Ajahetkes, õhunahka mööda
21. oktoobril tähistab kirjanik Ene Mihkelson 70 aasta juubelit. Palju õnne!

Ene Mihkelson

FOTO: Sille Annuk

Ene Mihkelsoni kujundid ei anna end peaaegu kunagi kergesti kätte, nii ka selle loo pealkirjas sisalduv. Mis on õhunahk? Nahk on inimesel, loomal ja piimal, kui seda keeta, aga õhul ei ole nahka. Nahk katab ja kaitseb organisme välismõjude, ka õhu eest. Õhk jääb väljapoole. Ta ümbritseb meid kõikjal, on elu aluseks, aga me ei taju teda. Me ei saa õhuta, aga märkame selle olemasolu alles puudumisel, siis kui õhk on paks. Kui õhunaha kohta on raske midagi arvata, siis liikumine õhunahka mööda tekitab rohkem seoseid. Nahka mööda liigutakse siis, kui silitatakse või aetakse habet, pügatakse lammast või nülitakse siga. Olgu nahka mööda liikumisel erootilised või vägivaldsed seosed, nahka mööda liikumine on midagi intiimset, ligitikkuvat, hinge pugevat. Kuid mida tähendab õhunahka mööda liikumine siis, kui tegemist on kirjaniku kreedoga?

Kirjanike tähtpäevad ärgitavad vaatama tagasi autori loomingule, tegema üldistusi, leidma dominanti, erinevate teoste ühisjooni. Ometi on prantsuse filosoof Michel Foucault oma kuulsas essees «Mis on autor?» meid hoiatanud, et iga tekst sünnib iseseisvana ja autori nimi ja loomingu mõiste ise on need, mis lükkavad meid otsima sarnasusi ühe autori erinevate teoste vahel, nägema nende järgnemises küpsemise protsessi. Seda tähelepanekut tuleb võtta tõsiselt ka Ene Mihkelsoni loomingu puhul. Iga tema romaani peab vaatama eraldiseisvana. Samas see sõltumatus neist just ühendabki. Mihkelsoni romaanid on erinevad, sest nad on kirjutatud erinevas ajas. Ja aeg on alati muutumises. Iga teosega liigub Mihkelson õhunahka mööda, püüdes tabada mingi ajahetke hõngu ja asjade seisu, õhuelevust, mida on rahmeldavas olevikus raske tajuda ja tagantjärele mäletamisega võimatu taastada. Just seetõttu on kõik tema teosed erinevad ja just seetõttu iseloomustab õhunahka mööda liikumine kogu tema loomingut.

Ene Mihkelson on kujunenud eesti kirjanduse suurkujuks aegamööda, hiljemalt oma kahe viimase uuel sajandil ilmunud romaaniga «Ahasveeruse uni» ja «Katkuhaud». Pole õige öelda, et nende raamatutega on Mihkelson suurkirjanikuks küpsenud. Tema looming on oma intellektuaalsuses ja tiheduses olnud küps juba algusest peale. Pigem on tema teosed aegade ja olude muutumisega lugeja jaoks avanenud, nende tähtsus ja tähendus ilmnenud. Mihkelson tuli eesti kirjandusse 1978. aastal luuletajana ja selleks ajaks, kui 1982. aastal ilmus ta esimene romaan «Matsi põhi», oli tema sulest tulnud juba pea pool tosinat luulekogu. Mihkelsoni luule oli omas ajas erandlik ja sellele ei osatud õieti läheneda.

Too arusaamatuse krunt, süngusena tajutud nõukoguliku optimismi puudumine takistasid Mihkelsoni tõusmist kirjanduse keskmesse, kuid samas pakkus see ka kaitset, nii et kirjanik sai takistamatult pühenduda loomingule ja oma raamatuid avaldada. 1994. aastal ilmunud romaan «Nime vaev», mis koos Viivi Luige «Ajaloo ilu» ja Tõnu Õnnepalu «Piiririigiga» oli üks esimesi Eesti taasiseseisvumise meeleolusid püüdev teos, laseb juba aimata Mihkelsoni juhtivat rolli mälukirjanduse tõstmisel eesti kirjanduse keskmesse uuel sajandil.

