/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
«Pealtnägija» eksperiment. Roald Johannson väidab nädal aega, et ta on Vanemuise näitleja – andis kuus etendust ja käis kahes proovis. Mitte keegi ei saanud aru.
Mis tööd sa muidu teed?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See katkend pärineb Kinoteatri uuslavastusest «Kaota mu naine ära». Aga ärge saage valesti aru, tegemist pole Tallinna Linnateatris töötava näitleja Henrik Kalmeti, dramaturg Paavo Piigi ja Paul Piigi peene tögamislavastusega. Kalmet ja Piigid on sel korral taustajõud, laval neid ei näe. Nagu «Kaota mu naine ära ehk mis tunne on olla mustkunstnik» pikem pealkiri viitab, on fookuses mustkunst ja mustkunstnikud Meelis Kubo ja Charlekas ehk Karl Eelmaa. Etenduse alguses lubatakse igavat slaidsõud, et tutvustada salapärase kunsti ajalugu, ning pikki monolooge. Umbes selline see lavastus ongi. Ainult igavuse asemel pakutakse kuhjaga huumorit, sõbralikku ärapanemist kolleegide aadressil ning mustkunsti hookus-pookust.
Lavastus on hoogne, pakkudes trikke igale maitsele. Publik saab naerda ja õpetust, saalist lahkutakse mitu kraadi õnnelikuma inimesena. Seega saab mustkunstnike missioon selle meelelahutusliku tükiga täidetud.
«Kaota mu naine ära».
Esietendus 11. oktoobril
Kinoteatri mustkunstietendused Kanuti gildi saalis