Sulev Keedus süveneb somnambulismi

Sulev Keeduse käest pole mõtet küsida: millest «Somnambuul» räägib, aga palun, tehke lühidalt. Ta jääks kohe jänni. Proovige ise, kui olete filmi ära vaadanud - ega ikka ei õnnestu küll.

Jah, väline raam on iseenesest lihtne - 1944. aasta sügis ja massiline põgenemine üle mere Rootsi. Edasi läheb aga keerulisemaks.

On majakavaht Gottfrid ja tema tütar Eetla, kes jäävad ainsana tühja külla. On arst Kasper, kes peidab end nende juures, et esimesel võimalusel põgenikele järgneda. On tumm soldat Ivanes, kes tahab Eetlaga tantsida ja teda vägistada.

Kolme esimese jaoks on elu otsekui suur akvaarium, mille põhja on jäänud just nõnda palju vett, et hapnikunäljased kalad saaksid seinast seinani hulpida, mitte enam vabalt ujuda. Kõik ootavad midagi, kõik on vähem või rohkem tasakaalust väljas, nagu õigupoolest tuletorngi, mille ümber tegevus keerleb. Nii mööduvad sügis, talv ja kevad.

Somnambuulne aeg

«Mingis mõttes ongi tegemist somnambuulse, unenäolise ajaga,» kinnitab lavastaja Sulev Keedus. Ka filmi idee sai alguse unenägudest, õigemini ühest unenägude päevikust, mis Keeduse kätte sattus. Konkreetsesse aega asetas selle kaasstsenarist Madis Kõiv.

«Kõivule on 1944 pöördeliseks punktiks Eesti maa ja rahva jaoks. See on aeg, millest ta on palju mõelnud, millest tal on isiklikud mälestused,» ütleb Keedus.

Kõivuga koos kirjutas Keedus ka oma eelmise filmi «Georgica». «Kõivu tekstid on väga visuaalsed. See on nagu hea dialoogigagi, mida lugedes kujutad elavalt ette ka inimesi, kes neid sõnu räägivad.»

Ometi pole Kõivu nägemusi kerge kinolinale panna. Või õigemini: on, aga seda peaks tegema Kõiv ise, nagu kinnitab Keedus. Ta on lugenud üht Kõivu stsenaariumi, mis kirjutatud kümmekond aastat tagasi.

«Isegi dramaturgia pole selles nii oluline kui nägemus. Selles on olemas kõik: meeleolu, varjud, valgus, isegi helid - kogu maailm on täpselt paigas. See on nii valmis, et teistel on sinna raske sekkuda.»

Ka «Somnambuuli» esimene variant, mille Kõiv kirja pani, jäi kõrvale. Sellest on filmis vaid Eetla tegelaskuju ja paar dialoogi. Käsikirja lõppvariant sündis alles pärast seda, kui mehed olid paarisrakendina kirjutama asunud.

Tegelikult toimusid viimased muudatused veel filmi tegemise käiguski, nii pole lõpp selline, nagu stsenaarium ette nägi. «Kui olime sügise ja talve ära filminud, selgus, et nii, nagu stsenaariumis kirjas, seda lõpetada siiski ei saa.»

Massistseen inimeste pagemisega 1944. aasta sügisel, millega «Somnambuul» pidanuks algama ja mis kaks aastat tagasi ka üles võeti, on lõppversioonist hoopis välja jäänud.

«See, mida me üritasime kätte saada, tundus tagantjärele võlts. Usun, et tegelik põgenemine oli hoopis teistsugune, kui oskame seda ette kujutada. Ehk on paremgi, kui see jääb ainult vaataja ettekujutusse,» põhjendab Keedus.

Ekstreemne, aga huvitav

Eesti kontekstis on Sulev Keedus tõeline auteur. Ka «Somnambuuli» iga kaader kisendab selle sisse pandud ambitsioonist ja pühendumisest.

