Mait Laas sprintis maratoni

Ka apelsinidel võivad olla kullast hambad, nagu Mait Laas osutab. Tema nukufilmi «Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu» näitus on avatud Solarise kino fuajees.u Foto: Andres Haabu

Võttis aega, mis ta võttis – kokku seitse aastat –, aga lõpuks on Eesti esimene pikk prilli- ehk 3D-animafilm valmis. Koguni sotsiaalkriitiliseks nukuooperiks nimetatakse filmi, mis vaeb illegaalse immigratsiooni ja armastuse teemat teatraalselt muusikalises võtmes, pealkirjaks «Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu» ja režissööriks Mait Laas.

2,5 aastat ainuüksi võtteid – see äratab aukartust.

Väga sportlik algus, kohe meetrites ja sekundites, aga olgu peale. Mis ma võin öelda: eks see peegelda meie võimete ja võimaluste piiri. Kasvõi inimressursi poolest: nukke liigutas meil näiteks kaks animaatorit. Paneme Aardmani (briti nukufilmistuudio, ka «Wallace’i ja Gromiti» ning «Kanade mässu» tegija – TT) siia kõrvale – seal on ainuüksi animaatoreid 30.  

«Piraate», nende esimest prilli- ehk 3D-nukufilmi, tegi kokku 525 inimest, sh 33 animaatorit, neid värvati isegi Kanadast, võtteplatse oli paralleelselt kuni 35. Võtted ise kestsid 1,5 aastat. Tõsi, nad heitsid Sonyga ühte.

Nojah, kui üldse võrrelda, siis pean ma meie inimesi kiitma – olemasolevaid ressursse arvestades oleme tunduvalt kiiremad ja võimekamad. Teha tahtmine, pühendumus, entusiasm on oluliselt suurem. See välja veabki. Ja seda ei saa mõõta ühikutega. Ütleksin koguni nii, et teoreetiliselt ei tohiks sellist stuudiot nagu Nukufilm eksisteeridagi, kasvõi majanduslikult. See püsib muul kui rahal.

Siiski, on 2,5 aastat ühe filmi jaoks liiga pikk aeg?

Kõiki asjaolusid arvestades, mille käigus ja isegi kiuste see sündis, siis kindlasti optimaalne. Muidu on jah pikk. Vähe sellest, et muutusid inimesed ja nende elu – operaator näiteks (Ragnar Neljandi – TT) sai teise lapse. Isegi nukud väsisid ära, materjal vananes, tõmbus mustaks – animaator ju katsub neid kogu aeg –, läks kortsu. Viimastel võtetel kukkusid neil koguni silmad koobastest välja. Nukk on nagu inimene, ainult et 2,5 aastat on neile terve elu.

Muide, mis materjalist need teie nukud on?

Lateksvahust, spetsiifiline materjal. Pehme, nagu vanasti olid Polümeeri mänguasjad. Neljast tegelasest – Lisast ja tema isast, Marocist ja teokarbist – oli igaühest kolm nukku, nagu dublandid või nii. Kui üks katki läks, lülitus võttesse teine.

Aga veel ajast ja selle pikkusest: asja teeb tegelikult raskeks see, et sa pead olema tippvormis 2,5 aastat järjest iga päev.

Maratoni peab sprintima?

Jah, sest iga kaader on sündmus – sa ei saa võtta nii, et järgmine sündmus on vähem oluline, vaatajale on see kõik üks tervik. Teda ei huvita, et tol päeval, kui filmiti stseeni, mis talle hiljem ebaõnnestununa tundub, polnud su enesetunne kõige parem või et kellelgi võttegrupist suri sugulane ära.

Vanasti oli nii, et kui Heino Pars või Elbert Tuganov lõpetasid võtted, siis oli a priori nii, et nad läksid pärast seda kaheks nädalaks 4. haiglasse. Intensiivsus kulutab.

On see ka teilt ohvreid nõudnud?

Ohver on ehk liiga palju öeldud … Mulle meeldiks mõelda, et ma ei ole millestki ilma jäänud, pigem olen saanud kogemuse, mis on mõjutanud minu väärtushinnanguid. Aga ka puhtfüüsilist vastupidavust. (Naerab.)

Mitu sekundit filmi see 2,5 aastat ühes päevas teeb?

Sõltub, mitu nukku sul stseenis on. Vahel filmisime nii, et oli ainult üks peategelane ekraanil, siis võis päevas saada kümme sekundit filmi, aga on ka selliseid plaane, mis on viis sekundit pikad, aga tegime seda kolm päeva. Siis, kui oli vaja korraga liigutada 30 nukku. See oli ka animaatoritele kõvaks proovikiviks.

