Wallace´il ja Gromitil läheb hästi, isegi väga

Peter Lord – Briti impeeriumi ordeni animaatorist kavaler. Foto: SCANPIX

See oli rohkem kui 30 aastat tagasi, kui kaks teismelist inglise koolipoissi müüsid 15 naela eest BBC-le 20-sekundilise joonisfilmi, mis oli valmis nokitsetud koduse köögilaua taga.

Nii sündis stuudio, mis sai naljaga pooleks nimeks Aardman –- tollesama esimese filmi kangelase järgi, kelle nimi oli tuletatud Aafrikas elava tuhniku afrikaanikeelsest nimetusest ‘aardvark’ (otsetõlkes ‘urusiga’) ja inimkonna päästjast Superman’ist.

Paljutki on selle aja jooksul muutunud. Ammu enam ei meisterda David Sproxton ja Peter Lord, nemad nood teismelised kutid olidki, filme kodus, põlve otsas. Bristolisse on kerkinud rohkem kui 200 töötajaga tootmiskompleks, kus on muu hulgas sündinud sellised maailma vallutanud hitid nagu «Wallace ja Gromit» ja «Kanade mäss», aga ka siinsetel teleekraanidel populaarsust kogunud huumorisari «Loomasuu ei valeta».

Respekt Eesti vastu

Meie oma Nukufilmi stuudio on selle kõrval suisa kääbus –- ometi, just Peter Lord on see, kes saabub sel nädalal esimest korda elus Eestisse, et oma väiksemaid, aga oluliselt vanemaid kolleege 50. sünnipäeva puhul õnnitleda ja osaleda ühtlasi ka siinsel animafilmide festivalil Animated Dreams.

«Mul on tohutu respekt Eesti animatsiooni vastu,» kõlab ühe maailma juhtiva, mitme Oscariga pärjatud nukufilmistuudio omaniku riukalik hääl telefonitorus, kui Postimees talle Bristolisse helistab. «Kusjuures – see respekt on pöördvõrdeline maa väiksusega.»

«Ma ei saa öelda, et ma teie animatsiooni väga hästi tunnen, aga siiski – olen Priit Pärna talendi kummardaja ja mulle on kunagi jätnud sügava mulje üks nukufilm pealkirjaga «Sõda» (Hardi Volmeri ja Riho Undi teos, mis valmis 1987 –- TT), õigemini energia, mida see kiirgab. Ka teie animatsiooni pean väga intensiivseks ja energeetiliseks.»

Kas iga teine inimene, kes Bristolis elab, on animaator, küsin, inspireerituna vendade Quay´de samasugusest küsimusest Eesti kohta. Ha-ha-haa, kõõksub Lord naerda ja vastab, et Bristol on oma animaatorite üle uhke. «Kui te saabute siinsesse lennujaama, tervitavad teid kõigepealt Wallace ja Gromit, peale selle teab iga viimane kui taksojuht, kes ja kus on täpsemalt Aardman.»

Viimased uudised, mis Bristolist tulevad, kõnelevad koguni sellest, et linn kavatsevat oma kangete poegade auks ja turistidele lõksuks püstitada Wallace´’it ja Gromitit kujutava monumendi. «Ma loodan, et see ei tule elusuurune, mis oleks kõigest 25 sentimeetrit –- just nii palju on kuulsal leiutajal ja tema koeral reaalselt pikkust -–, vaid ikka palju suurem, kohe mitu meetrit,» viskab ta naljaga pooleks.

Aardman läks Hollywoodi

Wallace´’il ja Gromitil, kelle mõtles välja 1985. aastal stuudioga ühinenud Nick Park, minevat üldse hästi. Juba jaanuaris paneb Aardman nad uuesti filmi sisse –- seekord hakkavad plastiliinist kangelased lahendama linnakesest kaduvate pagarite mõistatust.

Tegu pole siiski täispika, nagu oli «Libaküüliku needus», vaid pooletunnise lühifilmiga. «Nick on väga õnnelik, sest pinget on vähem ja tulemus tuleb kiiremini kätte –- näiteks «Libaküüliku needust» tegi ta kokku viis aastat,» ütleb Lord. Kusjuures –ainuüksi võteteks tuli senisele 200 töötajale juurde palgata veel 200.

