Klassikuks tänu Priit Pärnale

Igor Kovaljovi viimane stiilinäide, 2005. aastal valminud «Piim». Foto: kaadrid filmist

Täna algava animafilmide festivali «Animated Dreams» peakülaline Igor Kovaljov on see mees, kes on vändanud Hollywoodis esimese mitte-Disney filmina rohkem kui 100 miljonit dollarit kassatulu teeninud menuki «Jõmpsikad» («The Rugrats Movie»).

Vähe sellest. Ta on ka maailma kõige nimekamate animafilmide festivalide mitmekordne võitja, kellelt rahvusvaheline animaorganisatsioon ASIFA valis viimase 50 aasta 50 parima animafilmi sekka koguni kaks teost – «Tema naine on kana» ja «Piim» –, nii nagu ka Priit Pärnalt, Juri Noršteinilt, Nick Parkilt, Michaela Pavlatovalt, Caroline Leafilt ja Jerzy Kucialt.

Vastuolu? Kaugel sellest, väidab Kovaljov ise.

Meil siin Eestis levib legend, kuidas te 1980ndate alguses Kiievis kinos käisite ja ringvaatena ootamatult Priit Pärna «Kolmnurka» nägite, mis muutis teie elu. On see tõsi?

Sulatõsi. See oli mingi Poola film, mida ma lõpuks ei viitsinudki vaadata, «Kolmnurgast» piisas täiesti. Ostsin kohe pileti ka järgmisele seansile, et seda teistki korda näha. Vahepeal jalutasin niisama, jahutasin üle ääre ajavaid emotsioone.

Ikka hea oli see ringvaadete traditsioon, sai suurel ekraanil lühikesi dokumentaal- ja animafilme näha, palju jama ka, aga sekka ka «Kolmnurki».

Väga hea. Ega praegu neid olegi võimalik kusagil vaadata peale festivalide, Venemaa telekanalitest tuleb autorianimatsiooni tikutulega taga otsida. Minu filmid eksivad sinna haruharva.  

Mis selles «Kolmnurgas» siis tol hetkel nii erilist oli?

Mind ei üllatanudki nii väga animatsioon, vaid graafika, see, kuidas film on joonistatud, sellise kareda, pisut robustse joonega. Ja kuidas see kare joon tema animatsiooni plastikaga harmoniseerub. Midagi sellist polnud ma varem kusagil näinud. Paljud räägivad, et see on Ida-Euroopa stiil, aga mina vaidleksin vastu, pigem ikka Lääne-Euroopa. Ah, polegi tähtis, igatahes oli see värske ja huvitav, meenutas natuke kunstnikke, kes mulle meeldivad, Picassot näiteks.

Palju hiljem sain Pärnaga juba isiklikult tuttavaks, hakkasime isegi sõbrustama, tema käis minul Moskvas külas, mina temal Tallinnas.

Pärn ise on meenutanud, kuidas teie esimest iseseisvat filmi «Tema naine on kana» (1989 – TT) koguni tema omaks peeti – ja tõesti, joonistustiil on natuke sarnane.

Ega ma eitagi seda, Pärn mõjutas mind tohutult, iseäranis kahe esimese filmi puhul (ka «Andrei Svislotski», 1991 – TT). Režiilt oleme siiski väga erinevad. Ja mida aeg edasi, ka graafikalt, tänu taevale!

Hiljem olete teineteisele ikka reveransse teinud. Näiteks Ottawa festivalil aastal 1996, kui teie film «Lind aknal» võitis grand prix’ ja Pärna (ja Janno Põldma) «1895» pidi leppima kõigest parima kujunduse auhinnaga, kuulutasite lavalt, et žürii eksis, võitma oleks pidanud hoopis Pärn. Pärn jälle põrgatas palli tagasi neli aastat hiljem, kui teatas sealsamas Ottawas, et võitja peaks olema hoopis Kovaljov filmi «Lendav Nansen» eest.

Nojah, oli küll selline asi. (Naerab.)

Parajalt absurdne «Tema naine on kana» – mees avastab ühel päeval, et on elanud aastaid koos kanaga, ja see ei anna enam rahu, nii et muidu õnnelik elu pöördub pea peale – võitis küll Ottawas, aga Venemaal tekitas pigem mõistmatust.  

Tõsi, oldi väga imestunud, kui see Ottawas grand prix’ sai. Arvati, et see on mingi segane sürrealism, ideest ei tahetud aru saada. Just animatsioonirahvas ise. Ilmselt ei meeldinud ka joonistusstiil.

Miks?

Ma ei tea. Äkki on asi selles, et Venemaal on muide siiani tugevalt tunda Sojuzmultfilmi mõju, aga see on ju Disney mõju. Vene autorianimatsioon kipub üldse olema veidi lapsik – iseäranis teistega võrreldes, kas või Eestiga.   

1988. aastal asutasite Moskvas koos mõttekaaslastega Venemaa esimese sõltumatu animastuudio Pilot, mis tegutses aastaid, kui ma ei eksi, kirikus?

Jah, see oli mittetegutsev õigeusukirik. Enne perestroikat oli ju sageli nii, et kirikutes tegutsesid vabrikud... Näiteks Sojuzmultfilm, ka selle nukufilmi osakond. Pärast, kui hakati tagastama, kolis Pilot mujale. Muide, käisin seal alles äsja, see on tagasi kirikuks tehtud – täpselt seal, kus ma kunagi istusin, on nüüd altar. Väga imelik tunne oli.