2000. aastatel ilmunud romaanid «Ahasveeruse uni» ja «Katkuhaud» kujutavad endast eesti kultuuri kõige sügavamaid pilguheite II maailmasõja aegsesse minevikku. Need käsitlevad 20. sajandi ajaloo keerdkäike metsavendade saatuse kaudu, kus riiklik terror hävitas kõik kogu- ja perekondi lõimivad sidemed. Kuid nende romaanide sügavus seisneb ka eesti kultuuritraditsiooni laiemas analüüsis ja filosoofilistes arutlustes inimeste ja kultuuride mälu üle. Romaanidele sekundeerib ka Mihkelsoni seni viimane teos, luulekogu «Torn», mis on samuti kantud uue sajandi ühiskondlikest meeleoludest.

Teleskoop

Hoides visalt kinni arusaamast, et Mihkelsoni teoste eripära seisneb võimes kätkeda endasse iga ajahetke õhustikku nahalähedase täpsusega, tuleb siiski märkida, et tema looming kujutab endast üht maailma mastaabiski haruldast arheloo juhtumit. Mihkelsoni romaane ühendab sarnane lugu või vähemasti sarnased loofragmendid. Selle loo keskmes on vanemate kaotus Eesti metsavendadele peetud nõiajahi tingimustes, üldisemalt hamletlik lugu isa surmast reetmise läbi ja maailma üksi jäänud lapse ängist. Marju Lauristin on iseloomustanud looelementide kordumist Mihkelsoni loomingus teleskoobi kujundi kaudu, mille objektiiv end järjest rohkem lahti kerib. Mihkelsoni varastes romaanides, mille Eesti Keele Sihtasutus on juubeli puhul tänuväärselt uuesti välja andnud, on see arhelugu kitsamalt perekonnalugu, mille ühiskondlik taust on vaevu hoomatav. Brežnevi aja olevikus võib möödunud aegade olemasolu – vabariigi aega ja vägivaldset sajandisüdant – vaid ­aimata. Uutele põlvkondadele on need ajad kättesaamatud ja seega ebaolulised, vaid jutustaja, kelle elule on sõjajärgsed sündmused Eestis pannud oma kustumatu pitseri, teab, et asjade taga on palju enamat, kui olevikus paistab. Alates romaanist «Nime vaev» haarab teleskoop laiemat vaatevälja ja perekonnalugu asetub ühiskondlikku konteksti. «Ahasveeruse unes» ja «Katkuhauas» hõlmab see juba kogu nõukogude ajal mäletamise keerukust taasiseseisvunud Eestis. Kriitikud on targu mõistnud, et sellele arheloole ei tasu läheneda omaeluloolises võtmes. Pigem võib teleskoobiefekti seletada looga, mis otsib endale vormi. Vormi leidmine sõltub ajast ja oludest, mitte ainult autori, vaid ka kirjanduse kui süsteemi sisemisest arengust. Näiteks on Märt Väljataga väitnud, et hamletlik isa reetmise lugu, mis olemas juba «Ahasveeruse unes», leidis oma õige vormi alles «Katkuhauas». Esimeses romaanis olevat teleskoobi haare liigagi lai ja juba iseenesest kõnekas lugu ei tule ambitsioonikate filosoofiliste ja kultuurilooliste arutluste kontekstis küllalt selgelt ja lugejasõbralikult esile. Ükskõik, kas sellega nõustuda või mitte, selline kontekstide laienemine on põnev ja annab taas aimu ajahetke mõjust kirjutamisele, asjade ja olude seisust, kuhu kirjandus paigutub.