Pisut tuletab Keedus meelde sakslast Werner Herzogit. Ka too ei armasta lihtsaid lahendusi. «Aguirre - jumalate vihas» kamandas Herzog terve võttegrupi kuudeks Peruu vihmametsa, «Fitzcarraldos» lasi aga usutavuse nimel üle mäeharja vedada terve laeva.

Ka Keedus eelistab ehedust - mugava võttepaviljoni asemel eraldus ta võttegrupiga Saaremaa loodenurka, Harilaiu tippu. Sügis, talv ja kevad, kokku kolm võtteperioodi, igaüks kuu aega pikk. Aeg, mida Keedus nimetab ekstreemseks, aga huvitavaks.

Eesti kohta korralikud külmakraadid, varakult saabuv pimedus ja tormid, mille käes majaka kõrvale püstitatud maja värisenud nagu laevuke merel. Lõikav, jalust niitev tuul tegi võimatuks puhta heli salvestamise, mistõttu see on tagantjärele uuesti üles võetud. «Ega kerge olnud kellelgi. Samas, kui oleks filmitud paviljonis, kus on 22 kraadi sooja, oleks ka film teistsugune tulnud.»

Sama kehtib ka näitlejate kohta. Gottfridi kehastav Evald Aavik tegi kaasa kogu võtteperioodi, Katariina Lauk (Eetla) ja Ivo Uukkivi (Kasper) käisid ära vaid selleks, et Tallinnas teatrit teha. «Ma usun, et karm olustik jättis ka nendesse jälje ja aitas rolli sünnile kaasa,» ütleb Keedus.

Kes teab, ehk poleks selleta ka Katariina Laugu Eetla just selline tulnud - nüüd on Arvo Kukumägi juba jõudnud poetada, et niisugusel tasemel tööd ei ole eesti kinos ega teatris ammu tehtud.

Keeduse perfektsionismist räägitakse legende. Näiteks armastavat ta teha väga palju duubleid. Kui ei saa esimese korraga soovitut kätte, alustab järgmisel päeval otsast peale. Konks on selles, et filmitegemine maksab Eestis hingehinda ning iga meeter ja sekund filmilinti on rangelt arvel.

«Ma võin olla raske nähtus Eesti mastaabis, aga kindlasti mitte maailmas,» ütleb Keedus, kelle keskmine jääb kuue-seitsme duubli kanti. «Kuigi filmitegu on kallis, ei saa siin olla väga ratsionaalne. Ühel hetkel maksab see kindlasti kätte.»

Kui palju on kompromisse «Somnambuulis»? Neid ikka on - ütleb Keedus, kuid ei täpsusta, kui palju ja milliseid.

Keedusele on ette heidetud sedagi, et ta paneb liiga palju kunsti: tema filmid venivat nagu püksikumm ja neis puuduvat selge dramaturgiline konflikt. 1998. aastal esilinastunud «Georgica» kogus mäletatavasti hunniku auhindu, ent kinos küündis vaatajate hulk vaid 5000 inimeseni.

«Mina teen filme nendele, kes filmikunsti armastavad. Film ei ole ainult tsirkus. Eelkõige on see saladus,» ütleb Keedus ise. Saladus on see, mis jääb kõlama ka «Somnambuulist» - just inimese varjus pool, hämarad hingekoridorid ja -sopistused on need, kuhu Keedus pugeda armastab.

Ja pidage meeles: «Somnambuul» pole festivalifilm, mille silti on talle külge kleebitud, ehk Eesti kontekstis midagi sellist, mis on mõeldud ainult friikidele. «Somnambuul» on lihtsalt film. Hea sealjuures.

UUS EESTI FILM

•Sulev Keeduse psühholoogiline draama «Somnambuul» esilinastub sel neljapäeval, 18. septembril kobarkinos. Tartus, Pärnus ja Tallinnas hakkab see jooksma reedest.

•Filmi on üles võtnud Rein Kotov, kes kandideeris oma eelmise tööga «Karu süda» Euroopa filmiauhinnale.

•Filmi eelarve on 10,5 miljonit krooni, sellest 1,3 miljonit on Soome ja 312 000 Hollandis tegutseva Hubert Balsi fondi raha.

Tagasi üles