Jüri Müür on kui ajastu peegel

Enn Säde, võtsite Jüri Müüri filmi ette pärast pikki kõhklusi. Millest need olid tingitud?

Olen Jürit mõttes kandnud pea 20 aastat. Ma ei tea, oli see sõbramehe, kohuse- või võlatunne... Konkreetse tõuke filmi tegemiseks andis aga Jaak Lõhmus, ajal, kui ta oli veel tv-s toimetaja. Tollal lõin ma põnnama... ei olnud varem videofilmi teinud ja Jürigi oli veel liiga lähedal.

Ühesõnaga, asi polnud veel küps. Ühel hetkel sai Jürist aga metafüüsiline tegelane. Unenägudes ta ei kummitanud ja nii tuli asi ära teha. See oli kaks aastat tagasi.

Ise pelgasin, et sellised memuaarfilmid, või nagu mina neid nimetan, biograafilised kultuurfilmid, ei ole moes, et neile on raske rahastajat leida: lõpuks saan ma ju aru, et see, mida ma teen, ei ole eesti filmi tulevik, vaid minevik...

Kuidas tulemusega rahule jääte?

Polegi veel jõudnud asja distantsilt vaadata, esilinastus alles oli. Üks asi on jäänud aga südamele: nimelt, et filmist jäi välja tohutult palju ülipõnevat materjali. Katsun hakata vargsi luuret tegema, kas ripakil foto- ja kirjalikku materjali ei saaks kaante vahele toimetada.

Tahan veel kord rõhutada, et ma ei võtnud seda asja ette mitte sellepärast, et Jürka mind väga painaks, aga ma kujutan ette, et ajastu peeglina on ta üks põnev tegelane. Pealegi, filmiajaloolastele, kes Eestis on paraku veel sündimata, tuleks midagi jätta. Nimetagem seda siis missiooniks, andke mulle andeks see pateetilisus!

Aastaid tagasi olite Maimikuga oponendid, nimetasite teda apokalüptiliseks trummimeheks ja sarjasite filmitegijate infolehes Pääsuke selle eest, et ta kippuvat oma bravuurikates kirjutistes muuhulgas vanemale põlvkonnale vett peale tõmbama. Kuidas hindate Maimiku tegemisi tänases valguses, iseäranis aga filmi «Vali kord»?

Ma pole «Vali korda» lihtsalt näinud. Ja kui soovite, siis põhimõtteliselt. Las ma jään pealegi edasi selliseks torisevaks vanakeseks, kes on seda usku, mis ta oli ka viis aastat tagasi, «Apokalüptilist trummimeest» kirjutades.