Suur tõlkimatu

Ene Mihkelsoni koduse kaalukuse ja tema teoste tõlgituse vahel on suured käärid. Rohkem on vahendatud tema luulet, seda muu hulgas tänu 1990. aastatel toimunud eesti kirjanike luulereisidele Saksamaale, Austriasse ja mujale. Siis avastas Kesk-Euroopa äsja Nõukogude Liidu võimu alt vabanenud Ida-Euroopa kultuuri ja koos kutsetega luuleõhtutele ilmusid ka eesti luule antoloogiad ja luulekimbud paljudes kirjandusajakirjades nii Saksamaal, Hollandis kui mujal. Nii on mitmetes väljaannetes laiali arvestatav hulk Mihkelsoni luulet. Ometi on tema kesksed teosed, viimased romaanid tõlgitud vaid naaberrahvaste, soome ja läti keelde. Kui jätame kõrvale mahu ja muud turutegurid, siis tundub, et siiani on nende suurromaanide ümberpanemist takistanud tõlkijate ja kirjastajate teatav aukartus millegi ees, mida võib nimetada tõlkimatuseks. Kui globaliseeruvas kirjandusilmas tervitati vahepeal rõõmsalt perifeersetest kirjandustest pärit teoste jõudmist maailmakirjanduse areenile, siis nüüd on märgatud, et maailma ei jõua sageli sugugi need tekstid, mis on lokaalselt kõige kaalukamad. Mihkelsoni teatav tõlkimatus seisneb tema romaanide põimituses kohalikku kultuuritraditsiooni, mille koestikku, viiteid ja vihjeid on ka väiksema lugemusega eesti publikul sageli raske tabada. See tõlkimatus hõlmab ka Mihkelsoni kui luuletaja proosakeele rütmi ja toone, mille vahendamine nõuab mitte ainult väga head keeleoskust, vaid ka aega ja vaeva. Paradoksaalselt pole see tõlkimatus siiski takistanud rahvusvahelist kirjanduspublikut ära tundmast Mihkelsoni suurust. 2006. aastal anti Ene Mihkelsonile Viini Ülikoolis üle Herderi preemia, millega tunnustatakse Ida- ja Lõuna-Euroopa kultuuri väljapaistvaid isiksusi. Möödunud aastal valis saksa kirjanike liit Saksa Keele ja Luule Akadeemia oma Tartus toimunud väljasõidukonverentsi üheks keskmeks just Mihkelsoni loomingu. Millega siis kõnetab Mihkelson Euroopat?

Albright ja Abu Ghraib

2001. aastal, romaanis «Ahasveeruse uni», räägib Mihkelson Madeleine Albrighti kaabust ja jalgadest: «Albrightil oli kaabu moodi kübar peas, kasukahõlmad lahti, kui ta peenikeste säärte välkudes ja kõrgete kontsadega kingadel Rambouillet’ nõupidamismajja kõndis. Albrightil on alati lühikesed seelikud, et ta pikem paistaks. Paks inimene. Kleiti kannab harva. Kostüüm loob reljeefi, jalgu võib näidata. Ameerika on vaba maa.» Mida teevad ühes sügavuti Eesti minevikust rääkivas romaanis Madeleine Albrighti jalad. Albrighti jalad on «Ahasveeruse unes» kõigepealt seepärast, et teda ühendab romaani jutustajaga sarnane teadmatus oma päritolu kohta. Iseseisva Tšehhi riigitegelase lapsena emigreerus ta koos vanematega imikueas Inglismaale ega teadnud kuni täiseani, et on tegelikult tšehhi juut. Kuid Albrighti jalad on «Ahasveeruse unes» ennekõike seetõttu, et romaani kirjutamise ajal, 1999. aastal esimesel poolel, osales ta Kosovos Rambouillet’ leppe läbirääkimistel, mis pidi panema punkti 1990. aastate ­Euroopa hirmsaimale sõdade reale. Jutustaja, kes kaevab Eesti minevikus, leiab õhunahka mööda liikudes meie olevikust Kosovo konflikti. Albrighti jalad meenutavad lugejale, mis on Eesti mineviku mäletamise laiem kontekst, kuhu see tuleb asetada ja kus seda praktiseerida.

