Õudusfilmitegijaks juhuse tahtel

FOTO: Kaader filmist

Mõni ei julgenud pärast seda, kui oli näinud hirmuäratavat tüdrukut ekraani kaudu tuppa astuvat, tükk aega televiisorit sisse lülitada.

Jaapanlase Hideo Nakata filmist «Ring» (ka pealkirja «Telefonihelin» all) – vägivaldset surma surnud tüdruku needust hakkab kandma videokassett, mille vaataja sureb seitsme päeva pärast – sai 15 aastat tagasi hoobilt hitt, mille järgede ja korduste kokkulugemiseks läheb vaja kahte kätt. Hollywoodis käis seda tegemas ka Nakata ise.

Täna algav Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival tunnustab moodsate jaapani kummitusfilmide autorit juba elutööauhinnaga, mis sest et Nakata kohta ei saa veel öelda isegi «vanameister» – tema uusim film «Kompleks» on ka Haapsalus kavas.

«Mulle ei meeldi eriti õudusfilm, mulle meeldib filme teha,» tunnistab Nakata ise pisut ootamatult välkintervjuus Postimehele.

Kõigepealt palju õnne, Nakata-san. Loodetavasti ei tähenda see seda, et teie elutöö on nüüd valmis – 51-aastaselt?  

(Naerab.) Tahaks loota, et mitte. Pean siiski tunnistama, et olen ühe sellise auhinna juba saanud, seitse aastat tagasi Prantsusmaalt Gerardmeri fantaasiafilmide festivalilt. Tundus juba siis varajane, aga hea meel oli ikka, on ka teie tunnustuse üle.

Murdsite rahvusvaheliselt läbi filmiga «Ring», millest sai J-horror’i ehk jaapani õudusfilmi uue laine nurgakivi. 15 aastat on möödas. Millise tervise juures on teie rahvuslik õudusfilm praegu?

Kahjuks pole mul teile teatada midagi rõõmustavat. Ma ei taha öelda, et 15 aastat tagasi alanu on praeguseks lõplikult läbi, aga fakt on see, et Hollywood ei tee enam meie filmidest kordusversioone, arvatavasti on neid siis juba liiga palju saanud, sealne publik on sellistest filmidest tüdinud. Sama kehtib ka Jaapani vaataja kohta, õudusfilm pole enam kaugeltki nii populaarne.  

Vähemalt üks asi on hea – see, et õudusfilm kui žanr ei sure. Ootame ära järgmise uue laine.

Millal see tuleb?

Miks mitte kümne aasta pärast? Ausalt, ma ei tea. Aga sellised asjad käivad igal juhul tsüklitena. Vajadus hirmule vastu astuda ei kao ju kusagile, see on sügavalt inimese loomuses, peaaegu instinkt. Nagu sekski. Kujutage ette koopainimest, nad pidid kaitsma ennast ja oma perekonda vaenlaste vastu, samas sigitama ka lapsi – teisiti ei saakski inimkond edasi kesta, olla evolutsiooniliselt edukas. Ma ei tea tõde, aga see on mu teooria.

Mis juhtus 15 aastat tagasi? Miks «Ring» ikkagi nii populaarseks sai – väidetavalt koguni Jaapani kõigi aegade menukaimaks õudusfilmiks?

See oli mingis mõttes õnnelik abielu. Soodne hetk. Linnalegend neetud videokassetist, mille vaataja sureb seitsme päeva pärast, oli just siis oma leviku kõrgpunktis, seda räägiti kuulujutuna nii koolis kui tänaval.  

Tänapäeva olmetehnika on «Ringis» üldse efektiivne hirmu allikas – just selle vahendusel annavad kummitused endast märku.

See oli ka selline aeg, kui Jaapani teismelised said enesele päris oma teleka ja videomaki – polnud enam nii, et üks oli terve kodu peale ja seda vaadati koos. Tekkis hoopis privaatsem suhe. Idee, et teler võib olla ka aken põrgusse, tundus neile järsku väga realistlik. Veel üks põhjus, miks mindi seda vaatama.

Oli see üllatus?

Täielik. Sest jaapani õudusfilm oli sel ajal kas B-film või läks otse videokassetile, kinolevisse jõudmata. Ehmatasin koguni, kui levitaja otsustas, et näitab «Ringi» 150 kinos. Filmi, mille eelarve on 1,2 miljonit dollarit.

«Ring» elab juba ammu oma elu, kõiki järgesid ja korduslavastusi ei jõua enam kokku lugeda, Jaapanis tuli see nüüd välja ka 3D-s, Hollywoodis kuulu järgi veel tuleb. Teie neisse enam ei puutu?

«Sadako 3D» («Ringis» kummitava tüdruku Sadako needus ärkab jälle ellu – TT) oli Jaapani teismeliste seas päris populaarne, sellele tehakse juba järge. Poleks üllatus, kui ka Hollywood asja ette võtaks. Minul endal pole selle kõigega enam ammu mingit pistmist.

