Priit Pärn teeb seda jälle - sätib asjad tagurpidi

Priit Pärn

FOTO: Postimees.ee

Priit Pärna ei ole kerge ära rääkida. Sünnipäev pole mingi põhjus, ütleb ta. Appi tuleb võtta «Tagurpidi» –- esimest korda 1980. aastal ilmunud on-ja-ei-ole-ka koomiks, mille värske kordustrükk Pärna üles sulatab.

Minusugusele poisikesele avaldas «Tagurpidi» omal ajal tohutut mõju. See oli ägedalt joonistatud, äraspidise loogika ja uperpallitava sõnamänguga, iga pilt sisaldas hirmus palju detaile, nende sisse võis kaduda tundideks ja päevadeks. Mis mõtteid kordustrükk teis eneses tekitab?

Tegelikult tahtsin ma teha filmi. Tagurpidi filmi. Kirjutasin päris palju erinevaid stsenaariume, mis ei läinud läbi. Mis põhjustel, seda on raske öelda, igatahes olen ma siiralt tänulik neile, kes seda toona läbi ei lasknud.

Miks?

Sest – panna see kõik 10-minutilise filmi sisse... film on ju piiratud meedium, selline tagurpidistamine olnuks primitiivne, vaid üles-alla, mustvalge – see on ju jooksu pealt ka arusaadav.

Tegite hoopis stoppkaadritega filmi?

Nojah, see oli ainuõige otsus. Raamatusse on aega süüvida. Kui algul ka ei puhu klaariks, mismoodi see tagurpidi on, on võimalik peatuda. Mõista, et on jah, tagurpidi. Tagurpidistamine ise on ju põhjatu, mitte ainult pildis, ka sõnades ja väljendites. Siin ei ole üheseid lahendusi, on tuhat võimalust mängida.

Seda kõike filmikeelde tõlkida tähendab, et tuleb tempo alla viia, anda lisaseletusi. Teha lohisev täispikk film, seda võiks teha küll – aga mida see annaks?

Minu enese jaoks oli see äärmiselt huvitav töö –- et kui kaugele on võimalik üldse minna.

Et kirjastus Kunst selle ära avaldas, see oli kõva sõna. Eesti Raamatus poleks see ilmselt läbi läinud – neil oli oma ettekujutus, milline lasteraamat peab olema.

Probleeme avaldamisega ei tekkinud?

Mina küll ei tea. Kuivõrd see oli kirjastus Kunst, ehk pandi ta hoopis mingisse pildiraamatu kategooriasse.

Tiraažžid olid toona hirmsad –- kümnetes tuhandetes...

60 000 oli «Tagurpidi» tiraažž. Mäletan, tahtsin osta enesele 10 või 20 tükki. Mõtlesin, et korraga on piinlik seda teha, kui paari päeva pärast uuesti poodi läksin, oli juba otsas.

«Tagurpidi» pildiline esteetika haakub praeguse lapsega ilmselt pareminigi kui toona, koomikseid haaratakse ju lennult. Kuidas võiks see raamat üldse tänapäeva konteksti sobituda?

Ma ei oska öelda. Üldiselt on ju koomiksid, need, mida lapsed ja ka suured vaatavad, äärmuseni lihtsustatud. Teisalt, ega «Tagurpidi» olegi tüüpiline koomiks, lisaks mullitekstile jookseb pildi kõrval ju ka seotud tekst, mis on ositi ka teose võtmeks.

Kui ma «Tagurpidit» tegin, oli kaks printsiipi: esiteks, raamat peab olema piisavalt paks, et laps ei suudaks seda ühe korraga läbi käia, teiseks, et see oleks ka piisavalt keeruline, nii et arusaamiseks peaks laps suhtlema vanematega. Küsima, mida üks või teine asi tähendab.

Praegune maailm on ju minemas selles suunas, et laps ei peagi mõtlema, kõik peab olema kiiresti ja komplikatsioonideta seeditav. Selles mõttes on «Tagurpidi», jah, hoopis teistsugune raamat.

Samas, 1980ndate lõpus tuli «Tagurpidi» välja ka Soomes, Rootsis ja Norras. Olen kohanud väga palju soomlasi, kes ütlevad, et see on nende lapsepõlv, et nad kasvasid koos sellega üles. Soome oli meist siis läänestumise mõttes ees, nii et mine võta kinni.

Milline alltekst sel raamatul on –- teie enese jaoks?

Siin on kaks lõppu...

Isegi kolm...

