/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
Ado Reinvald «Kuldrannake»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hando Runnel on 1988. aastal täheldanud, et eesti ärkamisaegne isamaaluule oli religioosse taustaga. Võrtsjärve-äärses Ilissa talus üles kasvanud ja selle peremeheks saanud Viljandi lauliku Ado Reinvaldi «Kuldrannake» (1875) otsekui aimab ette autori katsumusrohket eluteed. «Kuldrannake» tähistab siin paradiisi. Reinvaldi kokkupuude mere endaga oli kaks aastat enne luuletuse sündi, kui ta käis «meretagusel» Saaremaal. Esimeste värsiridade rütm järgib pigem tuulevaikse Võrtsjärve lainet. Aleksander Läte vermis sellest luuletusest 1888. aastal eesti ühe kaunima meeskoorilaulu.
Kuldrannake
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Ju vara kalli koiduga
su poole võtsin purjeta’,
silm siiski veel ei kallast näe
siit üle kõrge lainemäe.
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Siin alles võõra ilma piir,
ei läigi ranna siniviir
sealt üle elumere vee,
kus lõpeb minu laevatee!
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Ma ohkan siin kui väsind lind,
et vaikne elumere pind
ja torm ei laeva lendes a’a –
nüüd hilja sinu randa saa!
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
küll õhtueha paiste sees
sind näen sinetamas ees,
oh, siiski raske elutee –
ta lõpeb üle merevee!
Ado Reinvald
* Siinses AK rubriigis esitleb Postimees eesti luuleloost noppeid, milles luuletaja kajastab mingit oma kaasaja või eluloolist hetke. Lähtume seda tehes Anna Haava kuulsast mõttest, et luule ei tule tuulest, vaid «see on leekiv tõde, / veri sinu südamest», mida peab ilmutama.
Ilmus 20.09.2014 Postimehe lisas AK