Sekund koosneb 24 kaadrist, mis tähendab seda, et nukku tuleb liigutada 24 korda, millimeeter millimeetri haaval.

Jah, ja sealjuures veel nõnda, et tervik silmist ei kaoks, et nukk väljendaks igas kaadris vajalikku emotsiooni. Liikuma peavad tema käed, jalad, silmad ... ja see peab sarnanema meie endi harjumuspärase liikumisega. See on üks ütlemata keeruline protsess.

73 minutit filmi – kui palju see kaadrites on?

Ma ei tahtnud seda tükk aega isegi kokku lüüa – on see ju oma suuruselt üsna hoomamatu numbrimassiiv, millega ei oska emotsionaalselt end kuigi hästi seostada. Teisalt, äkki annab see siiski edasi siia panustatud energia hulka – ikkagi 109 500 üksikut pilti …

Kui Aardman pika «Wallace’i ja Gromiti» valmis sai, kirjutas Inglise press, et nõnda palju käsitsitööd pole tehtud püramiidide ehitamisest peale.

Inglaste ees müts maha – nad on suured sõnameistrid. Me ise ei oskagi ehk seda nõnda väärtustada.

Miks ikkagi selline tohutu käsitsitöö – kui paljut saaks ehk loomulikumaltki teha arvutis?

Kõlab pateetiliselt, kuid inimpuudutust ei saa paraku asendada arvuti ... Ja see paistab ka ekraanilt välja. Kuigi käsitsitöö ja arvutiefekti koostööst võidavad teinekord mõlemad! Meiegi filmis üritab Mait Eeriku käe all valminud ehtsast puidust paat Frost FX-i (Eestis tegutsev 3D-arvutianimatsiooni ja eriefektide stuudio – TT) tehtud tormisel arvutimerel pinnale jääda – lõpptulemus on endalegi üle ootuste orgaaniline!

«Piraadid» olla väidetavalt 90% käsitsi- ja 10% arvutitöö. Kui palju teie masinaid kasutasite?

Arvutiefekte on lisatud pisteliselt. Näiteks aur ja vesi. Toosama meri oli tõsine proovikivi. Katsetasime erinevaid materjale, plastiliini, geeli, kangaid, pleksiklaasi, miski ei töötanud, kõik jäi markeeringuks. Siis lõime käega ja lasime Frosti-poistel teha.

Huvitav, et 3D ainult väärtustab sedasama käsitsitööd – tõstab selle jõulisemalt esile.

Nii see on– materjal, selle faktuur on reljeefsem, tõeliselt autentne. Ja see võimendub võrreldes arvutianimatsiooni maailmaga, mis on väga tinglik.

Kas selle 2,5 aasta jooksul ei tekkinud tüdimust, kahtlust, kas ma olen ikka õigel teel?

Puhtkunstiliselt pinnalt ei olnud sellist hetke. Raske hetk tekkis siis, kui võtete ajal tuli muuta filmi pikkust – see oli algselt plaanitud pooletunnisena.

Kui kaugele te selleks ajaks olite jõudnud?

Ehk veerandi peale. Film on üksikute sündmuste jada ja nii nagu maali puhul määrab ka siin terviku esimene pintslitõmme. Kui sa hiljem hakkad seal midagi kohendama, siis … improvisatsiooni animatsioonis väga lubada ei saa. See oli tohutu proovikivi. Loodame, et vaataja seda ei märka.

Raske on siiski ette kujutada, et alustasite 30 ja lõpetasite 74 minutiga.

Olgem ausad, ma olin ise ka väga skeptiline, meil oli produtsentidega pikki intensiivseid arutelusid, aga … lõpuks me ju teeme filmi vaatajale, mitte endale.

Pooletunnise 3D-filmiga pole suurt midagi peale hakata?

Jah. Teisest küljest jälle aitas see, kui lähteülesanne muutub, protsessi elavana hoida. Et sa ei siseneks mugavustsooni, hakkaks tuimalt midagi tegema.

See, et te võtate filmi üles stereoskoopiliselt, oli algusest peale selge?

