Arvo Kruusementi rõhus «Kevadet» tehes vastutuse koorem

Noh! Nüüd! Sure, koer! Toots (Aare Laanemets) sihib Kiirt, aga lasta ei julge, äkki pole tamasseri rauad. Foto: Kaader filmist

Säh sulle kevadet! Režžissöör Arvo Kruusement (77) on juba mitmendat päeva gripiga kodus, nii tõbine, et jääb tõenäoliselt eemale isegi neljapäeval aset leidvast pidulikust taasesilinastusest. «Gripp tuleb ju kaasa,» kostab ta telefoni, «pärast on terve saal siruli!».

Toru õnneks pisikuid ei karda. Jutu –- mille käigus hoiab vanameister juba tuttaval moel madalat profiili, vaatamata sellele, et kõneleb kõigi aegade parimast eesti mängufilmist, kriitikute hinnangul -–, saame aetud ka nii.

Arvo Kruusement, mis vägi selles filmis sees on, et kipub isegi Lutsu algteost varjutama?

Ha-ha-ha. Eks see ikka Luts ole... Kui ma seda tegema hakkasin, oli ju risk hirmus suur, ütleme otse välja. Kaikamehi oli varitsemas iga nurga taga.

Et rahvuslik kapital või nii?

Nojah, Lutsu võetakse ju väga isiklikult. Mäletan, läksime võtete ajal Tartu kaubamajja Arnole uut palitut ostma, poisid kasvavad ju ruttu. Üks härra, veidi nokastunud, tuleb minu juurde ja ütleb, kuule mees, kas sa tead ka, mis sa teed... Ma ütlen sulle, «Kevadega» on kas käsi kullas või p... mullas. Vaat nii.

Sellepärast püüdsin ma nii palju kui võimalik hoida Lutsu enese tiiva alla. Et tegelased, nende tüübid oleksid kohe äratuntavad, sama meeleolu... Jah, tagantjärele oleks võinud paljutki julgemas võtmes teha, aga ju ma siis ei julgenud.

Siiski,– te võimendate tugevasti Lutsu teose lüürilisust, tõstate selle jõulisemalt esile.

Film on kontsentraat, raamatu kahest osast on selles tehtud üks. Üritasin seda kokku pressida, võtta ainult kõige olulisema. Mõistagi tähtsustasin seejuures seda, mida pidasin oluliseks, kõigepealt lüürilist liini, Arno liini, ka muusika on vastavalt kirjutatud, toetab seda tugevasti –- siit ehk selline mulje.

Kuidas see «Kevade» üldse tuli?

See lihtsalt kukkus nii välja. Lembit Remmelgas (Tallinnfilmi peatoimetaja - T.T.) õngitses kusagilt riiulilt «Kevade» stsenaariumi ja ütles, et mis see siin ikka tolmab, tehke ära...

Ma ei oleks julgenud ise iial mõelda, et hakkan oma esimest filmi just selle järgi tegema. Tahtsin teha hoopis pooletunnise proovitöö, üldse mitte sügavalt realistliku, vaid võõrandamisefektiga, sellise brechtiliku...

Voldemar Panso ja Kaljo Kiisa stsenaarium oli tolleks hetkeks juba aastaid riiulil vedelenud...

Häda oli selles, et see oli pigem dramatiseering, sõnarohke, küllalt laialivalguv, rahul sellega igatahes ei oldud. Ma ise tajusin ka, et sellest ei saa filmi teha, kui ta nii jääb. Mõtlesin pikalt, mida teha. Lugesin Lutsu teost küll edasi ja tagasi, lõpuks oli see mul peas. Siis hakkasin ise sündmusi välja kirjutama, neist sai selgroog, mida mööda edasi liikuda... Teksti jäi üha vähem järele.

Julgust andis ka see, et Luts kirjutas tuttavast asjast, olin ju ise pea samasuguses koolis käinud, oli tunne, et sellest materjalist peaks jagu saama küll.

Sisuliselt kirjutasite stsenaariumi täiesti ümber?

Olaf-Mihkel Klaassen (raamatu ««Kevade» tee ekraanile» autor –- T.T.) väidab seda, jah... Ei no, ma ei hakanud oma autorlust sinna sisse toppima, see poleks sobinud, Panso ja Kiisk on ju ikkagi minu koolivennad... (Naerab).

Pealegi on ju loomulik, et iga lavastaja võtab materjali ja laseb selle endast läbi, sünnitab selle ise uuesti, ükskõik, kelle stsenaarium see ka ei oleks. Ainult nii tuleb hea film.

Teil oli algusest peale väga kindel põhimõte: kasutada osatäitjatena, erinevalt teatrist, koolinoori, mitte professionaalseid näitlejaid.

Jah, see oli riskantne, aga minu jaoks ainuvõimalik. Vahetuse pärast.

Risk on see tõesti. Kunagi ju ei tea, kui orgaaniliselt õnnestub neid mängima panna...

Kui me Tootsi osatäitja välja vahetasime ja leidsime viimasel hetkel Aare Laanemetsa, ma proovivõtteid ei teinud. Üksnes ühe proovifoto, viisin selle Danilovitššile (Nikolai Danilovitšš oli Tallinnfilmi direktor - –T.T.) vaadata. Danilovitšš vaatas ja ütles: «Tal on toredad silmad!»

Näete, ka nii võib juhtuda...

