Soome saun avas Hollywoodi ukse

Eerik (Ville Virtanen) seisab silmitsi saunaga – astuda sisse või mitte.

FOTO: Kaader filmist

Mäletate veel seda lavastajat, kes sidus «Igavese armastuse sõdalasse» kokku Kalevala ja kung fu? Viimase seisuga kavatseb aga vändata koguni ninja-muusikali. See on 32-aastane AJ (Antti-Jussi) Annila, võimalik, et järjekordne soomlane, kes kinnitab kanda Hollywoodis.

Igatahes on tema viimane teos, õudusfilm «Saun» («Sauna»), mis avab reedel algava Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali HÕFF, äratanud huvi ka ookeani taga, jõudmas nii sealsesse DVD-levisse kui online-kaugvideolaenutusse (VoD). Mis aga peamine – mõjukad filmitöösturitest vennad Weinsteinid on värvanud Annila tegema õudusfilmi «Triivimas» («Adrift»), aluseks «Telefonihelina» autori Koji Suzuki jutustus hüljatult merel ajuvast kummituslaevast.

Säh sulle Soome sauna!

Unistuse, vähemalt ühe täitumine? «Hollywood kui asi iseeneses ei eruta mind sugugi,» tunnistas Annila intervjuus Postimehele. «Võtan asju ette ainult siis, kui tunnen, et suudan materjaliga suhestuda ja teha hea filmi. Elu on liiga lühike, et elada üksnes Hollywoodi nimel!»


«Saun», mis on soomlasele ookeani taga nime teinud, pole rutiinne žanrifilm, nagu pole seda ka «Igavese armastuse sõdalane» – muide, kummagi stsenarist on Iiro Küttner, kes lööb kaasa ka Annila Hollywoodi-debüüdi kirjutamisel. Eesti publik peaks Küttnerit mäletama veel dokumentaalfilmi «V.O.I.T.K.A. Metsavennad» kaasstsenaristina.


Just Küttner oli see, kes kirjutas «Sauna» selliseks, mis Annilale sobis – oli ju too «Saun», mille käsikirja söötsid produtsendid Annilale ette kõigepealt, lugu teismelistest, kes sõidavad nädalavahetuseks ühele saarele, avastavad sealt sauna, kütavad selle soojaks ja siis ilmub välja koletis, kes hakkab neid kummitama.

Jah, isegi naljakas oli see kõik, nagu Annila nendib – B-kategooria õudusfilmina, aga... kindlasti mitte tema rida. «Mulle ei meeldi tegelikult filmid, mis on ainult kung fu’st või kummitustest,» rõhutab ta, nimetades seda üksnes pealispinnaks. «On tõsi, et minu jaoks on film põgenemine reaalsest maailmast. Kuid kui selline film ei ütle midagi sellesama «reaalsuse» ja selles elavate inimeste kohta, pole ta suuremat väärt.»

Ka «Saun» on rohkem kui lihtsalt õudusfilm. Film patust ja kahetsusest, nagu lavastaja rõhutab. Mõtlik, uitlev ja introvertne. Koguni miskit Tarkovski «Stalkerist» kumab sellest läbi. Ainult et Tsooni asemel, kus täituvad inimeste salajasimad soovid, on siin müstiline saun keset sood, mis, nagu legend räägib, on seal seisnud aegade algusest saadik, seades inimese silmitsi oma pattudega, ükskõik kui suurtega – ja kus olevat võimalik end n-ö puhtaks pesta.

Just sellise sauna juurde, mille kuju on sama ajatu nagu Stanley Kubricku monoliit filmist «2001: kosmoseodüsseia», jõuab 1595. aastal välja ka riigipiiri märkiv komisjon. Pika Viha nimeline sõda Rootsi ja Venemaa vahel on just lõppenud ja pole meest, kelle hingel ei lasuks süükoormat – sealjuures, mida suurem see on, seda vähem ka tunnistamist leiab.

Mõistagi pole tegu kristlikku sakramenti jagava kirikuga – soomlaste lemmikkohast saab põrgu eeskoda, kus mõõdetakse tagasi kõik, mis elus on korda saadetud. Keegi ei pääse, isegi süütud mitte.

Õudne on see, mida ei sa näe

«Lootust pole «Saunas» nende jaoks, kes elavad oma elu, püüdes tehtut unustada. On piir, millest üle astudes ei hävitata mitte ainult ennast, vaid ka süütuid inimesi, kellega juhuslikult kokku puututakse. Õudus on tõeline siis, kui sellest pole väljapääsu. Pole vahet, mida sa üritad ette võtta,» selgitab Annila, miks kõlab «Saun» nii süngelt.

Ta rõhutab, et eesmärk oli teha õudusfilm, mis poeks vaatajale naha vahele ja jääks sinna pikemaks ajaks kihelema, kuid mitte šokeerivate kaadrite tõttu. Õudus ei ole see, mida sa näed, vaid see, mida sa ei näe – mis on peidus sinu enese sees, kordab ta vana tõde. Ja lisab, et õudusfilme, mis kõik ära seletavad, on niigi liiga palju – milleks veel ühte juurde vaja.

«Saun» on üles võetud Soomes ja Tšehhis, ehkki sobivat küla, mis filmis asub keset sood, käis võttegrupp otsimas ka Eestist, paraku osutusid siinsed külad liiga ilusaks. Eestiga on «Saunal» seos siiski olemas – ühe Vene piirikomisjoni liikme kõrval­osas teeb kaasa Rain Tolk.

Ja üldse mitte sõpruse poolest – sellepärast, et «Sauna» tootjafirma Bronson Club on Veiko Õunpuu uue filmi «Püha Tõnu kiusamine» kaastootja. Hoopis nimekas Tommi Eronen (üks «Sauna» peaosatäitjatest – toim) oli see, kes eestlast Annilale soovitas. Annila vaatas «Sügisballi» ja leidis, et Tolk sobib tõesti Vene ohvitseriks nagu rusikas silmaauku.

Hollywood või ninjad?

Soomes kandideeris «Saun» seitsmele sealsele Oscarile ehk Jussile, võitis kolm: kunstnikutöö, kostüümide ja helikujunduse eest. Tegelikult võinuks võita ka kaameratöö eest. Kinolevis läks paremini kui teisel soome õudusfilmil, Lordi kollide nime all välja reklaamitud «Pimedatel korrustel». Tõsi, 20 000 vaatajat pole palju, aga kuigi viljakas pole ka Soome enda õudusfilmi traditsioon.

Ja ikkagi see ninja-muusikal – mis too veel on? «Minu kõigi aegade unistuste projekt,» kinnitab Annila ise. «Ma loodan, et saame seda ikka tegema hakata, ehkki see, ma kujutan ette, on raske – midagi sellist pole ju enne nähtud, aga raha on vaja palju! Kujutage ette taevast sadavaid ninjasid, tantsimas Siberi ekspressi katusel!»

Kui tuleks aga valida – Hollywood või ninja-muusikal? Eelistaksin viimast, ütleb soomlane.

«Saun» linastub Haapsalu kultuurikeskuses reedel, 17. aprillil kell 20.30

Tagasi üles