Koht, kus «Somnambuul» on üles võetud, avaldab muljet. Kaks aastat tagasi, oktoobris, kui võtted olid algamas, jäime teel Harilaiule autoga kinni.
Harilaid osutab vastupanu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otsustasime metsa vahel hooga läbi lombi kihutada, ent järgmisel hetkel avastasime end poole meetri sügavusest veest, väljasurnud mootoriga. Tuli jalad paljaks võtta, aknast välja ronida ja ihurammu jõul masin kuivale lükata.
Auto veeti puksiiriga töökotta, meie kõmpisime jalgsi edasi, kilomeetreid mööda kiviklibust teed, ümberringi määratu avarus ja lõõtsutav tuul, mis ähvardas pikali puhuda. Siis oli tee otsas, edasi polnud kusagile minna. Vaid Kiipsaare viltune majakas kõrgus maa ja vee piiril.
Inimene on sellises kohas justkui peo peal. Ühelt poolt avarus ja lõputu silmapiir, teiselt poolt, mis tähtis just «Somnambuuli» tegelaste jaoks, teadmine, et tegemist on suletud ruumiga - Nõukogude võim on keelanud surma ähvardusel merele minna.
Ilmselt just sellist ambivalentsust pidas silmas Sulev Keedus, kui ta juhtus lehest Kiipsaare tuletorni kohta lugema ja seda oma silmaga vaatama tuli.
Senised otsingud olid lõppenud edutult - piirivalvelennukilt oli Keedus heitnud pilgu kümnetele majakatele, kuid ükski ei sobinud. Enamikku ümbritsesid koloniaalstiilis näotud hooned, teistel polnud jälle vajalikku fluidumit: eraldatust, vallaolekut tuultele, kolmest küljest maad ründavat merd.
Keedus kinnitab tagantjärele, et just koht oli see, mis otsustas paljuski filmi visuaalse keele, tempo, värvid, jättis jälje rollidele... Ent sama palju osutas see ka vastupanu: nurjas otseheli salvestamise, kõrvetas pakasega...
Sügisese võtteperioodi lõpus lõikas meri läbi ainsa juurdepääsutee, nii et võttegrupp oli sunnitud ummisjalu läbi kiiresti tõusva vee mandrile pagema. Eraldatusse jäi Harilaid tookord nädalateks.