Agatha Christie salakood
Sophie Hannah, «Mono­grammi­mõrvad», tõlkinud Anne Kahk, Varrak, 336 lk.

Sophie Hannah’i krimiromaan «Monogrammimõrvad» esikaas

FOTO: Varrak

Hercule Poirot, kuulsa krimikirjaniku Agatha ­Christie loodud kuulus belglasest detektiiv on tagasi. Seni psühhopõnevikke kirjutanud Sophie Hannahi sule kaudu. Pole sel raamatul häda midagi, ka Poirot on aeg-ajalt äratuntav, kuid Christie jääb siiski Christieks, teda ei kopeeri, kui ei tea salakoodi.

Vaid piiblit on maailmas rohkem trükitud kui Christie raamatuid, ja see paneb asjad paika. Christie fenomeni on uuritud sedavõrd põhjalikult, et osatakse suisa kirjeldada, millised keemilised protsessid tema teoseid lugedes inimajus toimuvad. Mõistagi. Kes ei tahaks leida edu valemit ning olla Christiest parem. Seni pole see kellelgi õnnestunud, sest piibel on siiski kollektiivne ettevõtmine ning ligi neljakümnel mehel kulus kirjatööks väidetavalt 1600 aastat, et Christie üle lüüa. Saanuks mõrvaleedi samuti sedavõrd palju aega kirjutamiseks, poleks piibel ilmselt konkurent ning Poirot ja miss Marple kuulutataks üleilmselt prohveteiks. Mida nad tegelikult poolenisti juba on.

Samas on kriitikuid, kes torisevad, et mida see Christie siis ikka nii väga tegi – ta kirjutas ju tegelikult üht raamatut 80 korda järjest ümber, muutes vaid tegevuspaika ja tegelasi, neidki osaliselt. Jah, säärane jutt polegi väga vale, sest iseenesest on kõik Christie teosed üles ehitatud ühe kontseptsiooni järgi: selgelt piiritletud kogukonnas pannakse toime mõrv ning kõik ellujäänud võivad olla süüdlased, sest neil on tapmiseks põhjus. Mõrv on plaanitud ja sooritatud nõnda kavalalt, et see võiks olla täiuslik, kui poleks ühtainust geeniust – olgu see Poirot või vanadaam miss Marple –, kes killukestest juhtunu kokku liidab ning dramaatilises lõpukõnes kurjategija paljastab.

Paraku meeldivad inimestele šabloonid. Siis ei satu ta tundmatule rajale, vaid teab, mida oodata.

Briti mitme ülikooli teadlaste ühise neurolingvistilise ­uuringu tulemusel selgus, et Christie sõnakasutus tõstis ajus mõnu- ja rahulolutunnet tekitavate keemiliste ainete nagu serotoniini ja endorfiinide taset. «Christie keelestruktuur tekitas ajus tavapärasest kõrgema mõnuainete aktiivsuse ning selle tõttu olid tema romaanid käestpandamatud,» selgitas uuringus osalenud Roland Kapferer.

Lisaks avastati, et Christie ei proovinudki olla Shakespeare, kes uusi väljendeid inglise keelde tõi, vaid kirjutas oma romaanid väga piiratud ja lihtsat sõnavara kasutades, mis aitab lugejatel paremini keskenduda juhtlõngadele ja sündmustikule.

Ka mängivat Christie lugemisrütmiga, pikkides raamatu algusse pikemaid kirjeldusi, mis tõmbab tempo maha, kuid lõpus annab lühikeste, selgete ja oluliste lausetega turmtuld, mis sunnib teksti neelama.

Ja veel. Väidetavalt suudab teadvus jälgida maksimaalselt viit kuni üheksat elementi korraga. Christiel on jälgimist vajavaid elemente alati üle üheksa, mis viivat teadvuse teatavasse hüpnootilisse transsi, mida võib tunnetada – loed kümme minutit, aga selgub et aega on kulunud tund. Kusjuures lugeja enam ei loe, vaid tunnetab raamatut ning tunded on lõpmatult meeldejäävamad ja hingeminevad kui mõtted.

Ning lõpetuseks: Christie polnud liiga kaval ning andis enese teadmata lugejale juhtlõngu. Selgub, et kui romaanis on alla 55 000 sõna, pani mõrva toime naine, kui üle 71 000, siis mees. Kui raamatus esimesena lugeja ette ilmuv sõiduvahend on maanteesõiduk, tasub süüdlast otsida naiste, kui vee- või õhusõiduk, siis meeste hulgast.

Nii on Christiega. Kas ka Hannahiga, võib igaüks ise otsustada, kui «Monogrammimõrvad» on loetud.

Tagasi üles