Jah. Ja mitte ainult sellepärast, et meil on traditsioonid (1977. aastal valminud Elbert Tuganovi «Suveniiri» peetakse teadaolevalt esimeseks 3D-nukufilmiks maailmas – TT). Või et aeg nõuab. Meie lugu nõudis seda ka sisulises mõttes. Ka selliseid filme, mis õigustaks 3D kasutamist dramaturgiliselt, pole maailmas just palju – enamik manipuleerib inimese visuaalse tajuga ainult atraktsiooni mõttes, 3D on seal nagu lõbustuspark, pöörlevad karussellid. Meil üritab ta teenida ideed.

Ruumilisuse mõttes?

Jah, psühhofüsioloogilise kogemuse mõttes. Vaatajal võiks tekkida tunne, et see on ühest küljest film, teisest küljest teater, mida ta näeb. Et ta on ise korraga nii teatris kui kinos, kusagil seal kino ja teatri vahel olevas maailmas, ruumilises kinoteatris.

Pikki animatsioone enam eriti 2Ds ei tehtagi, isegi vanad keeratakse tagantjärele 3Dks.

Selge see, et tehnoloogia on nõnda palju odavam ja kasutajasõbralikum. Kuigi on arvatud ka, et nukufilmis ei ole vaja teha stereot, sest see on ise ruumiline, mida sest enam ruumilisemaks ajada. Arvo Nuut jälle – muide, tal täitus meie stuudios juba 50 aastat, 30 operaatori ja 20 produtsendina, ka meie esimesed stereonukufilmid on tema üles võetud – väidab, et nukufilm on 3D jaoks ideaalne. Ei mängu- ega dokumentaalfilmis, ei joonis- ega arvutianimatsioonis toimi see nõnda orgaaniliselt kui nukufilmis.  

Filmisite taas Canoni fotoaparaadiga?

Jah. Me olime üks esimesi maailmas, kes seitse aastat tagasi seda kasutama hakkas. Eks see andis enesekindlust kah.

Kas tehnoloogia on jätkuvalt moskvalaste oma – kõige olulisemaks komponendiks ülitäpne, vaid mõne millimeetri haaval liikuv väike platvorm, millele kinnitatud fotoaparaat jäädvustab ühe ja sama kaadri kahest erinevast rakursist?

Vene raud peab vastu! Proovisime vahepeal ka mingit lääne analoogi, aga see väsis ruttu ära.

Kui suur perfektsionist te muidu olete – nagu Mati Kütt?

Ma ei ole. Või ma olen järeleandmatu teatud asjades, kõrvalt vaadates ehk koguni kohatuses kohtades ja vastupidi. Mulle meeldib, kui säilib teatud juhuslikkus. Elu ei ole perfektne, loodus ei ole perfektne. Miks siis film seda olema peaks. Tunnetuses olen jälle väga despoot, usaldan oma intuitsiooni.

Kirjeldage palun mõnda keerukat episoodi.

Näiteks seinte animeerimine. Jajah. Filmis on kaader, kus Lisa isa keerleb toa keskel nagu vasaraheitja, tema on telje keskpunkt ja kaamera tiirleb ümber tema. Teeb toas 360 kraadi, mis tähendab seda, et taust peab olema kogu aeg fikseeritav. Ääretult keeruline. Ka plahvatus, kus Lisa isa maja õhku lendab, oli väga raske, esimesel korral see ei õnnestunudki, mitu maja tuli õhku lasta.

Leidlikkust on tulnud ilmutada lugematutel kordadel, nagu ikka sellise käsitsitöö puhul. Näiteks üritasime leida lahendust, mida liiva asemel kasutada, proovisime algul Eesti liiva, Kloogalt, isegi Piusalt sai seda toodud. Ei toiminud ükski. Lõpuks sai mererand mannast tehtud. Nii et kui apelsinipoiss Maroc üritab pääseda pudrumägedele ja mannajõgedele, siis …

Filmi vorm üllatab: nukuooper – kust see? On see kummardus Mati Küti nukufilmile «Sprott võtmas päikest», mis oli teadupärast allveeooper?

Vaat nõnda ei olegi ma mõelnud. (Mõtleb.) Öelda, et Kütt ei oleks mõjutanud, oleks vale, aga ta ei ole seda teinud otseselt, pigem kusagil alateadvuse pinnal. Muide, me pakkusime Kütile seda kunagi ka teha, aga siis ei olnud see veel ooper.

Miks siis ikkagi ooper? Ja veel itaalia keeles ka?

