Kahevõitlused iseendas

Mart Kadastiku ja Katariina Tammerti romaan «Paarismäng» Foto: Postimees

Raamat algab kaantest, kus autorinimi/nimed, pealkiri, visuaalne kujund(us), seljal  intriigi sõnastused ja teose annotatsioon. Kujunduseks (Mari Kaljuste) kasutatud pilt intiimses vastasseisus olevast mehest ja naisest, viimane kikivarvul küündimas suudluseks või kallistuseks, viitab tunnete asümmeetriale, millele romaani üks jutustajatest Hannes teose lõpus jõuab. Kaksikautorluski on hierarhiliselt paigas: mees üleval, naine all. Mehe-naise ühisteoseid on eesti kirjandusväljal olnud varemgi.

Meenuvad Lilli Prometi ja Ralf Parve reisiraamatud, Ellen Niidu ja Jaan Krossi «Muld ja marmor» – aga see on ühine publitsistika. Kaks naist ühe mehe, Richard Ehrlichi nime all on kirjutanud mitu romaani. Need on Erika Esop ja Ira Lember. Igasuguseid variante autorluses on olnud teisigi, nagu näiteks mehenimed pseudonüümidena naiskirjanikel ja vastupidi. Kadastiku–Tammerti romaan näib sellises koosluses olevat üks esimesi Eestis, nagu ka annotatsioonis pakutakse. Siiski, 2008. aastast on teada Jüri v. Graubergi ja Monika Vidmani ühisteos, triloogia «Viirus», «Tõbised» ja «Ravi», aga see on tõesti ü h i ne teos. «Paarismängu» puhul võib paaris kirjutamist käsitada rollimänguna. Tammert kehastub reklaaminduses töötavaks Kristiniks, Kadastik psühhiaater Hanneseks. Fookus on siiski rohkem Hannese läbielamistel, Kristin on tema sparringu-, või nagu Kristin ise pakub, tennisepartner. Kumbki vajab siiski teineteist, nagu tangokski vajatakse kahte.

Lugu ise on sama triviaalne nagu kõik armastuskolmnurgad. Keskea järelkriisis mees armub nooresse naisesse. See on asümmeetriline armastus, sest Hannes on 57, mitmekordne vanaisa, Kristin 30, alles oma valikute alguses. Kui palju oleme maailmakirjanduseski lugenud seesuguseid vastasseise, vana mees – noor naine, kuni sinnamaani, et vana mees ja tüdruk (Nabokovi «Lolita»). Asümmeetrial põhinevad ka kõik seisusi murdvad armastuslood. Ja need, kus õpetajad armuvad oma õpilastesse ning vastupidi. «Paarismänguski» on levinud muster – arsti ja patsiendi suhtedraama.

Draamaks – Hannes nimetab seda oma lühikeseks odüsseiaks – muudab selle armusuhte paarisajal leheküljel hargnev kassi–hiire mäng, mis romaani esimeses ja viimases stseenis (sest tegemist on raamjutustusega) jõuab Hannese eneseirooniliselt öeldud «mehise meeletuseni». Kõik, mis selle vahele jääb, on mitte mängurõõm, vaid üks lõputuna tunduv vaev, Hannese ja Kristini kahevõitlused iseendas. Varjamised, valetamised, reetmised, milles oma rolli etendavad Hannese naine Anu ja Kristini peigmees Henri.

Tragöödiaks siiski ei lähe, konfliktolukorrad lahenevad Hannese äratundmises, et kui sind juba kahtlustatakse truudusetuses, siis tulebki seda murda. Selleks et tajuda piiri olemasolu, on vaja see piir ületada. Kristinile on aga armulugu Hannesega lost & found looks. Ta arvab, et tänu Hannesele andumisega, mis laseb end nii kaua oodata, leiab Hannes endas kaotatud tasakaalu. Hannese viimane kiri Kristinile lasebki seda aimata, ehkki lugejana pole ma selles väga kindel. Iseenda eest ei põgene. Nabasuitsu armi – mõjus kujund romaanis! – võib küll nagu sünnimärgigi kirurgiliselt eemaldada, aga siis jääb sellest omakorda arm.  

Romaanis on teisigi teraseid kujundeid, lömastatud Kassist saab koguni sümbol. Lugu arendatakse kirjanduslikus referentsis. Hannesele meenub eneseirooniliselt, et ta on nagu Jack Nicholson filmist «Lendas üle käopesa». Ken Kesey pealik Bromdenist jääb teda lahutama siiski kuristik, ehkki vihje psühhiaatriakliinikule on omal kohal.

Kõik, mida olen kirjutanud Mart Kadastiku diloogia «Kevad saabub sügisel» ja «Suvi sulab talvel» kohta – filmilikkus, vaatepunktide vahetus (nüüd lausa kaasautori tasemel), peatükkide puänteeritus, õõnsa pateetika maandamine groteski või eneseirooniaga, dialoogide sujuvus –, peab paika sellegi teose puhul. Katariina Tammerti varasema loominguga pole ma tuttav, aga võib oletada, et see partnerlus viib uute lugude kirjutamisele. Tegelikult varjubki tõeline väljakutse kirjutamiseks loos, mis järgneks pärast kahevõitlust iseendas ja piiri ületamist, ehk siis selles, missugune on ühe asümmeetrilise paari elu pärast pattulangemist. Ehkki ka sellest on loetud suurejoonelisi romaane. Aga alati on võimalik eesti variantki.


Raamat

Mart Kadastik

Katariina Tammert

«Paarismäng»

Romaan, Tallinn,

Varrak, 310 lk