Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2293587t1h319f.jpg)
1980ndate algul tõi «Navigaator Pirx» külmajudinad iga teise elava fantaasiaga Lõuna-Eesti teismelise ihule, kirjutab Tiit Tuumalu.
Kes meist siis ei mäletaks selle filmi kõige kuulsamat stseeni? Pirxi käsku eirates on Calder tüürinud kosmoselaeva ohtlikku Cassini lõhesse. Kolleegide vahel hargneb pinev psühholoogiline duell, millest väljub võitjana Pirx. Hetkeks olukorra üle kontrolli kaotanud Calderil rebib ülekoormus otsast käed, mis üritavad klammerduda juhtimispuldi külge, paljastades võika saladuse - traadipuntra, mis on peidus tema naha all. Jube karjatus huulil, lendab robot läbi seina, taustaks Arvo Pärdi muusika.
See oli kõva sõna, nagu ka õudse armi teke Novaki käele - vähemalt nende poisikeste jaoks, kes elasid väljaspool Soome televisiooni mõjusfääri. Aga mitte ainult. Igatahes võitis «Navigaator Pirx» 1979. aastal ka nimekal Trieste fantastikafilmide festivalil grand prix ehk Kuldse Asteroidi nimelise auhinna, edestades sealjuures... keda? Ridley Scotti «Tulnukat» ennast, mis pidi leppima kõigest Hõbedase Asteroidiga. Fakt, mida «Pirxi» režissöör Marek Piestrak praegugi, 30 aastat hiljem muhelusega meenutab.
69-aastane Poola lavastaja, kes tegi koos Tallinnfilmiga kolm linateost - lisaks «Pirxile» ka N. Liidus tõeliseks kassahitiks kujunenud «Madude oru needuse» ja «Saatana pisara» -, püsib siiani elu ja tervise juures. Kolmandat aastat järjest väntab ta vaheldumisi kolme kolleegiga populaarset teleseriaali, mille osade arv on ületanud juba tuhande piiri. «Töö nagu vabrikus, aga elada on ju vaja,» põhjendab ta Varssavis telefonile vastates.
Põhjus, miks Piestrakile helistada, seisneb selles, et järgmisel laupäeval astub ta üle pika aja taas Eestimaa pinnale - Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival tähistab «Navigaator Pirxi» 30. sünnipäeva eriseansiga.
Piestrak on sellest kõigest liigutatud, seda on kuulda tema häälest. «Mis te arvate, mida mult selle filmiga seoses kõige sagedamini küsitakse?» - «Mitu robotit oli kosmoselaevas tegelikult,» pakun välja. «Just nimelt! Järelikult õnnestus hoida pinget - nii, et juurdlemisainet jätkus ka pärast filmi lõppu.» - «Oli neid siis üks või kaks?» - «Mõelge ise välja,» ei anna Piestrak ka 30 aastat hiljem järele.
Värskendagem mälu. Tegu on ulme- ehk teaduslik-fantastilise filmiga, nagu seda toona nimetati. Pirx on saanud ülesande lennata Saturnile, et kontrollida missiooni käigus, kas robot suudab asendada inimest. Intriig on selles, et pole teada, kes meeskonnas on inimene ja kes robot. Lõpuks selgub, et roboti tehniline täiuslikkus ei suuda asendada inimese hingelisi väärtusi.
Poola jaoks oli «Navigaator Pirx» esimene ulmefilm, millest sai ühtlasi oluline ekspordiartikkel. Piestrak mäletab, et ulmeseiklust müüdi rohkem kui 20 riigi kinolevisse ja sellest kirjutas positiivselt mainekas rahvusvaheline filmiajakiri Variety. Siiani näitab «Pirxi» vähemalt korra aastas ka mõni Poola telekanal.
Siinsetes kinodes jooksis «Navigaator Pirx» eesti keelde dubleeritult - lõpuks oli tegu ikkagi koostööfilmiga. Poola ja Vene näitlejate kõrval mängis üht kandvat rolli Tõnu Saar, muusika, nagu juba öeldud, kirjutas Arvo Pärt - muide, see on tema viimane suurem spetsiaalselt filmi jaoks komponeeritud orkestriteos -, kosmoselaeva disaini kallal töötasid Aleksander Peek ja Priit Vaher, kostüümikunstnik oli Helve Halla, teine režissöör Airi Kasera ja direktor Karl Levoll.
Miks valmis poolakate algatatud filmiprojekt osaliselt just Tallinnfilmi märgi all? Nagu selgitab Piestrak, sattus see Eestisse kaudseid teid pidi - põhjusel, et Poola stuudiotel puudus kombineeritud võtete ehk trikkvõtete kogemus, mida «Pirx» eeldas. Koostööpartnerit otsides oli valida Saksa DV, Tšehhoslovakkia ja N. Liidu vahel - pidama jäädi viimase juurde, argumendiks silmapaistvad muinasjutu-, aga ka teaduslik-fantastilised ja Teise maailmasõja filmid, kus kombineeritud võtteid oli edukalt rakendatud.
