E, 20.03.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Reisikiri Riiast

Reisikiri Riiast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Gustavs Klucis, «Sotsialismi ülesehituse eesrindel», 1928
Gustavs Klucis, «Sotsialismi ülesehituse eesrindel», 1928 Foto: Timo Toots

Kunstikriitik Liisa Kaljula käis kaemas kultuuripealinna Riiat ja lätlaste juurde kolinud Artishoki biennaali.

Kõigepealt, see aasta kuulub kultuuri mõttes päris kindlasti meie lähiregioonile. Jumala eest, ei ole vaja sõita lennukiga Berliini, Londonisse või Pariisi, sest lähemates linnades toimub nii palju huvitavat ja bussisõit Tallinnast Peterburi või Tallinnast Riiga on kiire ja mugav ega maksa pealegi oluliselt rohkem kui bussisõit Tallinnast Tartusse.

Kui Peterburi kuulsas Ermitaažis on veel oktoobri lõpuni avatud Euroopa mainekamaid kaasaegse kunsti biennaale Manifesta, siis Riia on sel aastal üks Euroopa kultuuripealinnu, nagu Tallinn oli seda 2011. aastal. Ainult selle vahega, et Riia sai oma kultuuripealinna aastaks valmis märgilise kultuuriobjekti – uue rahvusraamatukogu, kesklinnas tohutu kelgumäena kõrguva klaashoone, mille avamiseks vana raamatukogu juurest korraldatud inimkett käest kätte antavate raamatutega oli vähemalt televiisorist vaadates päris armas aktsioon.

Ent vist siiski ka selle vahega, et Lätil on teda ülejäänud Euroopaga hästi ühendav rahvuslik odavlennufirma – airBaltic kuulub alates 2011. aasta lõpust teatavasti riigile –, mis teeb Riiast juba ainuüksi selle lennusõlme tõttu Baltikumi pealinna. Kõike seda arvesse võttes pole siis ime, et ka Eestist pärit eksperimentaalne näituseformaat Artishoki biennaal kolis oma neljandaks toimumiskorraks Tallinnast ja Tartust ära Riiga.

Artishoki biennaal on ühtlasi üks põhjuseid, miks juhtus nii, et käisin kultuuripealinna Riiat kaemas alles nüüd, varasügisel. Aga tegelikult ei ole ka praegu hilja, sest kelgumägi ei kao Daugava kaldalt kuhugi, sügis paistab hoidvat oma ilusat ja sooja joont ning mitmed kultuuripealinna tähtsündmused kestavad: eksperimentaalmuusika festival «Skaņu mežs» ja üheksakümnendate ikoonkunstniku ja skandalisti Orlani isikunäitus ei ole veel isegi alanud, rääkimata detsembris toimuvast Riia rahvusvahelisest filmifestivalist ja Euroopa filmiauhindade galast.

Mind huvitas Riias muidugi ennekõike kunst ja ka selles vallas oli just nüüd, sügisel, mida vaadata. Daugavpilsis sündinud Markus Rotkovičsile – maailmakuulsa abstraktse ekspressionisti Mark Rothko läti nimi – pühendatud konverents on nüüdseks juba lõppenud, aga novembri alguseni võib Läti Rahvuskunstimuuseumi Arsenale näitusehallis näha teise rahvusvaheliselt tuntud läti päritolu kunstniku Gustavs Klucise mahukat ülevaatenäitust. Ja seda tasub vaatama minna kõigil neil, kes on üritanud endale ette kujutada, kuidas oleks Nõukogude Liit võinud välja näha siis, kui Stalin ei oleks avangardistlikule loomeringkonnale selga pööranud ega võrdlemisi aralt otsustanud, et nõukogude kultuur peab baseeruma äraproovitud klassitsistlikel minevikuvormidel.

Riias sündinud ja kasvanud, ent oma parimad aastad Moskvas elanud Gustavs Klucis oli ihult ja hingelt avangardist ning uskus ilmselt peaaegu lõpuni, et Nõukogude riik on ka kõige avangardistlikum riik maailmas, pealegi neid väheseid inimkonna pikas ajaloos, kus kunstnikud on suurejoonelisse ühiskondlikku eksperimenti kaasatud.

Igatahes on terve Arsenale suur saar täis seda fantastilisena mõjuvat kujutluspilti, kus nõukogude raamatud, nõukogude ajalehtede esikaaned ja hiigelsuured avaliku ruumi plagud on imeliselt hästi kujundatud ning kus nõukogude ideoloogia kõneleb läbi ulmeliste fotokollaažide ja konstruktivistlike installatsioonide nii, et peaaegu võimatu on mitte jääda selle kütkesse. Kogu Gustavs Klucise looming on kantud sellest joovastavast peapööritusest, mida võib tunda inimene, kes on juhuste kokkulangemisel sattunud kohta, kus suurt ajalugu tehakse otse tema silme all ning tema enda lumepallina kasvaval osalusel. Nõukogude utoopiale pühendumisest hoolimata oma elu stalinistliku mahalaskmise läbi lõpetanud Klucis väärib lähemat tutvumist nii oma võimsa loomingu kui dramaatilise, mõtlemapaneva elukäiguga.