Praegu ei oskaks ju teisiti ette kujutadagi, et Tootsi oleks võinud keegi teine mängida...

Eks ole?

Mis selle esimese Tootsiga õigupoolest juhtus?

Pätiks läks kätte. Meil olid talvised võtted juba tehtud. Mais tulime korraks koju, et, noh, vannis käia ja puhtad riided selga panna... No ja siis ta jõudis vahepeal oma koolivenda kolkida. Õpetajad helistasid mulle, arvasin korrapealt ta rollist välja.

Muidugi tekkis stuudios paanika. Et Kruusement on hulluks läinud, hulk võtteid juba tehtud, suvi tulemas... Aga mina nägin juba võtete ajal, et temas on selline huligaan peidus. Ekraanilt hakkab see ju läbi kumama, seda ei saanud nii jätta...

Kriitilisim hetk oligi siis?

Jah, asi tuli ju osalt uuesti üles võtta. See on tegelikult tõeline operaatorikunst, filmida suvel või sügisel talve, terve Tartu tuletõrjevaht oli siin mängus. Harry Rehe («Kevade» peaoperaator - T.T.) selle asja tegelikult ära päästiski.

Kui palju too pätt-Toots erines Laanemetsa Tootsist?

Ei saanud ligigi.

Kas ma eksin, aga Tootse olevat koguni kolm olnud?

Oli jah. Teine tuli kohe pärast seda, kui me olime esimese minema saatnud. Ta oli Haapsalust pärit, tegi prooviks seda Lati Patsi stseeni sahvris, ja väga hästi tegi. Tore poiss oli ka, silmad suured nagu tõllarattad, nägu tedretähne täis. Paraku, järgmisel päeval tuli ta minu juurde, vabandas ja ütles, et ei saa kauemaks jääda: tal vaja karja minna...

Laanemetsa tabasite laulupeolt?

Ega mul muud võimalust enam olnudki. Küsisin laulupeo komisjonist, kus on kõige rohkem poisse koos... ja läksime kohale. Enne seda ütles filmi direktor Kullo Must veel: pea meeles, sa lähed võitma Volgat, aga sul on ainult üks loteriipilet.

Aga näete, ära tõin!

Teised noored leidsite kergema vaevaga?

Ka Arno oli viimase hetkeni lahtine, polnud seda õiget. Mul oli üks vana koolivend, Evald Aavik, teatriinstituudi päevilt. Ta juhtis pioneeride maja lasteringi. Juhuslikult saime Viru tänaval kokku. Kurtsin, et pole veel Arnot leidnud. Ära muretse, kostis tema, mul on üks musta peaga poiss.

Mis musta peaga, Arno Tali rollis - sellisega pole mul midagi teha, oli esimene reaktsioon. Läksime siiski vaatama, pealtnäha hea poiss oli, küsisin, et mis ta ka mänginud on. «Jänkut olen, oravakest ka,» vastas ta.

Kutsusin ta proovi, või mis, ega me ei proovinudki õieti, panime talle kohe heleda paruka pähe... Arno mis Arno! Isegi vana palamuslane Johannes Paju kirjutas hiljem, et Arno osatäitjal on isegi Arno Tali hääl.

Kui asetada «Kevade» tänaste eesti laste- ja noortefilmide konteksti, hämmastab just noorte näitlejahakatiste orgaanika, vitaalsus. Kuidas te selle saavutasite?

See on ikkagi meetod, laps on laps, sa pead ta usalduse võitma, pead suunama, viima ta nullpunkti, kus ta on nii ehe, et läigib nagu prillikivi. Selline asi on puhtalt režžiioskuses, ka kogemustes kinni. Kahjuks, jah, praegu on need asjad kuidagi pilla-palla, juhuslikud.

Vähemalt kolmandik «Kevade» mõjujõust tuleneb Veljo Tormise muusikast...

Ärge olge tagasihoidlik, mina pakuksin välja, et vähemalt pool. Ka riikliku preemia saime ju Veljoga kahekesi, mina režžii, tema muusika eest. (Naerab.)

Restaureeritud filmi olete suurel ekraanil juba näinud: kuidas tundub?

Justkui oleks ajas tagasi kandunud, 1970ndate algusesse, kui see veel värskena kinodes jooksis.

Restaureeritud «Kevade» linastub alates reedest Tallinnas Sõpruse kino ekraanil

«KEVADE» FAKTE

- «Kevade» esimese filmistsenaariumi pealkirjaga «Joosep Toots» kirjutab juba 1920ndatel Oskar Luts ise, filmiks jääb see realiseerimata.

–- Moskva teatriinstituudi haridusega Arvo Kruusemendi jaoks on «Kevade» debüütfilm, enne seda on ta II režžissöörina stažžeerinud kahe filmi, «Kirjad Sõgedate külast» ja «Viini postmark» juures.

–- Kokku läheb film maksma 261 046 rubla.

–- Võtete ajal elatakse Palamusel, hommikul käivad noored kohalikus koolis õppetundides, pärastlõunal on võtetel. Sisevõtted tehakse põhiliselt Tallinnfilmi paviljonis.

–- «Kevade» tuleb välja 5. jaanuaril 1970, kogudes esimese linastusaastaga üle poole miljoni vaataja. Üleliidulistel ekraanidel kogub «Kevade» 8,1 miljonit vaatajat.

–- «Kevade» restaureeritakse projekti «Eesti film 100» raames Digital Film Finlandi laboris.