Suure filmikunsti võimas ja võluv masendus

Eile jõudis korraga kolme kino linale Sulev Keeduse «Somnambuul». Neljapäevaõhtune pidulik esilinastus kobarkinos kinnitas mu varasemat, kontroll-linastuse järgset veendumust: see on Eesti kõigi aegade võimsaim ja kunstilisim täispikk mängufilm.

Juba Keeduse eelmine, kassafilmindusele isepäiselt sülgav «Georgica» - missiooni, maaviljeluse ja okupatsiooni kunstilis-ideoloogiline sümbolism - andis oma maagilis-realistliku kihistusega märku režissööri suure filmi tegemise võimest ning nüüd on see suur film meie ees.

Jätkuks vaid eesti filmivaatajal meelekindlust ja mõistust taluda linateosest hoovuvat ängistust, sest «Somnambuuli» kunstilise võluga kaasneb tohutu ja lohutu masendus.

«Somnambuul» on temaatiliselt rikas, ainese liinid on komponeeritud totaalseks ja vihjeliselt üldistavaks, sümboolseks tervikuks. Hingerõhuvalt masendav on ühe tütarlapse vägistamise ja vanamehe hullumise taga näha terve rahva vägistamist ja psüühilist murenemist.

Tragöödia, mille pidi läbi elama keegi rannatüdruk Eetla (Katariina Lauk) ja tema tuletornivahist isa Gottfrid (Evald Aavik) kusagil Eesti looderannikul aastail 1944-1945, jätkus okupatsiooni igasugustes vormides veel aastakümneid.

Näitab üht, kujutab teist

Kuid Keedus ei näita loomavagunitesse aetavaid ega põgenikelaevale trügivaid inimesi, tema maaliliselt kammerlik kujutamislaad on kineetiliselt vaoshoitud, ent samas kaudselt mõista andes pingest laetud.

Visuaalselt rahulikus, ent väljendusrikkas hoovuses pääseb mõjule ütlematajätmiste pingeline kõnekus. Näidates üht, kujutab Keedus samal ajal hoopis teist, sügavamat, teravamat ja tähtsamat. Ta laseb vaataja kujutlusevabaduse suurtes piirides vabaks, kuid hoiab kindlalt oma esteetika-eetika, loo ja meeleolu ehk kunsti spirituaalse oheliku otsas.

Keeduse hõlmatud mänguväli on lihtsalt nii avar, et sellele peibutatud vaataja ei tunne end pildiruumi ahistatuna. Ent samm-sammult looga kaasa minnes ei suuda ta selle ängistavaist kütkeist enam vabaneda ning tal tuleb vastu võtta sõnumi sapp ja ving.

Kummati on selles elu negatiivsuse kogemuses mingi masohhistlik võlu, vaataja pole tõrkuv eesel, vaid haiglase mõnuga mööda maastikku kaasa astuv huviline. Kõik on sümbolismist tiine, igal meetril paiskub näkku elu ja inimese, ilu ja valu ning kerguse ja raskuse dihhotoomia.

Erilisse keskkonda võetud inimene ja loodus paistavad «Somnambuulis» asjalikult teineteisesse tungides pärikarva, kuid aja ehk ühiskondliku mõõtme vaim hakkab järjest rohkem painama. Seejuures kasutab Keedus õudusfilmi vana põhinippi - kõige õudsem on see, mida otse ei näidata, millest antakse kaudselt aimu, nii et vaataja võib ise endasse peitunud ilgust ja õõva tunda.

«Somnambuuli» minimalismi totaalsus on hämmastav, äärmiselt ökonoomse tegelaskonnaga suudetakse vähemalt eesti vaataja tarvis vihjeliselt välja mängida sootsiumi karjuv vastuolu, Eesti lõhenemine.

Keedus paigutab minimeeritud elementidega mudeli avarasse, puhastatud välja, mis laseb segavate kõrvalmõjudeta jälgida paari-kolme tegelase suhete võrgustikku. Kõik töötab terviku huvides, argielu taustal toimib psüühika kihtide lapidaarne lahtikoorimine, tulemuseks traumaatika läbindavad löögid.

Halastamatult kultiveeritakse Eetla kujutlus- ja seletusluulu. Isatõrjelisel tüdrukul on ümberpööratud Elektra kompleks, tugev ja ihalev tõmme kadunud ema garderoobi ja seksuaalsuse poole.

Pole selge ega tähtiski, mis emaga varem juhtus; tõsielulised mälestused, kujutlus ja uni segunevad formaalselt ärkvel oleva Eetla monoloogides, mis ei ole sündinud (sic!) kirjanik Madis Kõivu, vaid režissöör Sulev Keeduse sulest.

Igatahes tundub Eetla hüsteerikuna juba enne 1944. aasta sügist, edasised kaks aastaaega lubavad vaadelda tema vaimuhaiguse süvenemist. Ja see lõhenemise ja katastroofi protsess projitseerub üldistavalt kogu eesti rahvale, kelle hulgast kadus aastatel 1939-1949 ligi viiendik.

Nagu eilses Sirbis tabas Jan Kaus, «iseloomustab Gottfridi raskuse vaim». Tema on alalhoidja, haiguse või ohvitseriga (?) läinud ema asendaja, tuletornivahist ornitoloog, võimuga kompromisse otsiv tüüakas rannamees, kes muude maiste probleemidega räheldes peab taluma ka tütre süüdistusi ja põlgust.

Piirsituatsiooni tingitud mõrv saab viimaseks piisaks tema karikas ning just Gottfrid, aga mitte Eetla, osutub selleks vabadus- ja iseseisvusjanuliseks linnuks, kes sooritab oma viimase, karjelise sööstu.

Ivo Uukkivi mängitud doktor Kasper on ülekandeliselt siduv tegelane, kes kergitab lähimineviku loori, kes pingestab filmiliselt hädavajaliku armukolmnurga ja kes annab ühes isikus ilmeka pildi 30 000 Läände pagenud eestlase traagikast. Jan Uuspõllu tehtud tumm, kuid eestikeelne okupatsioonisõdur Ivanes on oma kontsentratsioonis analoogselt Kasperiga möödapääsmatult siduv pingeallikas.

Nagu maalikunst

Kõik neli rolli on vaieldamatult maailmatasemel. Eriti võimsalt tungib hinge Katariina Laugu mängitud Eetla - poleks mingi ime, kui see osatäitmine pälviks mõnel rahvusvahelisel A-festivalil kõrgeima auhinna.

Veidi utreerides võib «Somnambuuli» vaadelda kui maalikunsti, üht liikuma pandud panoraamset tahvlit, mille karges looduses koorub kiht-kihilt lahti inimlik tragöödia. Suur teene on selles operaator Rein Kotovil, kelle töö on kohati isegi liiga nauditav.

Kas Eestis on võimalik teha veel täielikumat, ühteaegu vaatemängulist ja psühholoogilist autorifilmi, milles on ka tugev sotsiaalne mõõde? Tahaks loota. Just Sulev Keedus kui esmajoones Kunstnik on see üksildaselt uhke, «vahepealt kadunud» - praegu 40-50-aastaste kineastide põlvkonna lipukandja.