ja kerjuses», mõlema loo tegevus on toodud nüüdisaega ja just see tänapäeva probleemidele vihjavad tekstid pakuvad «Lugudes» põnevamat lugemist.
Ses suhtes pole Kivirähki «Lood» greatest hits, vaid uus kauamängiv kogenud ja endiselt vormis artistilt. Andrus Kivirähk on endiselt nagu Andrus Kivirähk, lihtsa lause stiilimeister lobeda stiiliga ja tarbetu vigurdamiseta. Igatpidi lahe lugemine.
Aga miks ühekordseks kasutamiseks? Olles pea kõikide tekstidega kultuuriajakirjade veergudel tutvunud, pean tunnistama, et teistkordsel lugemisel raamatusse koondatud lood ei üllata. Aga kas peabki alati üllatama? Muinasjuttude võlu peitubki milleski muus, kasvõi selles, et neid saab alati soovitada sõpradele, nii ka Kivrähki uut teost.
Raamat
Andrus Kivirähk
Lood
Eesti Keele Sihtasutus 2012, 248 lk