Nõnda nimekaid lavastajaid nagu ungarlane István Szabó satub PÖFFile harva. Viimati ehk Neil Jordan, aga sinna on juba hea mitu aastat.
István Szabó ise tuleb meile külla
75-aastane Szabó tuleb vastu võtma auhinda elutöö eest. Selliseid on tal juba mitu, näiteks Istanbuli, Kopenhaageni ja Moskva festivalilt. On ka mitteingliskeelse filmi Oscar – «Mefisto» eest, mitu nominatsiooni, Briti ja Euroopa filmiakadeemia, Cannes’i ja Berliini filmifestivali preemiaid.
Tema tuntuim saavutus on pärit 1980ndatest, kui valmisid «Mefisto», «Ooberst Redl» ja «Hanussen» – triloogia sellest, kuidas vaim end võimust pimestada laseb. Neis kõigis mängib peaosa Klaus Maria Brandauer.
Igati kõbus vanameister – tema viimane film «Uks», mille peaosas on Helen Mirren, tuli välja mullu – annab 28. novembril Balti filmi- ja meediakoolis ka meistriklassi. Mõistagi näitab PÖFF ka tema filme.
Filme ei jõua kokku lugeda
Aga väärikaid külalisi on teisigi, näiteks Michael Haneke ihuoperaator Christian Berger, kes «Valge paela» eest kandideeris ka Oscarile. Ta osaleb žürii töös ja annab samuti filmikoolis meistriklassi.
Festival ise läheb lahti juba nädala pärast. Filme ei jõua taas kokku lugeda, korraldajad on teatanud, et pikki mängu-, dokumentaal- ja animafilme peaks olema 255, peale selle üle 200 lühifilmi tudengi- ja lühifilmide festivalil «Sleepwalkers» ja teist pea sama palju animafilmide festivalil «Animated Dreams».
Esindatud on kolme maailma kõige olulisema filmifestivali – Cannes’i, Veneetsia ja Berliini – tänavuste auhinnatööde koorekiht, vaid Cannes’i Kuldlõvi, Abdellatif Kechiche «Adele elu» on suurimatest puudu. Põhjuseks liiga kõrge hind. Peaks saama korraliku ülevaate, mida huvitavat on viimase aasta jooksul maailma filmikunstis sündinud. 76st mitteingliskeelse filmi Oscarile esitatud linateosest on kavas 24.
Fookusmaid on tänavu kaks: Armeenia ja Kanada. Esimese riigi suurimat poega Sergei Paradžanovit peaks igaüks teadma – temast on vändatud ka Euraasia võistlusprogrammis osalev film «Paradžanov». Armeenia uuem filmikunst on aga suur küsimärk.
NSV Liidu kokkukukkumise järel sealset tööstust tabanud sügavast kriisist alles tullakse välja, nagu kinnitab üks programmi kuraatoreid Vigen Galstjan.
Peaaegu kõik riigi kinod on suletud, vaid Jerevanis tegutseb kaks ja Gjumri linnas üks kino. Eraettevõtlus domineerib ja on turule paisanud hulganisti odavaid komöödiaid, märulifilme ja põnevikke, mida levitatakse peamiselt kodukinos vaatamiseks. Milline on selle kiuste eksisteeriva armeenia autorifilmi tänane pale, seda programm tutvustabki.
Kanada, kust on pärit ka festivali avafilm «Gabrielle», seisab hoopis teistsuguse probleemi ees, ja nimelt: kuidas pääseda välja lõunanaabri USA majandusliku ja kultuurilise domineerimise varjust ja saavutada see, et maailm määratleks sealseid filme just Kanada filmidena.
Ka üks huvitav alaprogramm on seotud just Kanadaga, kui ekraanile jõuab sealsete inuittide eksootiline filmikunst, mis tõstis pead 1980ndatel. 1990. aastate alul asutas Zacharias Kunuk juba kõigi aegade esimese inuiti produktsioonifirma Igloolik Isuma.
