Utotškin lendas ja Pääsuke filmis - nii ta sündiski, peagi juba sajane

Annika Koppel näitab filmimuuseumis talletatavaid filmiplakateid. Foto: Peeter Langovits

Kuigi eesti filmi 100. sünnipäev jõuab kätte alles aastal 2012, käib ettevalmistus juba täie hooga. Vähemalt, kui otsustada filmipärandi taastamise järgi. Asjade seisu tutvustab «Eesti film 100» projektijuht Annika Koppel.

1912. aasta 27. ja 28. aprillil filmis Johannes Pääsuke Tartus Sergei Utotšškini õhulendu, selle järgi arvestatakse ka eesti filmi sünnipäeva. Üksikuid viiteid võtetele, tõsi, hämaraid, on veelgi varasemast ajast. Mis juhtuks, kui kusagilt arhiivist peaks siiski välja ilmuma materjal –- lõpuks on ju siinne filmiajalugu põhjalikult läbi uurimata!? –-, mis kinnitab, et eesti film on vanem, kui senini arvatud? Kas sünnipäev jõuab varem kätte?

Eks siis tuleb väljailmunud tõendeid uurida ja vaagida ja kui asi tõeks osutub, uute asjaolude valguses senine ümber hinnata. Kuid tõenäosus sääraseks leiuks on kaduvväike.

Kas 1912 on ühele rahvuslikule kinematograafiale varane või hiline algus?

Eesti film sündis üsna parajal ajal – ei liiga vara ega liiga hilja, kui võtame arvesse, et filmikunst nägi ilmavalgust 1895, kui Pariisis toimus kinematograafia esimene avalik demonstreerimine. Seda imetaolist asja nähti Eestis esmakordselt aasta hiljem – 1896 Tallinnas Suurgildi hoones, kus praegu asub ajaloomuuseum.

Eestis siirdus Eesti Rahva Muuseumi päevapiltnik Johannes Pääsuke omatehtud kaameraga esimesele filmivõttele 27. aprillil 1912, kui ta filmis katselendur Utotškini lendamist Tartu kohal. See ülesvõte jõudis hiljem ka Eesti esimeses, 1908. aastal asutatud «paikkinos» Illusion vaatajate ette. Seda tõestab reklaam Postimehes.

Vene kinematograafia sünniaastaks loetakse 1908. aastat, mil ekraanile tuli «Stenka Razin». Lätlased uhkustavad vanima kroonikaga aastast 1910, kui Vene tsaar Nikolai II külastas Riiat. Soomlaste film algab 1907. aastal.

2000ndate algul ilmus arhiivist välja filmikarp märkega «võib olla Utotšškini lendamine». Kiir­ekspertiis tuvastas toona, et see kujutab küll Utotšškini õhulendu, aga mitte Tartu kohal. Kas nüüdseks on selgunud, millega täpsemalt on tegu?

Tõepoolest, too leitud filmirull oletatavate Utotškini lendamistega anti uurida ka lennunduse asjatundjatele, kes väitsid, et ülesvõte on tehtud hoopiski Pirital, kus Utotšškin lendas mõni kuu hiljem. On ka teada, et sündmust jäädvustas kaks-kolm kaamerameest. Aga kes täpsemalt?

Tollal olid Eesti filmipioneerideks ka prantslased, Pathe’ ja Gau­mont’ ringvaadete korrespondendid, kes siin vaatamisväärsusi ja kroonikat filmisid. Filmiarhiivi direktriss Ivi Tomingas on arvanud, et selgust võiks tuua Krasnogorski arhiiv, kus leidub neidsamu Pathe’ ja Gaumont’ Eestis filmitud kroonikapalasid, varaseimad 1908. aastast.

Selge on see, et Utotšškin lendas 1912. aastal nii Tartus kui Tallinnas ja Pääsuke filmis selle ka üles –- seda kinnitavad ajalehematerjalid. Kas tegu on Pääsukese või kellegi teise ülesvõttega, peab näitama tulevik.