Nojah, kolm. Virtuaalne lähenemine, võiks öelda. Aga olgu. Loo lõpus on selline väike moraal, kas teed nagu kõik, või mõtled ise. See ei olegi nii oluline. Raamatu pidi kuidagi lõpetama. Pigem oli minu enese jaoks huvitav see, kui kaugele võib selle arusaadava tagurpidistamisega minna, nii pildis kui sõnas.

Maailm, millega me oleme harjunud, seisab ju kindlatel jalgadel. Kui hakata selle kallal urgitsema, kas või sellise põhimõttega, et teha kõik tagurpidi, võib osutuda, et maailm ei olegi nii lihtne, ei seisa sugugi kindlatel jalgadel.

Ja kui tahta näidata mingi asja teist poolt, tuleb seda võimendada, viia see absurdini?

Just.

Kas animafilmide tegijal on Eestis hea elada?

Julgen öelda, et on küll. Meil on kaks suhteliselt suurt stuudiot. On riiklik toetus. Otsused, mis on tehtud, on suhteliselt mõistlikud.

Vennad Quay'd on tunnistanud, et Eestit kujutavad nad ette riigina, kus kõnnivad ringi vaid animaatorid või heliloojad. Kas Eesti animatsioon on tõesti nii kõva?

Jah, on küll. Tegijaid on küll vähe, aga kõik on omanäolised. Jooneks, mis meid ühendab, on ehk jõuline lugu ja sürrealistlik elutunnetus.

Mis pilguga te praeguseid multikaid vaatate?

Küsiks vastu, milliseid?

Igasuguseid.

Piinlik öelda, ei vaata. Täpselt nii palju kui vaja. 80% sellest pole üldse huvitav.

Ei ole?

Ei ole. Mis puudutab autorianimatsiooni –- tööstuslikust animatsioonist ma siin ei kõnele -–, noh, ma olen seda kõike nii palju näinud, aastakümneid. Asi pöörleb ühe koha peal. Üliharva näed sellist filmi, mis heas mõttes kadedaks teeb.

Aga need koguperefilmid, need on mulle lihtsalt igavad. Vabandust!

Ettekujutus, millises suunas peaks animatsioon liikuma, et surnud punktist välja tulla, on teil olemas?

(Kõhkleb) Ei ole. Tooksin välja veel sellise võrdluse, kirjanduse termineid kasutades. Hea lühifilm, ma mõtlen autorifilm, on poeesia. Sellist poeesiat on küll. Aga mida pole, see on romaan. See, mis läheks sügavuti, aga oleks ka mastaapne.

On juba legend, et iga filmi puhul ütleb Pärn –- see jääb viimaseks.

Üks asi on, kuhu animatsioon liigub, teine asi on see, kas ma ise näen, et midagi võiks veel teha. Minu eesmärk ei ole animatsiooni kusagile juhtida. Kui ma leian, et idee on motiveeriv, et pühendada mõni aastake oma elust sellele, siis teeksin seda kõhklematult.

Hetkel on teil selline idee või ei ole?

Igatahes... ei ole sellisel kujul, et võiks kõnelda.

Olete 11 aastat õpetanud Turus, sealses kunstiakadeemias. Upitanud Soome animatsiooni. Millal kandub see töö üle Eestisse?

Ilmselt algab Eestis animatsioonikunsti õpetus tõesti, ehk juba järgmisel aastal, kunstiülikoolis.

Pärnaga või Pärnata?

Kõik on võimalik.

Ah jaa, kohustuslik küsimus ka. Kuidas te sünnipäeva tähistate?

(Muheleb.) Ma teadsin, et selline küsimus tuleb. Valmistusin ette. Mis ma teen? Hommikul ilmselt pikema jooksuotsa. Õhtul –tulevad külalised. Ma ei kutsu eriti –- ise tulevad. Lapsed, sõbrad. Ehk ei ole õhtu ka nii sportlik kui hommik.

ELULOOLIST

Priit Pärn

•Läbi ja lõhki Tapa poiss. Hariduselt bioloog.

1976–-1994 töötas kunstnik-lavastaja ja režžissöörina Tallinnfilmi stuudios Joonisfilm, 1994. aastast Eesti Joonisfilmis.

•1960ndate lõpust alates tegev ka karikaturisti, illustraatori ja vabagraafikuna. Viimase 12 aasta jooksul on Pärnal olnud üle 30 isikunäituse Euroopas ja Kanadas.

•1994. aastast juhatab Turu Kunstiakadeemias animatsiooniosakonda.

•Kümmekonna filmi autor, tuntumad «Eine murul», «1895» ja «Porgandite öö». Võitnud arvukalt preemiaid rahvusvahelistelt festivalidelt. (PM)

Tagasi üles
Back