See tulenes loost endast. Pusisin tükk aega, mismoodi seda esitada – see on ju immigratsiooni, rahvaste rändamise lugu, olgu siis ükskõik mis põhjusel. Ühtäkki taipasin, et tegu on liikumisega, piiride hägustumisega. See meenutas barokiajastut, kus piirid olid samuti ähmastumas, üleminekud nähtamatud. Ka žanrites. Ooperis, mis oli muusikaline draama ja saavutas just siis ühe oma õitsengu.

Ka 3D mõttes sobis ooper väga hästi. Ooperis on ju nii, et laulja tuleb lavale, esitab oma loo, samal ajal saab vaataja kuulata ja vaadata dekoratsioone. Nii ka meie filmis. 3D ei võimalda kiireid plaanivahetusi, lähiplaane, enamasti valitseb kesküldplaan – ooperi vorm annab vaatajale ruumi ja hingamisaega, et ta saaks keskkonda paremini sisse sulada.

Miks teie tegelased eesti keeles ei laula?

Õigustatud küsimus. Autentsuse pärast. Ja sellepärast, et see on üks multikulti maailm, kus me elame. Põhja-Aafrikast paadiga tulles satub ju kõigepealt ette Itaalia, sündmused seal hargnevadki.

Te ei ole kunagi varem olnud oma filmides väga päevakajaline, ka mitte action’i-mees, erinevalt näiteks Riho Undist – ja nüüd siis järsku kõik korraga, paadipõgenikud, seikluslikkus … Mis teil Aafrika paadipõgenikest?

Võib ju tunduda, et kui mingi probleem on meist kaugel ega puuduta, siis tegelikult on see näiline. Me oleme üksteisega seotud. Ja ka ise piiride avanemise läbi elanud, mis võiks olla empaatia stardiplatvorm. Kui kusagil maailma ühes nurgas on elu ja surma küsimus igapäevane, siis on oluline ka meie tegutsemine. Kui praegu näib, et Kreeka või Itaalia on kusagil seal, siis esimesed vietnamlased juba tulevad meile, me ise samamoodi lahkume mujale.

Mis saab? Mis on meie identiteedikapital? Kas anname oma ära või tekitame uut juurde? Kuidas hakkavad erinevad väärtuste süsteemid omavahel suhestuma, kas tekib kooskõla või … Mind see puudutab kõige vahetumal viisil – et me ei unustaks oma identiteedikapitali, mis on sajandite jooksul tekkinud.

Apelsin ja sidrun üksteist siiski vaatamata takistustele leiavad, mis sest, et alles filmi lõpus. Sünnib pooleldi apelsini-, pooleldi sidrunipoiss, kes kõneleb hoopis eesti keeles. Mis tast edasi saab, me ei tea.

Jäägu see koduseks ülesandeks, kas 1 + 1 on 2 või 1.

Tänate filmi lõpus vapraid maadeavastajaid, Leif Ericsonist alustades ja James Cookiga lõpetades – kui irooniliselt?

Usun siinkohal vaataja nutikusse.

Te peate mesilasi ja kirjutate kodukandi ajalugu – on see osa ka teie enese identiteedikapitali otsingutest?

See on üks võimalikest lahendustest, ka filmi mõttes – et mis edasi võiks saada. Minu isapoolse suguvõsa juured on Tori mail Randiväljal. Omaaegsed külad on nagu sotsiaalsed skulptuurid, mis on vaja teadmatusest välja tahuda, et need ajaloo tarbeks säilitada. 2000 aasta tagusest ajast teame kivikalmeid, aga mis on see, mis jääb järele nendest küladest? Praegune hetk ehk ongi see viimane, kui seda on veel võimalik teha.

See kergitab ka meie enda väärikust, eneseteadvust. Väiksed detailid ergastavad su vaimu. Nomaad näiteks ei saa enne naist võtta, kui ta ei tea seitset põlve tagasi oma esivanemaid. See traditsioon on hoidnud alal teatud kultuuri. Kui me kuhugi ka minema peaksime, siis ei muutu me pidetuks, manipuleeritavaks, et meie kogemus rikastaks ka teisi.

Selle juurde kuuluvad ka mesilased. Nad on hea eeskuju, kuidas teatud organism toimib nii, et inimese vahelesekkumist ei ole vaja. Inimene ise arvab, et ilma temata mesilased kaoksid, pigem on aga vastupidi, inimese tõttu nad ongi kadumas. Nende tundlikkus, loomus äratab austust, see omakasupüüdmatu tegevus. See on suur asi, millest õppida.