2005. aastal valminud ja Oscari võitnud «Libaküüliku needusega» lõppes ka Aardmani koostöö Hollywoodi Dreamworksi («Shrek») stuudioga – tegelikult varem, kui oleks lepingu järgi pidanud. Kokku sündis sellest mažoorselt alanud, kuid minoorselt lõppenud liidust kolm täispikka filmi: «Kanade mäss», «Libaküüliku needus» ja «Vesi peale». Sündimata jäi kaks.

Mis juhtus, Peter Lord? «Lihtsalt, Dreamworks muutis oma äriplaani ja maailmavaadet. Teadsime, et Ameerika on meie jaoks raske pähkel, sest oleme Inglise stuudio ja rõhutame seda igal võimalusel –- aga vähemasti polnud päris alguses erimeelsusi. Need tekkisid hiljem. Meie tahtsime jätkuvasti teha, esiteks –britilikke filme kõige juuresoleva, sh briti huumoriga, ja teiseks –klassikalisi ümarnukk-filme, Dreamworksi arvates polnud sellele aga piisavalt suurt turgu.»

Miks te üldse kuradile käe andsite ja Hollywoodi läksite?

«Kõigepealt, Dreamworks pakkus võimalust teha filme suurema mastaabi ja rahaga. Aga see ei olnud point. Ütleme, et tahtsime proovida, kuidas kukub välja kinofilm –- kõike muud olime juba teinud. See on nagu alpinisti puhul –- ikka tahad kõrgemale ja kõrgemale. Mäletan end 1990ndate algul väitmas: me ei suuda iial teha täispikka filmi. Seega oli tegu väljakutsega,» selgitab Lord.

Siiski ei tähenda lahkuminek Aardmani jaoks Hollywoodi-karjääri lõppu. Juba on ukse taga uued kosilased –- seekord jaapanlaste omanduses olev Sony, kellega on värskelt alla kirjutatud ka kolmeaastane leping. «Ma ei teagi, kes kellele lähenes. Meie ütlesime, mida tahame teha. Neile see meeldis, aktsepteeriti kõiki meie tingimusi. Nii et miks ka mitte?»

Elagu plastiliin!

Igatahes kavatseb Aardman, nagu kinnitab Lord, jätkata stuudiole kuulsuse toonud klassikalise plastiliinianimatsiooniga, kus põhiline valmib käsitööna ja nukke liigutavad kaader kaadri haaval elavate inimeste käed.

«Esiteks, plastiliin on spontaanne. Teiseks, spontaansusega käib kaasas energia. Ja kolmandaks, käsitöö on käsitöö –- arvutiga sellist inimlikku puudutust ei saavuta.»

Et eksiarvamusi vältida: Peter Lord ei ole arvutianimatsiooni vastu, kaugel sellest. On ju ka täispikk «Vesi peale» valminud arvutis –- tõsi, nii, et plastiliinist nukud on käte vahel valmis vormitud ja seejärel masinasse skaneeritud.

«Kui on vaja kasutada mastaapsemaid kulisse ja rohkem tegelasi, üldse suurejoonelisemat action’it, on arvuti asendamatu,» resümeerib Lord, kes valmistab ka ise ette oma uut filmi. Millist, ta ei reeda.

LISALUGU

Kõik festivalile!

Nii palju animatsiooniga seotud väliskülalisi –- ligemale 150 –-, nagu saabub täna õhtul algavale animafilmide festivalile Animated Dreams, pole kunagi varem Eestis käinud. Põhjus ei ole mõistagi üksnes siinse festivali nimekuses – koos sellega tähistab oma 50. sünnipäeva ka Nukufilmi stuudio.

Festivali keskmes on rahvusvaheline konverents «Voodoo hing», kus esinevad sellised animatsiooniilma suurnimed nagu Peter Lord, Priit Pärn, Susie Templeton, Barry Purves, Kihachiro Kawamoto jpt. Ekraanile jõuavad Sojuzmultfilmi, Aardmani, Kihachiro Kawamoto, Tššehhi animaklassika ja Nukufilmi eriprogrammid, lisaks «Uus ja uhke Eesti anima».

Võistlusprogrammis on 39 viimase paari aasta silmapaistvamat lühianimafilmi. Eesti animafilmidest on võistluses Kaspar Jancise «Maraton» ja Mari-Liis Bassovskaja – Jelena Girlini «Kleit». (PM)