Herbert Hanckock: Noore Herbie otsinguaastad

Herbie Hanckock The Warner Bros Years Foto: Warner Bros

Herbie Hancock

«The Warner Bros Years

(1969–1972)» («Fat Albert Rotunda», «Mwandishi», «Crossings»), uuesti välja antud 2014

(Warner Bros)

Hinne 4

Kui Herbert Hancock neli aastat tagasi Tallinnas kontserdi andis, jäi mulje nagu Gangese ääres istuvast Siddhartast. Vana mehe igitark ja heatahtlik naeratus, täis iidsest jõest ammutatud tarkust. Kirjutasin siis, et «Cantaloupe Islandist» esitati nii pikk ja voolav kompositsioon, et ajuti tundus: vanahärra on end klaverisse mõtisklema unustanud.

40 aastat tagasi oli 30-aastane Herbie hoopis teine mees, sõudis usinasti seda muusikajõge, paisutas vett ja murdis tamme. Warner Brosi lipu all tuli kolme aasta jooksul välja kolm plaati, kus Hancock igavesti põnevaid asju katsetas ja üritas aru saada, mida ta õigupoolest teha tahab – ise selleks ajaks juba maailmatu kõva jatsumees.

Esimene neist, «Fat Albert Rotunda», on kõige vikerviisilikum, seda sõna kõige paremas mõttes. Pane mängima ja tunne end hästi. Kasutajasõbralikkust näitab see, et plaadi nimilugu on tegelikult Hancocki poolt Bill Cosby telešõu teemamuusikast arenenud kompositsioon. Aga oh, see mitmekihiline heli ja Fender Rhodese elektriklaveri voolav saund! Kõrvad tilguvad sulamett.

«Mwandishil» pöörab Hancock otsa Mustale Mandrile. Nii põhjalikult, et kõik muusikud võtsid endale plaadil suahiili nimed. Vaba ja lahe, vahepeal lausa lodevalt mõjuv improvisatsioon mingis veidras taktimõõdus. Hancock muidugi ei lase asjal jamaks minna ja kuulaja tähelepanu hoitakse kolme plaadil oleva kompositsioonis (uusväljaandel veel kaks boonuslugu) enam-vähem kogu aeg varvastel. Sellel plaadil on kindlasti kõva sugulus natuke varem ilmunud teise suure jatsumehe Miles Davise albumiga «Bitches Brew».

Kolmanda plaadi «Crossings» ilmumise ajaks oli Mwandishi-grupiga liitunud valgenahaline kooliõpetaja Patrick Gleeson, kes tõi kaasa toasuuruse süntesaatori. 1970. aastate sünt, kujutate ette! Oh neid ludinaid ja vurinaid, mis siin kõlavad. Kolmikust on see plaat minu jaoks kõige tühjem. Hancock üritab selle elektri-fusioniga kuhugi välja jõuda, aga minu meelest pole tal selget ideed, mida tahab. On eredaid hetki ja üsna happeline kõla kõrvale alguses põnev, aga lood jäävad hõredaks ja mittemidagiütlevaks.

Mu jaoks on sellest fusioni-otsingute perioodist kõige mõnusam kuulamine esimene plaat, mida karmimad kriitikud lausa selgeks konsumerismiks sõimavad. Aga see on lihtne ja heatahtlik muusika, mis kehas mõnusa tunde tekitab.

Pärast kesise publikumenuga triloogiat sai vist Warneril ja Hancockil teineteisest kõrini. Tuli 1973. aasta, tuli Columbia all «Head Hunters» ja selle A-poole teine lugu «Watermelon Man». Hancock-funk oli sündinud.