Kui Utotšškini lend Tartu kohal pole säilinud, milline on siis vanim allesolev eesti film?

Umbes samast ajast –- täpsemalt pole õnnestunud seda dateerida -– on arhiivis olemas ka Estonia-filmi kroonika «Vaateid Võrumaalt», mille autoriks peetakse samuti Pääsukest.

Tegelikult on kurb tõsiasi, et 70% Euroopa filmipärandist on hävinud ja ainult 30% alles. Just see fakt peaks meid suunama filmipärandiga rohkem tegelema ja selle tulevikule mõtlema, eriti nüüd, 100. sünnipäeva eel.

Avalikkusele silmahakkavaim osa teie tegevusest on filmipärandi restaureerimine ja kättesaadavaks tegemine. Äsja said valmis Priit Pärna varasemad filmid, mängufilmidest on hetkel töös «Ideaalmaastik». Mille järgi on paika pandud taastamisele minevate teoste järjekord?

Filmide taastamise järjekorra otsustame Eesti film 100 töögrupis. Taastamisel on esmaseks kriteeriumiks filmi kunstiline väärtus. Paraku on neid filme, mis vääriksid selle järgi taastamist, ju tunduvalt rohkem, kui me suudame ette võtta.

Edasi tuleb mängu järgmine kriteerium ehk see, mis seisukorras ja kus on filmi algmaterjalid. Näiteks Peeter Simmi «Ideaal­maastikust», mida me praegu taastame, oli filmiarhiivis vaid üks üsna kehvas seisus koopia.

Teatavasti asub enamik Eesti filmide originaalnegatiividest Moskvas Gosfilmofondis, kust tuleb restaureerimiseks kõlblikud vahepositiivid osta. See nõuab päris palju raha – seni oleme prognoosinud iga aasta taastamiseelarvetele mõningast kasvu, aga töö käib projektipõhiselt, mis tähendab igakordset taotlemist ja garantiid mõistagi ei ole.

Kui kallis lõbu ühe filmi taastamine üldse on, «Nipernaadi» näitel kas või?

Koos uue negatiivi ja koopiatega maksab mängufilm kusagil 800 000 -– 900 000 krooni.

Ja kui palju Venemaa ühe vahepositiivi eest küsib?

Küsivad meetri hinda ja sõltuvalt sellest jääb ühe vahepositiivi hind 100 000 krooni kanti.
Et hulgi tuleb odavam, oleme ette valmistanud tellimuse, mis hõlmab korraga 10 mängufilmi vahepositiivi ostu. Väljavalituiks on «Vallatud kurvid», «Viini postmark», «Värvilised unenäod», «Suvi», «Tuulte pesa», «Hukkunud Alpinisti hotell», «Nukitsamees», «Arabella, mereröövli tütar», «Naerata ometi» ja «Inimene, keda polnud».

Milline võiks olla taastamise kogumaht?

Eesti filmiarhiiv tellis koostöös meiega uuringu «Eesti filmi digiteerimine – võimalused ja vajadused» ja see piiritleb filmide digiteerimise mahu umbes 5800 filmiga. Näiteks mängufilme, mille digiteerimine ja digitaalsena restaureerimine levisse laskmise eesmärgil oleks mõttekas, on umbes 180. See on küll ideaal, aga ilus.

Püüame jõuda nii kaugele, et teha aastas valmis kaks mängufilmi ja mõned dokumentaal- ja animafilmid. Viimastest on järgmisena töös ports Elbert Tuganovi filme ja Heino Parsi «Nael 1», ette valmistame Lennart Meri ja Andres Söödi dokumentaalfilmide taastamist.

Mängufilme olete seni lasknud restaureerida Soomes, sest Eestis puudub vastav tehnika ja kogemus. Siiski, kui otstarbekas oleks seda tulevikus teha siin?