Esimene ja ehk siiani ka kõige tuntum iunitikeelne film «Atanarjuat» valmis 2001. aastal ja võitis kohe ka Cannes’is Kuldkaamera-nimelise preemia. PÖFF on seda ka varem näidanud, aga tasub üle vaadata – elamus peaks olema garanteeritud.
Eesti enda filmide kõrval – Euraasia võistluses on neid kaks, «Elavad pildid» ja kahasse Gruusiaga tehtud «Mandariinid», lisaks «Lisa Limone ja Maroc Orange» Läänemere ja Põhjamaade debüütfilmide võistluses, eraldi on veel Eesti filmide võistlus – ei tasuks ära unustada ka neid välisfilme, millega me üht- või teistpidi seotud oleme.
Hispaania-Portugali film «Mustad teemandid» – lugu sellest, kuidas Euroopas noorte Aafrika jalgpalluritega kaubitsetakse – on osaliselt filmitud Eestis. Mart Taniel on üles võtnud Vene filmi «Intiimsed kehaosad». Juhan Ulfsak mängib filmis «Betooniöö» ja Lenna Kuurmaa filmis «8-pall», mõlemad pärit Soomest.
Hea ja halb uudis
Üks tänuväärt ettevõtmine seoses PÖFFiga veel: Starman hakkab digitaalselt laenutama festivali parimaid palu. Eilsest on saadaval 24-filmiline valik eelmistelt PÖFFidelt – «Armastus», «Holy Motors» ja «Jaht» näiteks –, detsembrist, lisanduvad ka tänavuse festivali filmid.
Lõppu veel üks hea ja halb uudis. Hea: piletihind püsib 6.50 peal nagu mullu. Halb: väljaspool Tallinna ja Tartut PÖFF enam oma filme ei näita. Põhjus on lihtne: filmilint on surnud, kinodes pole aga kvaliteetset digitaalset tehnikat. Siin on mõtlemiskoht nii kohalikele omavalitsustele kui ka riigile.
Euraasia võistlusprogrammi ülevaade ilmus 30. oktoobri Postimehes
17. Pimedate Ööde filmifestival algab juba nädala pärast
Aeg: 15. november – 1. detsember
Võistlusprogrammid: Euraasia, Tridensi Läänemere ja Põhjamaade debüütfilmid, Eesti filmid ja Põhja-Ameerika filmid
Filmid: 255 pikka mängu-, dokumentaal- ja animafilmi
Esindatud riigid: 68
Ava- ja lõpufilm: vastavalt «Gabrielle» (rež Louise Archambault, Kanada) ja «Vaikelu» (rež Uberto Pasolini, Suurbritannia-Itaalia)
Fookusmaad: Kanada ja Armeenia
Elutööauhind: István Szabó
Eriprogrammid: «Mehhiko ja vägivald», «17 valitud teost», «Panoraam», «Foorum», «PÖFFi vitamiinilaks», «Põhja valgus»,
«Screen International kriitikute valik», «Dok@pöff», moefilmid, «Uus saksa film», spordifilmid, arengumaade filmid, Euroopa Parlamendi filmiauhinnale Lux kandideerivad filmid
Retrospektiivid: István Szabó ja Koji Wakamatsu
Filmiturg: filmitööstuse esindajatele mõeldud «Industry@tallinn» ja rahvusvaheline filmiturg
Eriseansid: kirjeldustõlkega eriseansid nägemispuudega kinokülastajatele
Alafestivalid: laste- ja noortefilmide festival Just Film (15.–24. november), tudengi- ja lühifilmide festival Sleepwalkers (19.–23. november) ja animafilmide festival Animated Dreams (27. november – 1. detsember)
Kinod: Solaris, Coca-Cola Plaza, Sõprus ja Artis (Tallinn) ning Cinamon ja Ekraan (Tartu)
Piletid: täispilet 6.50, sooduspilet 5 eurot, pass 30+ 100 eurot, alafestivalid 3–5 eurot