/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2014/10/10/3420697t1h3666.jpg)
Prince
«Art Official Age»
3rdeyegirl
«plectrumelectrum»
(Warner)
Hinne 3
Nädala plaat:: Prince’i kastanid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oma veidral moel võib seda Prince’i topeltplaati nimetada ka juubeliplaadiks. Umbes paarkümmend aastat tagasi pidas ta võitlust oma plaadifirmaga Warner, mille leping teda ahistas. Et plaadifirmat, vabandage väljendust, aga …, otsustas ta muuta oma nime kõigepealt Prince’ist mingiks sümboliks, mille kirjutamiseks saadeti meediaväljaannetesse vastavad tõmmised, sest klaviatuuril sellist figuuri polnud. Siis kirjutas ta põse peale slave. Siis, et lepingus sõlmitud plaatide arv kiiresti täis saada, andis ta kiiresti ja valimatult välja muusikat. Plaadifirma soovis plaatide vahele küll pikemat intervalli. Muidugi süüdistas Prince Warnerit ka selles, et talle tehti kehva turundust ja müük kannatas selle tõttu.
Nüüd on Prince Warneri all tagasi ja üsna suurejoonelise ettevõtmisega: ühte patta on pandud nii tema enda sooloplaat «Art Official Age» ja tema kolmest naisterahvast või lausa amatsoonist, sobib öelda, koosneva taustabändi 3rdeyegirli «plectrumelectrum». Esimene plaat räägib rohkem sellise sünteetilise r’n’b keeles, teine võtab enda kanda rifid ja muu rokiatribuutika.
Üldiselt kipub tähelepanu mõlemat plaati kuulates hajuma. Ma ei tea, kas see on soovmõtlemine või reaalsus, aga mitmekordsel kuulamisel läheb see kõik paremaks. Võib-olla mu teadvus siiski n-ö internaliseerib šoki ja püüab leida kaoses korda, omistades sellele rohkem, kui sealt päriselt leida on.
Prince elab mingis oma Paisley Parki universumis ja tundub, et väga muusikamaailmas toimuvaga kursis pole. Iseenesest on sümpaatne, kui inimene asjadega kursis. «Art Official Age’ile» on kohati kaasatud küll edm-kõlasid, aga pigem tundub see üsna eluvõõra suhestumisena, mis on taas sümpaatne.
Ebaühtlase lugudevalikuga plaat viib mõtted jälle sinna aega, kus Prince plaadifirmale halba tahtis. «Art Official Age’i» tipphetk saabub tegelikult viimase looga «Time» – selles on tihkust, fanki ja gruuvi. Parima loo plaadi lõppu pistmine on siiski nutikas samm, sest jätab otsad lahtiseks.
Paraku ei suuda ta nende lahtiste otstega koos «plectrumelectrumiga» midagi eriti ette võtta. Kütet justkui on, energiat ka ja mõnda lugudest («Funknroll») võib ka edaspidi kuulata. Funknroll vist on ka selle stiili nimi, millega «plectrumelectrumit» kutsuda võib. Üldmulje on, nagu oleks tegu mingisuguse lõdva randmega jämmimisega kuskil spontaansel valitud külalistega live’il Paisley Parkis.
Vahel kasutatakse väljendit «kastaneid tulest välja tooma». Ma ei tea, kas Prince’il on kastanid tules, ega ka seda, kas tal on vaja sealt neid välja tuua. Kuna ma seda ei tea, siis võin rahuliku südamega öelda, et see topeltplaat kastaneid tulest välja ei too.