/nginx/o/2013/09/06/2327107t1h4f86.jpg)
Animafilmilavastaja Rao Heidmets sai hiljuti hakkama ebatavalise vägiteoga - Hiroshima animafilmide festivali võistlusprogrammi valikukomisjoni liikmena tuli tal 17 päeva jooksul ära vaadata ja hinnata kokku 1656 filmi, mille pikkus ulatus paarist minutist poole tunnini.
Teadaolevalt pole nii ekstreemset kogemust ette näidata ühelgi teisel animatsiooniga seotud eestlasel.
Inimvõimete piiril
«Eks ta üks võimete piiril balansseerimine oli,» tunnistab Hiroshimast elu ja tervise juures naasnud Heidmets ise pärast 9-tunniseid tööpäevi, mis tegi koormuseks keskmiselt 97,4 filmi päevas.
Kuidas on see võimalik? Nagu selgub, on! Selleks on Hiroshima, üks maailma nimekaimaid animafilmide festivale, juba aastaid rakendanud armutut, peaaegu et mehhaniseeritud süsteemi. Sisulist arutelu ei toimu, valikukomisjoni liikmed, keda on kokku viis, hindavad anonüümseid teoseid 10-pallisel skaalal jooksvalt, tulemus summeeritakse demokraatlikuks keskmiseks.
Iga liikme ees laual on personaalne nupp, millele vajutades süttib ekraani kohal punane lambike. Kes on otsuse langetanud, vajutab kui seda on teinud kõik viis liiget, katkestatakse seanss ja ekraanil hakkab jooksma järgmine film.
Neid, mida lõpuni vaadatakse, on üksikuid - ühele filmile kulutatakse keskmiselt vaid mõni minut. «Muidu poleks võimalik ellu jääda,» tunnistab Heidmets. Ühtlasi sai Eesti režissöör hea kogemuse. «Sul võib olla ükskõik kui hea film kui sa esimeste minutitega ei suuda tähelepanu köita, praagitakse see kohe välja.»
Sõelal ka üks eesti film
1656 filmist jäi komisjonil lõpuks sõelale 66, lisaks sai iga žüriiliige võistlusprogrammi esitada kaks isiklikku favoriiti. Kaheksast Eesti filmist jõudis sihile vaid üks, Ülo Pikkovi «Dialogos». Päris hea tulemus, kui arvestada seda, et 130st Inglismaa filmist pääses festivalile 12 ja 249st Jaapani filmist vaid kolm, hindas Heidmets.
Ta tõdes ka, et maailmas tehakse kohutavalt palju halbu animafilme, mida järjest vaadata on hirmus piin. Ja veel üks raputav tähelepanek: esimest korda ei saanud Heidmets mõne teose puhul aru, millist tehnikat on kasutatud, kas 3Dd või klassikalist ümarnukku.
«Arvutiprogrammid on nii jõudsalt edasi arenenud, et ilmselt tuleb peagi hakata filmi alguses rõhutama, et tegu on käsitöö, mitte arvutiga tehtuga,» väitis ta.
7.-11. augustini toimuval Hiroshima festivalil jõuab ekraanile ka väike Heidmetsa filmide programm, kuhu kuulub kaks teost: «Instinkt», mis võitis neli aastat tagasi samas eripreemia, ja «Kaasasündinud kohustused», mille Eesti esilinastus on alles sügisel. Taas sõidab kohale ka režissöör ise.