Läti Kaasaegse Kunsti Keskust on viimastel aastatel kiidetud nende energilise kohalolu ja tähelepaneliku tegutsemise eest Läti kunstiväljal ning ka ühiskonnas laiemalt. Kultuuripealinna programmi on nende väike kollektiiv üheskoos Poola kuraatori Aneta Szylakiga panustanud rahvusvahelise kaasaegse kunsti festivali Survival Kit 6 korraldamisega kahes ringikolamiseks uskumatult toredas kohas: kesklinnas tühjana seisvas uhkes neobarokses kontserdisaalis Vagnera Hallis ja industriaalses äärelinnas asuvas valgusküllases Boļševička tekstiilivabrikus, ühes võimalikus asukohas tulevasele Läti kaasaegse kunsti muuseumile.

Survival Kiti strateegia ongi algusest peale olnud aktiveerida hüljatud lõikusid Riia linnast, tuletades sellega ühtlasi regulaarselt avalikkusele meelde kaasaegse kunsti muuseumi, kaasaegse kunsti ruumi puudumist Lätis.

Seekordse festivali teemaks on «Utoopiline linn», mis haakub kultuuripealinna küllalt klassikalise kontseptsiooniga päris huvitaval, nooruslikult idealistlikul moel: kuidas võiks meie linn välja näha siis, kui me seda ise algusest peale kujundada saaksime? Kas meil jaguks kujutlusvõimet visandada makrotasandit või alustaksime lihtsalt end ümbritsevast mikrotasandist? Näituselt võib leida ka kaks eesti viimaste aastate kaasaegse kunsti märgilist installatsiooni: Timo Tootsi «Soodevahe muuseumi» ja OÜ Visible Solutionsi kolmest telgist koosneva komplekti «Ligudik, väärtusmõõdik ja kunstiteos, mis koosneb ainult iseenda väärtusest».

Nii nende tuttavate tööde kui Artishoki biennaali nägemine Riias paneb paratamatult mõtlema sellele, et Baltikum ja laiemalt kogu Ida-Euroopa peaksid palju rohkem koostööd tegema, peaksid palju rohkem üksteise vastu huvi tundma. Seekordse kaasaegsele kunstile ja kriitikale pühendatud Artishoki biennaali on kahasse kureerinud tartlane Indrek Grigor ja riialane Šelda Puķīte ning näitus toimub ühes erilises Riia eragaleriis, Mukusala kunstisalongis. Erilises seetõttu, et Eestis sel metseenlikul määral kunsti toetav ja kunstivälja arendav erakapital lihtsalt puudub.

Seni alternatiivse noortenäituse imagot kandnud Artishoki biennaal on selles laitmatus kontekstis esmapilgul muidugi harjumatu: kriitikute tekstid tunduvad olevat liiga korralikult raamitud ja kunstnike teosed spot-lampidega liiga hästi välja valgustatud. Aga näituse enda ülesehitus oma päevhaaval teostega asenduvate ühest kümneni loendavate numbritega mõjub hästi: poolte numbrite taga seisavad läti, poolte taga eesti kunstnikud, ja sama lugu kunstikriitikutega, keda biennaali võistluslik formaat sunnib justkui alati omavahel mõõtma ja võrdlema.

Olles näinud kõiki varasemaid Artishoki biennaale, olid läti kriitikud minu jaoks värsked oma parimas mõttes idaeuroopaliku intellektuaalse mängulistiga, nagu märgiliste kunstikriitiliste tekstide remiksimine või tšinovniklikule võimupositsioonile viitav, ükskõiksel ilmel tehtud bürokraatlik ankeetkriitika.

Haritud ja palju reisinud lätlane Valts on Riia kultuuripealinna aastast kiitnud nüüdisteatri ja nüüdistantsu sündmusi, olnud aga kriitilisem klassikalise ja kaasaegse kultuuri balansi ning kultuuripealinna Riia võrdlemisi selgrootu üldkontseptsiooni suhtes. Pigem on Euroopa kultuuripealinn osutunud logoks, mida erinevatele üritustele külge kleepida, ning peamiseks erinevuseks tavapärase Riiaga võrreldes paistab olevat, et kultuuriüritusi on lihtsalt tavalisest rohkem. Ja küllap ka turiste, sest ikka juhtub, et mõne heaoluriigi kodanik julgeb tänu kultuuripealinna sildile osta lennupileti endisse idablokki, sest paik, kuhu Euroopa on investeerinud, ei saa ju enam päris metsik olla.

Kui kultuurpealinn Tallinna peateemaks oli linna merele avamine, siis kultuuripealinn Riia programmi nimi on «Force Majeure», viidates nendele positiivseid muutusi kaasa toovatele pööristuultele, mida kultuur ühe linna arengus võib tekitada. Kas on siis force majeure või ei ole, minge vaadake ise!

Märksõnad
Tagasi üles