1991. aastal kutsuti teid Hollywoodi – siiani teritatakse keelt, et eksportisite Priit Pärna Hollywoodi –, tegite seal seriaale ja ühe pika filmi «Jõmpsikad» («The Rugrats Movie», 1998), mis osutus tohutult populaarseks. Vabandust, aga raske on teid seal ookeani taga ette kujutada.

(Naerab.) Mul ei ole eelarvamusi. Tuleb lihtsalt meelelahutust ja kunsti lahus hoida. Gábor Csupó (USA produtsent, nimeka Klasky Csupó stuudio kaasasutaja – TT)  pakkus selle võimaluse välja, kui oli näinud Ottawas minu filmi «Tema naine on kana». Nõustusin, seda enam, et Venemaal oli üha raskem filmidele raha leida.

Te olete üks väheseid, kes töötas suures stuudios, aga sai sealse raha eest teha ka tõsist kunsti.

Vist isegi ainus, vähemalt ei tea mina kedagi teist. Kõik ütlesid, et mul lihtsalt vedas. Aga see oli minu tingimus, Csupó lubas ja ka pidas oma sõna. Müts maha!

Kas Ameerika periood on nüüdseks läbi – helistan teile ju praegu Moskva numbril?

Töötan nii Venemaal kui Ameerikas. Praegu Moskvas, teen siin animaseriaali. Aga päriselt tagasi kolinud ma veel ei ole, kuigi Klasky Csupó stuudiot sellisel kujul nagu 20 aastat tagasi enam ei eksisteeri. Tähendab, see on olemas, aga üksnes hingitseb.

Teie viimane film «Piim» tuli välja juba seitse aastat tagasi. Millal...?

Tuleb-tuleb uus ka. Kanada ja Venemaa koostöös. Tootmine algab juba mõne aja pärast.

Millest see on?

Armastusest. Kaks meest ja naine.

Nagu «Kolmnurk»?

(Naerab.) Armastuskolmnurk küll, jah. Aga üsna karm, tapmise ja verega.

Pea kõiki teie autorifilme ühendab mingi väga eriline, pisut rusuv saladuslik atmosfäär, kus argine seguneb unenäolisega – justkui midagi on kusagil juba toimunud, mis teie võõrandunud kangelaste omavahelisi suhted mõjutab, aga mis, me päris täpselt aru ei saagi, üksnes tunnetame ja võime oletada.

Jah, on küll nii. See kõlab banaalselt, ega mind huvitavad inimestevahelised suhted ja kõigis minu filmides on ka üksinduse teema, lootusetuse teema. Minult küsitakse sageli, miks. Et miks minu filmid on pessimistlikuvõitu, isegi negatiivsed? Ja mina vastan alati: ilmselt sellepärast, et elus olen oma loomult optimistlik, armastan naerda ja nalja teha, vingerpussi visata. Vaat selline paradoks.

Kuidas nii, «Lendav Nansen» on ju peaaegu et komöödia?

Õige. Aga see on vist ainus erand jah.

Kui ma sellele mõtlen, siis mulle on oluline, et filmides oleks ettearvamatust, et need oleksid natuke nagu mõistatused.  

Tundub ka, et olete neis kohati väga isiklik, näiteks kordub pidevalt isa ja lapse valuliku suhte motiiv.

Jah, neis on palju mälestusi lapsepõlvest, aga see ei ole üksühele minu elu. Ma olen üritanud neisse sisse panna pigem tunnet kui kopeerinud sündmusi. Ütleksin nii: vähem on neid väljamõeldut kui mitteväljamõeldut.

Meil kõik kiidavad eesti animatsiooni, aga vaadata on viitsinud vähesed. Kui hästi teid Venemaal tuntakse?

Vist ikka tuntakse. Kui meil tähistati vene animatsiooni sajandat sünnipäeva, pandi kokku üks sümboolne nimekiri parimatest filmidest: vaatajad, kriitikud, uurijad, kes iganes. Seal oli palju kommertslikke filme, aga välja tuli huvitav asjaolu, mis mind ennastki üllatas. Mult oli selles nimekirjas neli filmi, eespool olid vaid Fjodor Hitruk, Juri Norštein, Aleksandr Petrov ja Aleksandr Tatarski. Ütle siis veel, et...

Igor Kovaljovi retrospektiiv linastub täna kell 20 kinos Artis ja homme kell 20 kinos Sõprus. Kohal viibib ka autor.

«Animated Dreams»: kokku 140 filmi

•    Täna algav PÖFFi animafilmide festival «Animated Dreams» avatakse erilise seansiga: Nukufilmi stuudio 55. sünnipäeva puhul jõuavad taastatuna suurele ekraanile Eesti esimesed prilli- ehk 3D-nukufilmid «Suveniir» (rež Elbert Tuganov» ja «Kui mehed laulavad» (rež Heino Pars), lisaks 3D-nukufilmi tänane päev: Andres Tenusaare «Miriami piknik» ja treilerina ka «Lisa Limone ja Maroc Orange’i tormakas armulugu» – Mait Laasi täispikk nukumuusikal, mis peaks esilinastuma tuleval kevadel. Avaseansi lõpetab Jaapani pikk animafilm «Pikapäevarühm».

•    Festivali kavas on kaheksa täispikka ja 132 lühianimafilmi.

•    Programmid: võistlusprogramm, «Panoraam», rahvusvaheline tudengianimatsiooni paremik, Eesti animatsioon, ööprogrammid «Oh õudust!» ja «Iha, seks ja armastus».

•    Fookus: Igor Kovaljovi retrospektiiv, Poola ja Korea animatsioon.

•    Kinod: Solaris, Artis ja Sõprus.