Kui sa lähened tarule, olles ise ärevil, närviline, tajuvad nad seda kohe. Ja mitte ainult üks putukas, vaid kogu kooslus tuleb sind ründama. Aga nad ei ründa mitte sellepärast, et sa nende mett võtad, vaid pigem sellepärast, et sa oled ise tasakaalust väljas ja tekitad ka looduses tasakaalutuse.  

Veel üks järjepidevuse näide – esimese taru saite te kuulu järgi Heino Parsilt endalt?

Tõsi. Kui ma tegin «Aja meistrite» filmi (dokumentaal Elbert Tuganovist ja Heino Parsist – TT), siis Pars ütles, et tema ei jaksa enam mesilasi pidada, ja siis ta restaureeris ühe taru ja kinkis koos tühjade kärgedega mulle. Et nüüd, Mait, on aeg. Kui taru oli juba õue peal, siis oli kurb vaadata kesta ilma eluta. Proovisin. See on ikka hea tunne, kui jaanipäeval õu sumiseb ja esimese mee lõhn, omakasupüüdmatu armastuse vili on ennast õue peale laiali laotanud.

Imelikul kombel olete te üks väheseid praeguseid nukufilmitegijaid, kes on mõtelnud järjekindlalt lastest vaatajate peale, kas või «Miriami»-sarjale alust pannes.

Ilmselt on siin asi ka konkreetses ajendis, sisemises vajaduses. Ma mäletan, et «Tulelaeva kulid» sai alguse siis, kui mul endal sündis laps. Ka «Miriami» sarja alustades sai natuke tema kasvamist silmas peetud. Muide, neis filmides on Miriami sõbraks kana – nüüd selgub, et see pidi olema juba trend, New Yorgis olevatki kanad koduloomad.

Hahahaa. Ja uue filmi puhul ajendas see, et laps on jõudnud varateismelise ikka?

No nii otseselt ka ei saa öelda, aga muidugi mind huvitab, mis valikud tema ees seisavad. Kas ka tema läheb rändama, paremaid jahimaid otsima, kas keegi tuleb tema asemele siia oma maailmaga. Ja mis nende erinevate väärtuste kooseksisteerimisest lõpuks saab.

Kas te Itaaliat hakkate vallutama?

Vaevalt. Seal on kõrge eneseteadvus, nad ei seedi seda ära. Ma olen selles kindel.

Festivalidega piirdumine oleks ju sulaselge raiskamine?

Ei saa endale ka vale ettekujutust luua. See pole ju Disney. Ta on ikka magushapu. Eeldab mingil määral teadlikumat 10+ publikut. Inimene, kes esitab ka küsimusi, mitte ei oota valmistoitu. Loodan, et see oma mitmekihilisuselt kõnetab erinevalt nii täiskasvanuid kui teismelisi, iseäranis hea oleks aga see, kui nende vahel tekiks diskussioon, kas või koduses ringis.


Uus Eesti nukufilm

•    Põhja-Aafrikast pärit apelsinipoiss Maroc jõuab paadiga Sitsiilia rannikule. Maroci lootus leida vabas maailmas hea elu puruneb, kui ta satub tomatiistandusse orjatööle. Kaunis Lisa Limone, ketšupitöösturi tütar, elab muretut elu, kuid tal on üks suur soov - Lisa tahab leida tõelist armastust. Ühel päeval avastab ta rannast merekarbi, mis laulab talle Marocist

•    72-minutilise filmi lavastas Mait Laas, stsenaariumi kirjutasid Kati Kovács ja Peep Pedmanson, operaatoritöö tegi Ragnar Neljandi, muusika kirjutas Ülo Krigul, kunstnikeks olid Kati Kovács, Ivika Luisk ja Mait Laas, animaatoriteks Märt Kivi ja Triin Sarapik-Kivi

•    Kõlavad läbisegi itaalia, prantsuse, inglise ja eesti keel, film on subtitreeritud eesti keelde

•    Laulavad Iiris Vesik, Omar Nõmm, Peeter Volkonski, Hardi Volmer, Risto Joost, Andero Ermel ning teised tuntud eesti lauljad ja näitlejad.

•    Filmi tegemiseks kulus seitse aastat, muu hulgas valmistati selle tarbeks 70 nukku, 250 tomatitaime, 1300 tomatit, 8 maja, 3 autot

•    Eelarve oli 1,1 miljonit eurot

•    Film on mõeldud ennekõike kooliealistele lastele ja täiskasvanutele

•    Kinodesse jõuab nii 3D kui 2D-versioonis