Naljaga pooleks, teie läksite Hollywoodi, sest polnud rahul, kuidas «Ringiga» ümber käidi?

(Naerab.) Vastupidi, mulle meeldis Gore Verbinski versioon – seal oli seda õiget atmosfääri –, ka tegi ta pingutusi, isegi võitles stuudioga, et jätta sinna sisse mitu huvitavat episoodi. Näiteks see, kui hobune läheb laeval hulluks. Hakkab perutama, kukub tekilt alla merre ja hukkub lõpuks sõukruvi all. Väga häiriv stseen, mis kuulutab ette, et koht, kuhu Naom­i Watts laevaga suundub, kannab eneses negatiivset energiat ja midagi veel hullemat on tulekul.

Meie ei saanud Jaapanis enesele teostuslikult nii keerulisi episoode lubada, näiteks sellesama mõistujutu (videolindilt paljastuv lühike unenäolis-sürrealistlik, fragmentaarne episood Sadako needuse kohta – TT) puhul, mille Verbinski võttis üles seitsme päevaga, pidime meie piirduma kahe tunniga. Kas ma vastasin küsimusele?

Jah. Siiski, kas «Ringi» kallal annaks norida ka?

Minu väike kriitika tuleneb sellest, kuidas Verbinski või siis stuudio – ma ei tea, kumb – kasutab filmis Sadako nägu.

Kui te mäletate, siis meie oma filmis seda ei näita, isegi lõpus, kui Sadako teleeriekraanilt välja ronib, et oma ohver tappa, jääb see juuste varju. Paljastub ainult üks silm. Hollywood jälle ekspluateerib selle hirmuäratavust mõnuga, nagu ka üleloomulikku surma surnud inimeste jubedaks moondunud grimasse.

Kahe kultuuri erinevus tuleb siit hästi välja. Jaapanis on hirmutavam näidata vähem – vähem on rohkem! Läänes jälle on kombeks kõik paljastada, selles mõttes on nende «Ring» sugulane pigem «Vaimude väljaajajaga» (1973. aastal valminud William Friedkini klassikaline film – TT), kus Linda Blairi näost saab suisa hea ja kurja võitlusväli. Mis ei tähenda, et viimane suurepärane film ei oleks.

Erinevusi, mis filmidesse üle kandub, on veel, kas või suhtumises vaimude maailma.

Läänemaailma väärtushinnangud põhinevad tavaliselt hea ja halva, jumala ja kuradi vastasseisul. Inimene on seal vahel. Kas või seesama «Vaimude väljaajaja», deemoniga ei saa seal suhelda, sa ei saa tast lihtsalt aru, miks ta sind vaenab. Deemon ründab alati, on alati su vastu agressiivne.

Meil tähendab vaim inimest, st ta on olnud kunagi inimene. Selline vaim ei ole võrdne deemoniga. Ta võib küll käituda nagu deemon, aga me võime vähemalt mõista, miks Sadakost saab halb vaim. Selles on vahe.

Ainuüksi see, et vaimud on kõikjal meie ümber ja lihtsalt vaatavad sind, võib olla väga hirmutav. Rääkimata sellest, et sa võid mõnda neist ka pahandada ja nõnda tema ootamatu viha esile kutsuda. Jaapani vaatajale polegi palju vaja.

Te ei tee ainult õudusfilme?

Ei, ka dokumentaalfilme näiteks, hea meelega teen midagi muud. See, et ma õudusfilme sattusin tegema, oli puhas juhus. Pakuti lihtsalt. Pean koguni tunnistama, et mulle ei meeldi eriti õudusfilm, mulle meeldib filme teha. Kõlab paradoksaalselt, aga nii see on.

Üks mu kõige suuremaid mõjutajaid on Hitchcock – ka tema ei teinud õudusfilme, kuigi «Psühhot» selleks peetakse.

Hitchcock inspireerib rohkem kui vanad jaapani kummitusfilmid?

Inspiratsioon tuleb kõikjalt. Minu viimane film «Kompleks» sai inspiratsiooni hoopis Rootsist, filmist «Lase sisse see õige» (Tomas Alfredson). Kui te «Kompleksi» näete, siis saate aru, mida ma sellega mõtlen.

Üksindust peate silmas?

Jah. Tänapäeva inimesed kaugenevad üksteisest üha enam. Isolatsioon, mis Jaapani elu mõjutab, jätab kummitustele palju tegutsemisruumi.


Hideo Nakata

•    Sündinud 1961. aastal Okayamas

•    17 filmi režissöör, neist tuntumad «Ring» («Telefonihelin», 1998), «Ring 2» (1999 ja 2005), «Tume vesi» (2002), «Jututuba» (2010)

•    Vähemalt üks uusversioon on tehtud kolmest tema filmist: «Viirastuslik näitlejanna» (1996, USA 2009), «Ring» (1998, Lõuna-Korea 1999 ja USA 2002) ja «Ring 2» (1999, USA 2005, ka režissöör)

• Viimane film «Kompleks» jõuab Jaapanis ekraanile mais

Tagasi üles