Hotel California

Foto: SCANPIX

Ma seisan pimedal kiirteel, õhus on tunda lõhna, kaugel paistavad linna tuled, otsustasin peatuda.» Niimoodi alustab laulu «Hotel California» kuulus ameerika soft rock-bänd The Eagles ja selle laulja Don Henley. On 1977. aasta veebruari lõpp, kui lugu esmakordselt kuulaja ette jõuab. Möödub mõni kuu ja lugu võtab sisse Billboardi tabeli koha nr 1 ja jääb sinna mõneks ajaks. See on samanimelise, Grammy võitnud ja kokku 32 miljonit koopiat müüdud plaadi nimilugu.

 

Laulus leiab Don Henley end järgmise käiguna ühest salapärasest hotellist, mille nõiduslik atmosfäär tõmbab teda sisse ja enam välja ei lase. Sellel hotellil on muide peeglist laed.

See on natuke sentimentaalne, natuke palavikuline, natuke flamenco-mõjutustega, kõigi aegade üheks parimaks peetava kitarrisoologa lugu. Bänd ise on öelnud, et see lugu räägib hedonismist, ekstsessidest ja enesehävitusest. Nende liige Glenn Frey on täpsustanud, et kokaiinist.

Muusikakriitik Barney Hoskyns on kirjutanud raamatu pealkirjaga «Hotel California: Singer-Songwriters and Cocaine Cowboys in the LA Canyons, 1967–1976». Selle raamatu kaanel on väga ilus palmidega pilt ja see räägib maailmast, millest kasvas välja ka see The Eaglesi lugu. Folkmuusikud elasid Los Ange­lese kanjonites ja tegid laule. Neil Young, Joni Mitchell, Jackson Browne, Crosby, Stills and Nash, Eagles ja teised. Nad tegid ilusaid laule ja unistasid paremast ja loomulikumast maailmast. Natukese aja pärast hakkasid mõned neist väga hästi teenima. Nende ellu tuli ühe lisaväärtusena ka kokaiin.

Nad tegid laule edasi, kuid võib-olla enam mitte nii heast maailmast. Nüüd hakkasid nad laulma kõikvõimalikest liialdustest, imelikest inimsuhetest, katkistest peeglitest ja nendes väändunud paistes nägudest, mis tahtsid ikka veel ja veel. Nüüd hakati rääkima nartsissistlikust mina-kultuurist. See oli Los Angeles, California, ühel pool kõrb, teisel pool ookean ja kusagil seal keskel Hollywoodi illusioonimasin paistmas keset ööd nagu maagiline kuu.

1970ndate keskpaiga Warner Musicu või Asylumi koosolekuruum. Habemega mehed ja habemeta naised peavad plaani, kuidas turundada mõnd järjekordset soft-rock-bändi. Kusagil ootab pliiatsiga plaadifirmaboss David Geffen, et kuhugi allkiri panna. Kõige loomulikum asi selle koosoleku juures on, et ikka keegi käib sealt ära – sellist hetke pole, kus keegi ära ei käi. Käiakse WCs, aga mitte hädal. Võib-olla mõni käib ka hädal. Umbes nii kirjeldab tolleaegse muusikatööstuse planeerimisruume Barney Hoskyns. Kõrvalepõikena olgu mainitud, et ühe teise soft-rock-hiiu, Fleetwood Maci trummar Mick Fleetwood olla enda väitel elu jooksul kokaiinile kulutanud 8 miljonit dollarit.

«Hotel California» on hämar ja imelik lugu ning sellised asjad pakuvad võimalusi tõlgendajatele. Näiteks 80ndatel tulid evangeelsed kristlased Ameerikas välja jutuga, et see hotell, millest lugu räägib, asus San Franciscos ja hiljem ostis selle Saatana kiriku karismaatiline boss Anton LaVey, kes sinna oma asutuse rajas.

The Eaglesi «Greatest Hitsi» on maailmas müüdud 42 miljonit eksemplari, mis teeb sellest Michael Jacksoni «Thrilleri» ja Pink Floydi «Dark Side of the Mooni» järel müügiedukuselt kolmanda plaadi.

«Aja auk» on uus rubriik, kus heidetakse pilk mõnele jooksva nädala muusikaajaloo sündmusele.