Muidugi oleks see töö igati otstarbekas Eestis teha, raha jääks Eestisse ja kogemus kasvaks, pikapeale tekiks ehk tulugi. Mingil moel on «Eesti film 100» suutnud seda protsessi juba elavdada: nii hakati Nukufilmis restaureerimistööd tegema, hangiti selleks vajalik tehnika ja tarkvara.

Tõnu Talivee istub seal arvuti taga ja vanad animafilmid tulevad tema käe alt säravana nagu prillikivi. Skaneerimine ja printimine toimub siiski Saksamaal, aga vähemalt üks töölõik tehakse Eestis. Priit Pärna varasemad filmid just nii taastatud saidki.

Kui reaalne on see, et eesti filmi 100. sünnipäevaks kerkib Maarjamäele filmimuuseum?

Nagu teada, on muuseum ise juba kohal: –esialgu küll ajaloomuuseumi koosseisus ja ühe töötajaga, kelleks on juhataja Maria Mang. Temal tuleb sünnitusvalud üle elada, muuseum nullist üles ehitada, luua kogud, mille põhjal koostatakse püsiekspositsioon. Seni on tehtud ajutisi näitusi ja kogutud esemeid, näiteks on toodud muuseumi tiiva alla filmiarhiivi filmikostüümide kogu. Mis puudutab filmimuuseumi maja, siis selle projekteerimine Maarjamäe pargialale on ajaloomuuseumi arengukavas kirjas aastail 2010–2011. Elame-näeme!

Mida kujutab endast rahvusfilmograafia, mille idee on samuti «Eesti film 100» projektis välja käidud?

Tegu on rahvuskultuuri olulise osaga: paraku puudub meil siiani infokandja, mis kogu Eesti filmipärandit puudutava andmestiku kokku võtaks. On olnud perioode, kus sellist informatsiooni süstemaatiliselt ei kogutud ja see tuleb nüüd uuesti üles otsida. Ka praegune materjal vajab täpsustamist.

Projekti vedamise on võtnud enda peale Reet Sokmann ja Hagi ŠŠein, selleks on loodud MTÜ Eesti Filmi Andmebaas.

Esialgne idee anda rahvusfilmograafia välja raamatuna on laienenud elektrooniliseks andmebaasiks, millele luuakse atraktiivne ja avalikkusele kättesaadav veebiväljund. See on töömahukas ja ambitsioonikas ettevõtmine, kuid kindlasti annaks see suurepärase alusbaasi eesti filmi uurimisele ja ajalooga tegelemisele.

Esialgse kava kohaselt peaks andmebaas valmima aastatel 2009–2017 ja sisaldama andmeid rohkem kui 10 000 Eestis tehtud filmi kohta. Kogu projekti maksumuseks planeeritakse 16 miljonit krooni.

Mis hakkab juhtuma 2012. aastal?

Midagi peaks saladuseks ka jääma.
 

JUUBELIPROGRAMM

•- Programmi lükkas 2005. aastal käima ühiste kavatsuste kokkulepe, millele kirjutasid alla kultuuriministeerium, Eesti Filmiarhiiv, Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Televisioon, Tallinnfilm ja Eesti Filmiajakirjanike Ühing.
•- Programmi mahukaim osa on filmipärandi taastamine, aga «Eesti film 100» egiidi alt on tuule tiibadesse saanud ka filmimuuseum ja rahvusfilmograafia ehk eesti filmi andmebaas.
•- Mängufilmidest on taastatud «Kevade» ja «Nipernaadi», dokkidest «Leelo», animatsioonidest «Operaator Kõps seeneriigis» ja kuus Priit Pärna filmi aastaist 1977-–1987. Koos filmiarhiiviga on taastatud 1938. aasta kroonikafilmid ja mängufilm «Noored kotkad».
•- Täpsemalt vaata www.ef100.ee.