Kaksiktäht Vana-Pärnu väravas
Arvustus: Koidula muuseumi lavastus «Viru laulik ja Koidula»

Kaili Viidas (Koidula) ja Elmar Trink (Kreutzwald).

FOTO: Koidula muuseum

Aino Undla - Põldmäe ja Katrin Nielseni näidendi  «Viru laulik ja Koidula» tekst põhineb eesti kirjanduse alustalade Kreutzwaldi ja Koidula kuus aastat kestnud kirjavahetusel. 

«Kaksiktäht» on üks mitmest hellitusnimest, millega Kreutzwald õnnistab Lydia Jannsenit, kes selleks ajaks küll juba Koidula kirjanikunime all tuntuks saanud. Ta peab silmas noore naise meelolude kõikuvust, aga ka tundlikkuse ja intellekti imetlusväärset koosolu ühes inimhinges. See nimetamine juhtub üsna näidendi lõpus veebruaris 1873.  Kahekümne seitsmendat eluaastat käiv Lydia on äsja abiellunud lätlasest arsti Eduard Michelsoniga. Nad on lahkumas Kroonlinna ja Lydia palub talle tagasi saata kõik kirjad, mis ta «armsale kallile Viru taadile» saatnud. Eestlaste «lauluisa» tiitli pälvinud Kreutzwald, kes ealt sobib tõesti olema Koidulale «taadiks» – Kreutzwald on mituteist aastat vanem Lydia isast, Johann Voldemar Jannsenistki – teeb seda kibestumusega, sest tegemist on tema «südamega kokku kasvanud varandusega.»

Uue ja Vana-Pärnu  piirile  jäävas kunagises koolimajas, kus Johann Voldemar Jannsen 19. sajandi keskel ümbruskonna talulapsi õpetas ja Pärnu Postimeest toimetas, milles teismeline Lydia talle kohusetundlikult  abiks oli – selle, Koidula-muuseumina tuntud  maja klassiruumis etendatakse teist hooaega Kreutzwaldi «südamevarandust», epistolaarset mälestist eestlastele  eepose andnud mentori, vananeva mehe, läbinisti mõistuseinimese pea- ja südamekaotust noorele , romantilisest  isamaaarmastusest  pakatavale emantsipeerunud neiule. Ja teiselt poolt, selle neiu sirgumist iseteadlikuks ja missioonitundlikuks rahva esilaulikuks, rahvusliku ärkamisaja üheks sümboliks, kellena me Koidulat  ja tema loomingut täna tunneme.

Katrin Nielsen on varemgi Eesti teatrites lavastatud Aino Undla-Põldmäe dramatiseeringu tihendanud  kahe inimese vahel hoogsalt kulgevaks hinge- ja vaimudraamaks. Aga tuleb imetleda ka näitlejate annet ja oskust teha elavaks tolle aja kirjavahetustes (millest osa käis saksa keeles ja tõlgiti hiljem eesti keelde) nii iseloomulikku retoorilist kuhjamist. Näitlejaharidusega ja Endlas ka näitlejaleiba söönud, nüüd muuseumigi juhatav Elmar Trink toob veenvalt esile kõik Kreutzwaldi kui isiku ja looja «registrid», alates üleolevast irooniast, valgustuslik-mentorlikust suhtumisest, seejärel Koidula andekuse tunnustamisest, kuni kiindumiseni tema järel tõusujoones kulgevasse isiksusse ja lõpetades lootusega, et Lydia hoiaks tallegi «paigakest tema koduahju ligidal».  Ja Endla näitleja  Kaili Viidase Koidula ei jää sugugi alla kunagi Ita Everi, Meeli Söödi, Helle Kuninga mängitud Koidulast. Ütlen seda kindlusega, sest olen näinud ka 1980-ndate algul Eesti Draamateatris lavastatud Undla-Põldmäe teksti, aga ka Undi «Vaimude tundi Jannseni tänavas» sealsamas Koidula-muuseumis.

Niisiis, «Viru laulik ja Koidula» ei ole lihtsalt kultuuriloo illustratsioon, ehkki Elmar Trink teeb enne etenduse algust vaatajatele ringkäigu muuseumis ja ka etenduse keskel «väljutakse» mängitavast tegelikkusest kommentaariumisse. Ei, siin sünnib kolmekümne-neljakümne vaataja ees draama, nagu oleks see kirjutatudki näidendiks. Vormilt küll ehk tubateater, aga esitus on kui mitmesajalise kohaga teatris. Viidas ja Trink toovad  oma «suured tegelased» – sest Kreutzwaldi ja Koidulat võiks eesti kultuuritaevas ju omakorda nimetada kaksiktäheks! – meie ette kannatavate, rõõmustavate, ihkavate ja pettuvate inimestena. Nad mängivad usus, et nad ongi sel hetkel Kreutzwald ja Koidula.

Poolsada korda on seda lavastust etendatud. 25. septembril oligi selle näitemängu lavajuubel – 50. Ma ei näe mingit põhjust, miks seda ei võiks jätkata. Võikski olla ju nii, et kõigil Eesti kirjanike, kunstnike ja teiste kultuuritegelastega seotud muuseumidel on oma näidend, mis kuulub selle muuseumi põhieksponaatide hulka. Tammsaare-muuseum Albus on siin suureks eeskujuks. Teater Variusel ja Heidi Sarapuul on lavastused Vildest ja Tammsaarest, mis sobituvad esitamiseks kirjanike majamuuseumides. Nüüd on siis lisandunud Koidula-muuseum Pärnus, Liivi-muuseum Alatskivil. Üle-eelmisel suvel mängiti Palamusel Toomas Suumani «Nõiutud Kevadet» Madis Kalmeti lavastamisel. Seegi võiks igal suvel korduda. Ja nii võiks teater käia ka mitmes teises muuseumis.  Nõnda leiab eesti kirjandus- ja kultuurilugu oma teatraliseeritud kehastuse.  

ARVUSTUS

Viru laulik ja Koidula

Dramatiseerinud Aino Undla-Põldmäe ja Katrin Nielsen

Lavastaja Katrin Nielsen

Osalised: Kaili Viidas (Koidula) ja Elmar Trink (Kreutzwald)

Mängitakse Koidula muuseumis 

Nähtud etendus 5. oktoobril 2014

Tagasi üles