Peidetud reaalsus

Jõuluehtes Hamburgis valitseb harras jõulumeeleolu. Vanalinna ja kesklinna tänavatel säravad jõuluturud, hõõgveini ja vorstikestega end kosutavat rahvast on neil platsikestel tihedamalt kui eestlasi laulupeo rongkäigus. Inimesed on õnnelikud. Näha on, et Saksamaa majandusel läheb hästi.

Jõuluturgude kõrvale on end seadnud magamiskottidel istuma-magama kerjused, keskealised mehed-naised, seltsiks koerad. Ka nende olekust ei paista viha, pettumust, vaid pigem leppimist. Nad ei tülita, ei haise… Oma panuse annavad nad ka jõulumeeleollu – papist kerjakarbi kõrval põlevad küünlad, karpi valvad päkapikud ja inglid. Tõeline idüll, Hollywoodi jõulumuinasjutust puuduvad vaid aeglaselt langevad lumehelbed.

Altona linnosa jõuluturust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel, Gaußstraßel avaneb aga hoopis teine pilt: merekonteinerit meenutavate plekist seinte vahel püüavad kaks meest jõuda oma unistusteni. Üks Lollandini, kus «poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides nagu hülged ja kus ecstasy kukub suhu nagu meteoriidid ookeani lõugade vahele», teine unistab väikest süütust haigusest, väikeset majast, kus oleks internet, kaabeltelevisioon, vannituba ja pangaarvele tiksuks väike pensioni. Haigust on vaja aga selleks, et ei peaks naiste peale raha, närve ega aega raiskama.

Täna mädanevad meestel aga jalad; kui narkootikume või varastatud toitu pole, siis söövad nad mitu päeva tagasi halvaks läinud toitu, flirditakse homost rikkur-vanamehega, vaadatakse pornot ja räägitakse unistustest, vägistatakse musta tüdrukut…

Selles Euroopa tsivilisatsiooni ohvrite pesas ehk Taanis asuvas põgenikelaagris pole lootust (ja kui hetkeks ka lootuskiir paistab, siis vaid üheks hetkeks, millest keegi oska, võibolla ka ei taha kinni haarata), pole isegi töötu abiraha ega isikukoodi, on vaid eri rahvused ja samad mured.   

Gaußstraße maailma on loonud eestlased – lavastaja Tiit Ojasoo ja kunstnik/lavastaja Ene-Liis Semper, vundamendiks Eestis elava venelase Andrei Ivanovi romaan «Hanumani teekond Lollandile». Gaußstraßel asub aga Saksamaa ühe olulisema teatri, Thalia teatri teine maja, kus laupäeval esietendus eestlaste lavastus «Hanumans Reise nach Lolland», peaosas eelmisel aastal Saksamaa parimaks meesnäitlejaks valitud Sebastian Rudolph.

Sebastian Rudolphi Hanuman on kui Toots Lutsu «Kevades» ja Rafael Satachowlaki Sid on Arno Tali, kes oma vaikse olekuga meenutab Rain Simmuli rolli Nüganeni-Tätte filmis «Meeletu». Hanuman ja Sid on sõbrad, kes jagavad teineteisega kõike, kuni ühel päeval pistab Sid suhu ühe juustutüki. Salaja söödud juust purustab sõpruse, maailma.

Eesti vaatajale poleks «Hanumani» lavastus kindlasti šokeeriv, see on üsna Ojasoo ja teater NO99 nägu. Seniste lavastuste reas mõjub uuenduslikuna Ojasoo mäng nukkudega, pisikeste legoklotsidega, mille abil tuuakse publikuni neegritüdruku vägistamine, grupikaid saadab hittlaul «Gangnam Style». Just see hoogsus ja mängulisus ei anna võimalust jälestuse ja piinlikkuse tekkimiseks, vägistamist on hoopiski põnev vaadata.

Vaatamata sellele, et etenduse ajal lahkus saalist viis vanemat inimest, võeti esietendus vastu suure aplausiga – näitlejad kutsuti lavale tagasi kuuel korral, mis on teadjate sõnul Gaußstraßel haruldane. Etenduse järel teatrikohvikusse jäänud inimesed hindasid lavastust huvitavaks ja mõtlemapanevaks. Seega võib Ojasoo-Semperi lavastust pidada õnnestunuks, tõsi, tekst ja lugu pole sugugi kerged ega meelelahutuslikud, seega saalist väljudes ei jää hinge head tunnet.


Andrei Ivanov

«Hanumans Reise nach Lolland»

Lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper

Esietendus Thalia teatris 14. detsembril