2007. aastal, romaanis «Katkuhaud», mis räägib kurjuse- ja vägivallakogemustest, mida ei taheta mäletada ja mis maetakse seetõttu katkuhauda, lootuses, et see jääb seal taudinakkuse kartuses puutumata, ilmub 20. sajandi pruuni ja punase katku kõrvale ka uudis Abu Ghraibi vanglast. Mis köidab jutustaja tähelepanu, ei ole sõjakuritegude avastamise skandaal ise, vaid piinamise ja mõnitamise esteetiline mõõde, sest ajakirjandusse lekkinud piltidel etendati elusaid inimkehi materjalina kasutades justkui sürrealistlikku maali: «Oli inimkuhilaid, mis koosnesid ainult üksteisest läbipõimunud reitest või käsivartest, kottidest peidetud pead ja näod mattusid ühelaadsete ihuliikmete alla. Taamal seisis elusa skulptuuri üle naerev ja võidukas autor.» Pärast piltide lekkimist 2004. aastal mõeldi palju nii nende sõjakuritegude võimalikkuse kui ka visuaalse meedia rolli üle meie võimes mõista maailmas toimuvat ja reageerida vägivallale, mis leiab aset meist kaugel. Samal aastal, kui ilmub «Katkuhaud», kasutab ameerika filosoof Judith Butler Aby ­Ghraibi fotosid selleks, et mõtiskleda visuaalsete raamide ja normide üle, mis määravad ära, milliseid inimkehi me suudame tajuda inimestena, kelle kannatused väärivad kaastunnet, ja milliseid mitte. Ka Mihkelson juhib oma analüüsiga tähelepanu sügavalt humanistlikele küsimustele, mille üle me peaksime uute meediate ajastul mõtlema. Mihkelson kirjutab: «Mis piinajate südameid toitis, võis infoühiskonnastunud maailm ise hinnata. Miski ei toimu enam kaugel ja eemal. Teadmatuse nime kandvad kindlused pudenevad põrmu. Aga nüüd kidub sisseelav kujutlusvõime ja austus erinevate usutunnistuste vastu, nagu näriks meid seestpoolt ükskõiksuse uss.» Mihkelsoni looming kõnetab rahvusvaheliselt, kuna kirjutades Eesti ajaloost, ei saa ta jääda ükskõikseks samasuguste kogemuste vastu mujal. Ta mõtleb ja mäletab globaalselt.

Õigus kirjandusele

Hoolimata kultuuriloolistest ja filosoofilistest kihistustest Mihkelsoni loomingus, on tema tekstid niisiis alati päevakajalised. Ta räägib asjadest, mis on olnud viimastel aastakümnetel Eesti ühiskonna ja kultuuri enesemõtestamise keskpunktis. Kuid tema arutlusi ei saa võtta sõna-sõnalt. Käsitledes neid küsimusi oma loomingus, nõuab Mihkelson õigust kirjandusele. Õigus kirjandusele tähendab ­õigust mitte olla võetud sõna-sõnalt, õigust olla irooniline, vahetada tooni, mängida rõhkudega, visata vingerpussi. Mihkelson ei ütle, et märgakem Kosovot ja Abu Ghraibi, ta räägib Albrighti säärtest. Kirjandus ei anna ennast kätte. Kirjandusest ei saa teda taandamata teha relva poliitilises debatis ega ekspordiartiklit rahvusvahelises mälusõjas. Ja selle õiguse peab kirjanikule jätma. Ainult siis saab kirjandus liikuda mööda õhunahka, avastada raskesti tabatavat nii olevikus kui minevikus ja pakkuda alternatiivseid vaateid sellele, mis on esiplaanil, tundub iseenesestmõistetav ja ilma kahtlusetagi selge.

Mihkelsonil on äärmiselt reserveeritud kirjanikukuvand. Teda ei näe ajaviiteajakirjade esikaantel ja ka tema aastate jooksul kultuuriajakirjadele antud intervjuud võib vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ta ei seleta oma teosed, vaid eeldab nende lugemist. Ka see on õigus kirjandusele. Ma ei tea kedagi, kes oleks meie ühiskondliku debatiga paremini kursis kui tema, kuid ta ei kasuta seda teadmist mitte ühiskondlikuks arvamusavalduseks, vaid loominguks. Tema läbinägelikkus, tema võime liikuda õhunahka mööda eeldab seda distantsi ühiskonnast. Eesti kirjandus vajab selliseid kompromissituid loojaid. Teadmine, et nad on olemas, pakub vähemalt mulle selle kultuurikogukonna liikmena tuge.

Tagasi üles