Et Mosfilmis ootas ees ligemale aastane järjekord, nagu Piestrak mäletab, pakkus Moskva kinokomitee välja Tallinnfilmi, ehkki sisevõteteks sobilikku paviljoni polnud Eestiski. Tallinnfilmi toonane peatoimetaja Enn Rekkor võttis koostööpakkumise avasüli vastu, filmi direktor Karl Levoll ajas välja Kiievi Dovženko-nimelise stuudio hiigelsuure angaari. Sinna ehitati ka kolmekorruselise maja kõrgune kosmoselaeva makett ja disainiti interjöörid.
Ehkki arvutitrikkidega harjunud praegune teismeline naeraks «Navigaator Pirxi» kombineeritud võtete tulemuse ilmselt välja, olid need oma aja ja toonaste tingimuste kohta siiski eeskujulikult ja nupukalt teostatud. Näiteks tähistaevast imiteeriti kunstnik-dekoraator Priit Vaheri sõnul nii, et mustast sametist kangasse torgati augud ja lasti tagant prožektorivalgus peale, kosmoselaeva lendu filmiti aga kaader kaadri haaval, nii nagu seda tehakse klassikalise nukufilmi puhul. Sealjuures olid uhked raketid spetsiaalselt valmistatud kohalikus lennukitehases.
Et defitsiitsete materjalide hankimine oli raske, tuli sageli kulutada Ukraina ametiasutuste uksi - ikka koos Vana Tallinna ja kiludega. Kiievis filmimine oli ka muidu keeruline, nagu mäletab teine režissöör Airi Kasera: vaevalt oli jõutud järgmine kosmoselaeva koridor valmis ehitada, kui eelmine oli juba ära varastatud. Väärt materjal ikkagi!
Püsti hädas oli näitlejate eest vastutanud Kasera ka siis, kui Novakit kehastanud Aleksandr Kaidanovskit ei tahetud N. Liidust välja lasta, isegi sotsialistlikku Poola mitte, kus film on osaliselt üles võetud. Nimelt ei kuulunud boheemlasena tuntud näitleja ühessegi organisatsiooni - järelikult polnud kusagilt võtta ka iseloomustust, mis oli vajalik viisa vormistamiseks. Ei aidanud ka Tallinnfilmi juhtkonna sekkumine. Lõpuks hangiti vajalik paber majavalitsusest: seal oli kirjas, et kodanik Kaidanovski peale kaebusi ei ole, ta ei mürgelda ega peksa naist.
Lisaks Poolale ja Kiievile on jupike «Pirxist» üles võetud ka Pariisis - tegevus toimub ju ikkagi kapitalistlikus läänes -, kaadrid sellest, kuidas Ford Mustangiga mööda mägiteed kihutavale Pirxile enne kosmoselendu elu kallale kiputakse, aga Jaltas. Tallinnas on tehtud ainult üks sisevõte - tollase Kirovi kalurikolhoosi kontoris.
«Navigaator Pirxiga» jäi omal ajal rahule ka Stanislaw Lem, kelle teose järgi on film vändatud. Kui ta kuulis, et see võitis Triestes auhinna, saatis koguni õnnitlustelegrammi, mäletab 69-aastane režissöör. Samal ajal oli kirjanik väga tõre Tarkovski «Solarise» peale, nimetas seda «Kuritööks ja karistuseks» kosmoses, millel tema kirjutatuga suuremat pistmist ei olevat. Rääkimata juba Hollywoodi «Solarisest», mis oli Tarkovski «Solarise» uusversioon.
«Navigaator Pirx» linastub 29. märtsil kell 19 Haapsalu kultuurikeskuses
Filmilavastaja Marek Piestrak
69-aastane Poola režissöör, kes lõpetas 1974. aastal kuulsa Lodzi filmikooli. Lisaks dokumentaalfilmidele on lavastanud kümmekond mängufilmi, enamik neist õudus- või fantastiliste sugemetega seiklusfilmid.
Kuulsaim teos on «Navigaator Pirx», mis võitis 1979. aastal Trieste fantastikafilmide festivalil grand prix. Piestraki lavastatud on üks väheseid Poola õudusfilme «Emahunt» (1983), mis kogus kodumaal üle kahe miljoni vaataja.
Piestraki elulukku kuulub huvitav fakt: ta on töötanud praktikandina Roman Polanski enese juures, filmi «Rosemary lapsuke» võtetel.
VEEL KAKS FILMI, MILLE PIESTRAK EESTLASTEGA TEGI
«Madude oru needus» (1987)
Legendaarne seiklusfilm «Ida-Euroopa Spielbergilt», nagu reklaamib Venemaa suurim filmilevitaja Central Partnership. Jaht eksootilises Madude orus peituvale reliikviale, mille valdaja saavutab võimu kogu maailma üle. Peamiselt Vietnamis filmitud fantastiliste sugemetega teos kogus N. Liidus 32,3 miljonit vaatajat. Naljafilmina arvestatav ka praegu.
«Saatana pisar» (1993)
1930ndate lõpu Eestis otsitakse taga maagilise jõuga sõrmust, mis olevat saatana enese oma. Tegevus hargneb Tallinna vanalinnas, mängivad ka Aarne Üksküla, Jüri Järvet, Lembit Ulfsak ja Evald Aavik. Vähemalt Eesti filmikämpi kullafondi vääriliselt on üles võetud satanistide ohvrirituaalid. «Film, millega ma rahul ei ole,» tunnistab Piestrak ise.